Aasta täis väljakutseid! 2015 tagasivaade!

Käes on aasta lõpp ja püüan ka blogis oma aasta kokku võtta. Teen seda oma isiklike väljakutsete kaupa, sest mulle meeldib, kui elu on paras väljakutse. :)

1. Spordi väljakutse.
Täpsemalt näeb minu tulemusi siin - sport-minu-elus. Aga minu enda muljed. No ma tegelikult lootsin rohkem, aga aasta lõpp vajus kuidagi täitsa ära ja viimased kuud on olnud päris null-seis. Hea, et vähemalt tantsutrennis ikka käisin, muidu oleks väga nukker olnud. Kahju on sellest, et tulemustes pole näha, et ma parandasin ka rattatulemusi, aga just Tartu Maratoni Rattarallil ei teinud Endomondo minuga koostööd ja kahjuks jäi see fikseerimata.
Üheks mu eesmärgiks oli ka Tartu Maratoni kuubiku läbimine (lühikesed distantsid) ja see sai ka tehtud. Ise nautisin kõige rohkem rulluisutamist ja rattasõite. Ja nendes ma olen kindlasti valmis ka paremaid tulemusi tegema, sest ei andnud endast veel 100%. Jooks on minu jaoks jätkuvalt väga raske ja neid distantse ma ka nii väga ei nautinud. Suusatamisest ei saa üldse rääkida, sest see oli põhimõtteliselt üldse mu esimene suusatamine. Jah, mina olen see laps, kes koolis ei suusatanud, käisin vaid uisutamas. Eks see sõit oli ka paras naljanumber, sest ma olin rohkem pikali kui püsti. ;) Kohe kui suusajälg kadus, olin ma jälle siruli maas. No mis teha, kui ma ikka suuska ei valda. Tartus Laululaval algavad väikestele lastele algkoolitused, ei tea, kas Vahur Teppan lubaks mul ka osaleda, tahaks nii selle kõige lihtsama põhja kätte saada...
Tartu Maratoni tulemused siia:
Tartu Maraton (suusatamine), 31 km, aeg 5:01:53 - esimene kord.
Tartu Jooksumaraton, 10 km, 1:29:23 - põrusin.
Tartu Rattaralli, 63 km, 2:53:41 - parandasin aega.
Tartu Rulluisumaraton, 10 km, 0:37:51 - esimest korda.
Tartu Rattamaraton, 40 km, 2:43:11 - parandasin aega.
Tartu Linnamaraton, 10 km, 1:18:54 - parandasin aega.

Eesmärk uueks aastaks: Hakata korralikult regulaarselt liigutama ja selle tulemusel parandaks ka kõiki aegu Tartu Maratonil.

2. Tööalane väljakutse
Kõigepealt muidugi magistritöö kaitsmine ja haridusteaduste magistrikraadi saamine. Olen väga rahul, kuigi cum laude'st jäi väga väike samm puudu...
Minu töö: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48241/heily_leola.pdf?sequence=1
Erialaselt on mul väga hea meel, et sain Õpetajate Lehe esseekonkursil kolme parima sekka ja minu essee ilmus 18. detsembri Õpetajate Lehes: Minu tee Õpetajaks.
Käisin ka erinevatel koolitustel, millest enim jäi mällu Angela Jakobsoni lause: "Ei ole probleemseid lapsi, on vaid lapsed, kellel puuduvad mõned vajalikud oskused."

Eesmärk uueks aastaks: Ikka sama hooga edasi, ei taha olla känd!

3. Lugemise väljakutse
Osalesin sellel aastal ka lugemise väljakutses. Eelkõige just seetõttu, et lugeda erinevaid raamatuid. Väljakutse sai peaaegu täidetud, kahjuks vaid viis kategooriat jäi lugemata. Vaata täpsemalt siit - lugemise-valjakutse. Siiski on mul hea meel, et otsustasin kõik loetud raamatud kirja panna, ise ka ei uskunud, et neid nii palju koguneb, kokku lausa 96 raamatut. Kõigist neist raamatutest läks enim hinge Stig Rästa "Minu Kennedy". Aitäh Sulle Stig selle kirjutamise eest!

