"Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki."
Pole ilmselt ühtegi Eestimaa peret, keda tookordne küüditamine kuidagi ei puudutanud. Täna on õige päev, avaldamaks minu tütre loovtööd, mille ta kirjutas oma vanavanaonust. Koolis sai töö hindeks viis, lisaks tunnustas Vabariigi President tööd ajalooalaste uurimistööde konkursil raamatupreemiaga.
"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!"
M. Under
ÜLO RAIDMA ROLL TARTU KOOLINOORTE
ORGANISATSIOONIS SINI-MUST-VALGE
Laureen Laar
Esimest korda sain ma aimu sellest, et on
olnud mingisugune suur sõda, kus on osalenud terve maailm, oma vanavanaema
juures olles. Nimelt oli tal kombeks mulle jutustada sellest, mis juhtus siis,
kui tema alles väike oli. Nendest juttudest mäletan ma nii suurt nälga,
kukkuvaid pomme, surma saanud kolme-aastast sugulast, kui ka vangis oldud aegu.
Mäletan, et vanavanaema rääkis ikka, et tema vend oli see, kes agaralt võõrvõimu
vastu sõdis. Neil olevat olnud oma koolipoiste organisatsioon. Kahjuks said
sellest ka uued võimud teada ja vanavanaonu saadeti Siberisse.
Kui ma hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale,
et mida uurida, tulid mul kohe meelde need jutud ja ma otsustasingi välja
uurida, mis koolipoiste liikumisega tegu oli, kuidas oli sellega seotud minu
vanaonu ja miks ta üldse asutas sellise organisatsiooni. Kahjuks mu vanavanaema
Urve Leola enam elus ei ole, seega otsustasin uurimist läbi viia oma
vanavanaonu Ülo Raidma kaudu.
Oma töö esimeses ehk teoreetilises osas kirjutan
ma lühidalt sellest, millist vastupanu peale Teist Maailmasõda üldse kasutati.
Samuti toon välja kirjanduses olemasoleva info Ülo Raidma osalusest. Järgnevalt
koostasin leitud info põhjal intervjuuküsimused ning viisin intervjuu Ülo Raidmaga läbi, et täpsustada tema rolli
tollastes sündmustes. Oma töö uurimuslikus osas esitan jutustusena saadud info.
1.1.
Eesti Teises maailmasõjas
Teine maailmasõda toimus 1. september 1939 –
2. september 1945. Mart Laari (2005a) hinnangul lootis Eesti esialgu, et jääb
sõjast puutumata, kuid tegelikkuses kujunes olukord teistmoodi: Eesti oli
vaheldumisi nii venelaste kui sakslaste võimu all. Lõppes kõik aga nii, et
hoolimata meeleheitlikust vastupanust kaotasid eestlased Teise maailmasõja
tulemusel siiski oma iseseisvuse ja langesid NSV Liidu okupatsiooni alla (Laar,
2005a). Teise maailmasõja käigus vähenes Eesti rahvaarv ligi 200000 inimese
võrra, neist 80000 põgenesid välismaale, 30000 hukkus lahingutes, 70000
represseeriti (viimastest 12000 hukkus) (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997;
Laar, 2005a).
Kuid eestlased ei andnud alla, partisanisõda
jätkus veel pikalt, samuti erinevad vastupanuliikumised (Laar, 2005b). Eestlased
ei allunud võitluseta. Kasutades Marie Underi sõnu: „Meilt palju võetud, siiski
meile jäi, me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi!“
Rahvas ei tahtnud aga iseseisvuse kaotusega
leppida ja püüdis ikka edasi võidelda, kasutades nii passiivset kui ka
aktiivset vastupanu. Aktiivse vastupanu ehk relvavõitluse alla käis näiteks
metsavendlus, mille põhiaeg jäi aastatesse 1944-1953 ning kuhu kuulus ligikaudu
30000 inimest (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005b). Otseseid
organisatsioone aga metsavendadel polnud, vaid tegutseti väikestes gruppides
(Laasi, 1992). Neid abistasid ümbritsevad inimesed, sest ilma toetuseta poleks
nad nii pikalt hakkama saanud. Metsavennad tegid palju koostööd ka linnades
olevate koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega (Laar, 2005b).
Koolinoorte salaseltsid alustasid oma
tegevust tegelikult juba aastal 1939 (Salaorganisatsioonid, s.a.), sest suurem
osa noortest ei tahtnud uue korraga leppida ja nii hakatigi võitlema
kommunistliku riigikorra vastu. Nendes organisatsioonides kehtis range kord,
olid nii põhikirjad kui ka vandetekstid, põhiliseks ülesandeks oli eestluse ja
vabaduse vaimu alleshoidmine (Salaorganisatsioonid, s.a.). Tuntumad
vastupanurühmad tegutsesid Tartus, Võrus ja Viljandis, näiteks
"Skautlus," "Põhjala Noored," "Eesti Vabaduse
Eest," "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon,"
"Tasuja," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" (Aarop,
2007; Salaorganisatsioonid, s.a.).
Koolinoorte salaorganisatsioonid levitasid peamiselt
lendlehti, eemaldasid nõukogude sümboolikat, heiskasid rahvuslippe, koostasid
nimekirju nõukogude agentidest, abistasid metsavendi (Salaorganisatsioonid,
s.a.). Kahjuks jäi noorte vastupanutegevus siiski lühiajaliseks ja
üsna tagasihoidlikuks, sest nende vastu kasutasid nõukogude võimud
repressiivmeetodeid, ennetavat tegevust ja sellega nende vastupanu murti (Laur,
Pajur, & Tannberg, 1997). Samas leiab Aarop (2007), et koolinoorte panust
ei tohi siiski alahinnata, sest nemad olid põhijõuks rahva seas isamaalise
vaimu edasikandmisel ja tegid ka aktiivselt nõukogude võimu vastast
propagandat.
Põhjuseid, miks noored
otsustasid üldse vastu hakata, oli mitmeid. Esiteks, need noored olid käinud
Eesti Vabariigi koolis, kus olulisel kohal õpetuses oli isamaalisus, neist olid
saanud Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007). Nad olid kasvanud vabas Eestis ja
kuna ka koolis oli juttu sellest, kuidas nende isad Eesti vabaks võitlesid,
tahtsid ka nemad anda oma panuse vabaduse taastamises. Teiseks põhjuseks võib
nimetada tekkinud protestivaimu, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud
kuidagi omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg,
1997).
Uurimuse käigus sain teada, et
Tartus tegutsev Sini-Must-Valge (edaspidi SMV) oligi see koolinoorte
organisatsioon, kuhu kuulus ka minu vanavanaonu Ülo Raidma.
Sini-Must-Valge asutati Tartus
aastal 1946 ning selle organisatsiooni asutajateks olid kuus Tartu 6. Keskkooli
poissi: Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo
Raidma (Kuusk, 2002). Pearu Kuusk (2002) kirjutab oma artiklis, kuidas juba
esimesel koosolekul pandi paika organisatsiooni struktuur, moodustati
vandetekst ja arutati ka rinnamärkide kujunduse üle. Esimeseks eesmärgiks sai
aga organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine. Alguses oli SMV
juhiks Vello Illiste, kuid kui tema 1949 aastal suri, määrati uueks juhiks Karl
Piir, kes leidis, et käes on aeg hakata ka aktiivselt vastupanuliikumisega
tegelema (Kuusk, 2002).
Pearu Kuuse (2002) andmetel
otsustati esimese asjana valmistada lendlehed. Nende tarbeks lõikas Ülo Raidma
kõvast kummitallast välja nö templi, millega hakati lendlehti trükkima. Kokku
trükiti 500 lendlehte, mis jagati kindla süsteemi järgi laiali. Kõik allesjäänud
lehed hävitati koheselt. Plaan viidi ellu 4. novembril ja edukalt, sest kedagi
selle käigus ei tabatud. Sellest saadi innustust ja julgust ning järgmisena
otsustati õhku lasta punasõduri ausammas Raadil.