1.      "Koos Puhhiga on alati vahva"

2.      "Maša ja karu. Kohtumine metsas"

3.      "Viie minuti muinasjutte poistele"

4.      A.H. Tammsaare "Kuningal on külm"

5.      Aino Tigane "Eeskuju ja tagakuju"

6.      Aleksei Turovski "Kassipoeg võilill"

7.      Ally Condie "Määratud"

8.      Alyson Noel "Igavesti"

9.      Alyson Noel "Sinine tund"

10.  Alyson Noel "Sünge leek"

11.  Alyson Noel "Varjumaa"

12.  Anchee Min "Punane asalea"

13.  Andrus Kivirähk "Leiutajateküla Lotte"

14.  Andrus Kivirähk "Limpa ja mereröövlid"

15.  Andy Weir "Marslane"

16.  Angie Sage "Lend"

17.  Angie Sage "Rawikunst"

18.  Angie Sage "Rännak"

19.  Angie Sage "Sireen"

20.  Angie Sage "Wõlukunst"

21.  Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

22.  Cheryl Strayed "Metsik"

23.  E. Lockhart "Me olime valetajad"

24.  E.L James "Grey"

25.  Ellen Niit "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta"

26.  Erik Axl Sund "Püütia õpetused"

27.  Erik Axl Sund "Südamelõõm"

28.  Erik Axl Sund "Varesetüdruk"

29.  Gayle Forman "Kuhu ta läks"

30.  Gayle Forman "Kui ma jään"

31.  Gillian Flynn "Paha paik"

32.  Harriet Beecher-Stowe "Onu Tomi onnike"

33.  Heiki Vilep "Une-Mati udujutud"

34.  Helju Rammo "Imekaru"

35.  Helle Laas "Hanel oli auto"

36.  Henning Mankell "Viies naine"

37.  Ian Rankin "Rippaed"

38.  J. K. Rowling "Ootamatu võimalus"

39.  Jaan Tätte "Vaikuse hääl"

40.  James Dashner "Käsk tappa"

41.  James Dashner "Labürindijooksja"

42.  James Dashner "Põlenu katsed"

43.  James Dashner "Surma ravim"

44.  Jeanine Stringer "Sügise õrnas embuses"

45.  Jens Lapidus  "Puhas kättemaks"

46.  Jens Lapidus "Kiire raha"

47.  Jens Lapidus "Luksuslik elu"

48.  John Green "Alaskat otsides"

49.  John Green "Paberlinnad"

50.  Jojo Moyes "Kui kõik kokku liita"

51.  Jojo Moyes "Mina enne sind"

52.  Jussi Adler-Olsen "Faasanijaht"

53.  Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

54.  Jussi Adler-Olsen "Pudelpost"

55.  Justin Cronin "Kaksteist" I raamat

56.  Justin Cronin "Kaksteist" II raamat

57.  Justin Cronin "Teekond" I raamat

58.  Justin Cronin "Teekond" II raamat

59.  Kerstin Thorvall "Isa aseaine"

60.  Kiberly Belle "Viimane hingetõmme"

61.  Kitty Pilgrim "Varastatud karikas"

62.  Leelo Tungal "Konn kobrulehe all"

63.  Lene Kaaberbol, Agnete Friis "Poiss kohvris"

64.  Mart Laar "Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956"

65.  Mauri Kunnas "12 kinki jõuluvanale"

66.  Mauri Kunnas "Jõulutaat ja nõiatrumm"

67.  Michael Katz Krefeld "Rööpalt maas"

68.  Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas"

69.  Oskar Luts "Kapsapea"

70.  Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

71.  Peter James "Surm suu ääres"

72.  Peter James "Surma vaatemäng"

73.  Peter James "Surnud mehe jäljed"

74.  Raimond Kaugver "Kas ema südant tunned sa?"

75.  Richard C. Morais "Saja sammu teekond"

76.  Richard Stark "Kütt"

77.  Richard Stark "Uue näoga mees"

78.  Richard Stark „Outfit – kättemaks maffiale“

79.  Robert Galbraith "Käo kukkumine"

80.  Robert Galbraith "Siidiuss"

81.  Solomon Northup "12 aastat orjana"

82.  Stig Rästa "Minu Kennedy"

83.  Sulev Vahtre "Jüriöö"

84.  Teet Kuusmaa "Pontu ja Priidu"

85.  Thorbjörn Egner "Sööbik ja pisik"

86.  Tom Wood "Mäng"

87.  Tom Wood "Palgamõrvar"

88.  Tom Wood "Vaenlane

89.  Unni Lindell "Mesilõks"

90.  Urve Tinnuri "Kolm päkapikku"

91.  Veronica Roth "Lahkulööja"

92.  Veronica Roth "Murdmatu"

93.  Veronica Roth "Mässaja"

94.  Victor Hugo "Gavroche"

95.  Ülo Raidma "Ülo lugu" (ei ole avalikult trükis ilmunud)

96.  Yrsa Sigurdardottir "Kes teisele hauda kaevab"

    Eesmärk uueks aastaks: Asun uue väljakutse kallale ja püüan seekord kõik raamatud loetud saada.