Punasõduri monumendi
õhkulaskmise algatajaks oli Heiki Vaibla, kuid selles osalesid ka Tõnis
Jõgiaas, Riita Vint, Miia Saviauk ja Ellen Rander (Kuusk, 2002). Ühiselt pandi
paika süütenöör ja lõhkelaeng ning 5. novembril lasti monument õhku. SMV
liikmeid ei tabatud.
Kuusk (2002) kirjutab, et edasi
toimus jätkuvalt organisatsiooni laienemine, liikmeid oli juba 40 ja ühendus
oli loodud ka teiste linnadega. Plaaniti veel järgmistki lõhkamist, taheti
hakata välja andma põrandaalust ajalehte, kuid enne kõike seda jäädi võimudele
vahele. Eesti NSV Siseministeeriumi poolt 1953. aastal kirjutatud aruannetes
nimetati seda organisatsiooni "iseloomulikumaks likvideeritud natsionalistlikuks
organisatsiooniks" (Kuusk, 2002). Kokku arreteeriti 36 liiget ja nad
kuulutati kriminaalkurjategijateks, Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 58
kohaselt olid õpilasorganisatsiooni "Sini-Must-Valge" liikmed
"isamaa" reeturid ning nad saadeti 5-15 aastaks Siberisse.
Minu vanavanaonu Ülo Raidma sai toonaste tegude eest aastal
2007 presidendilt Riigivapi V klassi ordeni.
2.1.
Uurimusküsimused
Eelneva teoreetilise materjali põhjal sean
oma uurimuse eesmärgiks saada teada, miks tuli Ülo Raidmal idee luua
vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge ja milline oli tema roll selles. Seega
püstitan kaks uurimisküsimust:
1.
Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma
organisatsiooni Sini-Must-Valge?
2.
Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis
Sini-Must-Valge?
Teoreetilise materjali põhjal
koostasin intervjuu küsimused, mis on toodud lisas 1. Järgnevalt viisin Ülo
Raidmaga läbi intervjuu, mille tema loal salvestasin. Kuulates korduvalt
salvestatud teksti, kirjutasin teksti ümber Word dokumenti. Kogu tekst on esitatud
lisas 2.
Lisaks sain Ülolt raamatu „Ülo
lugu“ (2013), mis on tema enda kirjutatud ja välja antud, kuid mida ei ole
avalikult kuskil levitatud. Tegemist on perele ja sõpradele mälestuseks
kirjutatud raamatuga. Ülo Raidma loal kasutan raamatut toetava materjalina
intervjuu teksti kõrval, sest nagu Ülo ka ise ütles, et lühikese intervjuuga ei
jõua kõike seda, mis tollal toimus, ära rääkida.
3.1. Mis ajendas Ülo Raidmat ja
ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?
Kui teooriast ilmnes, et noortel
oli hinges suur isamaalisus, nad olid Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007), siis
sama kehtis ka Ülo Raidma ja tema sõprade kohta. Nad olid kasvanud Eesti
Vabariigis ja pidasid vabadust ainuvõimalikuks. Ülo isa oli võidelnud
Vabadussõjas ja tema oli see, kes ei lasknud Ülol unustada, kes olid need,
kelle käest vabadus välja võideldi. Katkend Ülo Raidma mälestustest (2013, lk 9):
„Isa viipas käega vasakule, kus paistis maariba, mis oli meist vaevalt
kilomeetri kaugusel ja ütles, et sääl ongi maa, mille vastu ta noore mehena
võitles ja Eestile vabaduse aitas tuua. … Isa ütles, et selle maa rahvas on
ammustest aegadest meiega vaenujalal ja jätku ma meelde, et ka tulevik ei too
mingeid muutusi. Nad jäävad alatiseks meie vaenlasteks.“ Need sõnad jäid noore
poisi hinge ja ta ei suutnud neid sõnu iial unustada.
Viha võõrvõimu vastu kasvatasid
ka sõjakoledused, millega Ülo ja ta pere kokku puutusid. Kõigepealt muidugi isa
arreteerimine ja ära viimine ning tagantjärgi tõdemus, et see oli viimane kord,
kui perekond nägi oma meest ja isa, tagasi ta enam ei tulnud. Hiljem selgus, et
isa oli poolel teel Siberisse maha lastud. Niimoodi oli lõhutud üks perekond
paljude seas. Noore poisi hinge jättis see kustumatu jälje. Isegi nüüd, vana
mehena, tulid Ülo silmi pisarad, kui ta meenutas oma perele tehtud ülekohut.
Ülo Raidma kuulus ka skautide
ridadesse. See oli tore aeg, kui sai palju õpitud ja toredalt aega koos
veedetud. Kahjuks lõpetas sõda ka selle organisatsiooni tegevuse ja järjekordne
valus löök noore poisi hinge oli löödud. Katkend Ülo mälestustest (2013, lk
13), kui ta sai teada, et skaute enam pole: „Mäletan, et seisin nagu sammas. Ja
ilmselt päris kaua. Nii kurb hakkas enda ja teiste pärast. Midagi tekkis kurku
ja silma ka. Siis ma teadsin, et olgu nad neetud! Olgu neetud see hall maa,
mida isa näitas … .“
Eesti pinnal möllav sõda ei
jätnud kedagi puutumata. Ka Ülo sattus nii pommitule alla, kui tundis omal
nahal surma ja sõdurite ülekohut. Nimelt sai ühe sõduri lihtsalt nalja pärast
visatud granaadist surma nii Ülo vanaema kui 2-aastane täditütar. Ülo nägi,
kuidas hävis linn ja tema mängukohad. Halva mälestusena jäi mällu ka
võõrvõimude suhtumine nende kodusse ja raamatutesse. Nimelt, kui nad
sõjategevuse lõppedes koju tagasi pöördusid, olid nende Vabadussõja-aegsed
raamatud viidud kempsu ja täis kakatud. Kõik need erinevad löögid ainult
süvendasid viha venelaste vastu.
Protestivaim ja viha võõrvõimu
ülekohtu vastu ainult kasvas. Ülo ei olnud üksi, ka tema klassikaaslased olid
üle elanud samasuguseid saatuselööke. Kui ma teooriaosas leidsin, et üheks
põhjuseks, miks vastupanuliikumine algatati, oli tekkinud protestivaim, mis
tekkis noortes, sest nad ei tahtnud omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur,
Pajur, & Tannberg, 1997), siis seesama oli selgelt tunda ka Ülos ja tema
kaaslastes.
Organisatsiooni Sini-Mus-Valge lõidki ühe
meelsusega poisid. Oluliseks mõjutajaks oli ka see, et teised juba tegutsesid,
linnas protestiti ja tulihingelistele poistele ei andnud rahu, et teised teevad
ja nemad mitte. Katkend Ülo Raidma raamatust (2013, lk 18): „ Mäletan, et
aastavahetusel 1945-1946 purustati Tartus kellegi poolt suur autahvel Barclay
platsi juures. Sellest otseselt ja kuuldustest kusagil sini-must-valge lipu
heiskamisest arenes meil uus teemakäsitlus, et peaks ise ka midagi ette võtma.
See mõte ei andnud enam rahu ei mulle ega temale.“
Ja nii sündiski Tartu koolipoiste vastupanuorganisatsioon
Sini-Must-Valge.
Ülo Raidma oli üks Sini-Must-Valge
asutajatest. Tema oli see, kes kujundas organisatsiooni rinnamärgi, mis on
meestel siiani alles. Nii nagu kõik algliikmed, tegeles ka tema uute poiste
juurde otsimisega. Organisatsiooni ülesehitus oli neil nii targalt kokku
pandud, et iga poiss teadis ainult tema kaudu liitunud poisse. Nagu Ülo ise
näite tõi, oli ta oma uue pinginaabriga pikalt ühes pingis istunud, aga alles kinni
kukudes said nad teada, et mõlemad kuulusid SMV-sse.
Ülo peamiseks ülesandeks oli lendlehtede
stampide tegemine. Selle tarbeks toodi talle väike pilt, mille tema ruudulise
paberi abil suurendas ning lõikas kummisse (teisel juhul linoleumi). Viimast kasutati
templina ja nii valmistati lendlehti. Esimesel lendlehtede jagamisel osales ka
Ülo, teisel enam mitte. Jagamise süsteem oli väga kindlalt paigas, igaühel oli
oma piirkond, kus ta lendlehti jagas. Paigas oli ka kellaeg, mille jooksul
pidid lehed laiali viidud olema. Kui pärast seda oli mõni leht veel alles, tuli
see hävitada.
Miks jäi Ülo kõrvale teisest lendlehtede
jagamisest ja monumendi õhkamisest? Põhjus oli lihtne, nimelt oli Ülo tuntud
spordipoiss (mitmekordne vabariigi meister jm) ning oma pika kasvuga kergesti
äratuntav. Ühiselt otsustati, et ohutum on, kui ta hoiab tahaplaanile.
Organisatsioon tegutses aastatel 1946-1950,
mil siiski vahele jäädi. Kui esialgu hindasid võimumehed Ülo Raidma rolli nii
suureks, et talle prognoosoti surmanuhtlust, siis lõpuks määrati talle 15
aastat kinnipidamist raske režiimiga töölaagrites. Ülo Raidma meenutab (2013,
lk 29): „Suuremalt jaolt pudenes igaühele 2-3, harvem tükki neli paragrahvi.
Tõnis, Karl, Mauno ja mina olime erandid. Mäletan, et minu rida oli selline:
58(1a) – tsiviilisikust poliitiline kurjategija, 58(8) - mõrv, 58(9) –
diversioon, 58(10a) – suusõnaline riigivastane propaganda, 58(10b) – kirjalik
riigivastane propaganda, 58(11) – kõik eelnenu organisatsiooni koosseisus.“
Vangistus piirdus siiski 6 aastaga ja 1956 aastal sai Ülo tagasi koju!
Minu töö eesmärgiks oli teada saada, miks
soovis Ülo Raidma luua organisatsiooni Sini-Must-Valge ning milline oli tema
roll selles organisatsioonis. Eesmärk sai täidetud ja ma sain vastused. Aeg oli
tookord teine ja noored kasvasid isamaalises vaimus, seega oli nende jaoks
loomulik anda oma panus Eesti vabaduse taastamisse. Samuti oli peaaegu iga pere
saanud oma nahal tunda võõrvõimude ülekohut, mis veelgi suurendas soovi kaitsta
Eestit. Ülo roll SMV loomise juures oli kindlasti väga oluline, oli ta ju üks
liikumise algatajatest.
Mul on hea meel, et minu vanaonu Ülo Raidma
on just see, kes ta on ja et ta on teinud neid suuri tegusid. Ja ka temal endal
on hea meel, et ta seda kõike tegi. Ainuke asi, mida ta üldse kahetseb, on see,
et ei jõudnud veel enam ära teha, et enne kukkusid nad kinni. Kuid siiski on
Ülo uhke, et ta ei andnud lihtsalt alla. Ja ka mina olen uhke, et mul on
selline sugulane!
Selle töö käigus õppisin ma meie Eesti
ajalugu mõistma palju sügavamalt. Ma nägin, kui oluline on ühe inimese jaoks
vabadus ja kui palju saab ära teha uskudes. Ma sain aru, et oluline on iga
inimese panus. Samas hakkasin ma rohkem mõistma ka seda, et elu vabas Eestis ei
pruugigi olla iseenesestmõistetav, sest ka need pered, minu enda esivanemad,
uskusid tollal, et vaba Eestiga ei juhtu midagi, aga kahjuks siiski läks
teisiti.
Aarop, K. (2007). Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus
1945-1950. V. Kaska (Toim), Vastupanuvõitlus
(lk 11–86). Tallinn: Vali Press OÜ.
Laar, M. (2005a). Eesti
Teises Maailmasõjas. Tallinn: Grenader.
Laar, M. (2005b). Unustatud
sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956. Tallinn: Grenader.
Laasi, E. (1992). Vastupanuliikumine
Eestis 1944-1949. Tallinn: Nõmm ja co.
Laur, M., Pajur, A., & Tannberg, T. (1997). Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita.
Raidma, Ü. (2013). Ülo
lugu. Publitseerimata.