Veel paar eesmärki:

* Pisiasjade väljakutse alustamine ehk iga natukese aja tagant võtan ja proovin oma igapäevaellu sisse tuua mõne pisiasja, mida hakkan järgima. Igal asjal ka põhjendus miks! Sellest kirjutan aga ühel teisel päeval lähemalt.

* Sõbranna/kirjutamise/vms väljakutse. Ma ei oskagi sellele nime panna, aga sellega saab seotud olema üks mu sõbranna. Kuidas, milleks jne saab avalikkus tead ehk alles 2017 alguses, see sõbranna aga juba õige varsti.
* Tallinna võimlemispidu ehk et tõestada, et kui midagi väga tahta, siis ka saab. Isegi siis kui sa pole kunagi oma elus tantsimisega tegelenud, ei ole kunagi hilja alustada. Nagu kõlab mu üks moto: kui sinu rong on läinud, ei ole lootus läinud, sest leidub veel busse, tramme ning alati saab ka jala minna!

Väljakutsete-rikast uut aastat teile kõigile mu sõbrad!!!

Jõululõhnad!

Ühe jõuluootuse aja juurde kuuluvad kindlasti ka erinevad jõululõhnad. Minu lemmikuks on kindlasti piparkoogilõhn ja täna on meie kodu küll piparkoogilõhna täis. Kui lisada siia nüüd veel mandariini või apelsinilõhn, siis on juba väga hea kombo. Lisaks veel küünlalõhn ja taustaks õitsev jõulukaktus ning värske leiva lõhn...

Seekord piparkoogitainast ise ei teinud, aga varem olen kasutanud seda eriti lihtsat retsepti. Kaunistamisel seab piirid ainult fantaasia. :)

Küünlad põlevad meil hetkel suurema osa kodus oldud ajast ja jõulukaktus õitseb.

Apelsinidesse torkasime nelke nagu ka varasematel aastatel. Kui väiksel poisil oli raske, siis tegin naaskliga augu ette ja sai ka tema hakkama. Soovitan soojalt koos lastega teha, neile meeldib!

Üks eriti uhke pilt ka neti-avarustest:

Ja lõpetuseks see värske leib, mille tegemisel olen jäänud selle imelihtsa leiva retsepti juurde.

Millised on teie jaoks need õiged jõululõhnad?

Kohustuslikud jõuluetendused!

Meil on tavaks, et enne jõule käime kindlasti lastega teatris (muul ajal ikka käime ka). Seekordne jõulutükk oli "Lotte unenäomaailmas". Kuna ma olen enne ka oma kõige pisemaga (hetkel 4-aastane) teatris käinud, siis hirmu küll ei olnud, et kas ta ikka jõuab vaadata. Ja jõudis ka ja võin juba etteruttavalt öelda, et talle meeldis väga. Isegi nii väga, et kui vanaema teise lapselapsega Lottet vaatama läks, oli meie väikemees väga pettunud, et tema kaasa ei saanud. Lotte on juba saanud klassikaks ehk et meeldis ka 11-aastasele ja 34-aastasele. Kõik me nautisime ühtemoodi. Mina tundsin küll natuke puudust Gerli Lotte Padarist, aga õnneks oli ka Adeele Lotte Sepp täitsa lahe! Minu vaieldamatuks lemmikuks oli aga Kärt Tammjärv, no ta lihtsalt on nii mõnus laval, et ma tõesti nautisin tema mängu! Ilmselt leidsin Vanemuises oma uue lemmiku!!!

Laula koos Lottega: http://www.vanemuine.ee/laul-paljudest-headest-asjadest/

Lisaks lastele otsime ka meie suured jõuludeks mõne vahva kontserdi, mida kuulata ja vaadata. Seekord valisime klassika ehk Kaunimate Aastate Vennaskonna jõulukontserdi. Oo, nad on mõnusad, see lavalt õhkuv sünergia ja positiivsus on lihtsalt võrratu! Kui keegi veel ei ole neid mingil kummalisel põhjusel nautinud, siis minge kindlasti! Siin teile aga üks varasem meenutus!

Muidugi vaatan ma telekast ära ka kõik "Üksinda kodus" ja "Visa hinge" filmid, sest no jõulud ilma nende filmideta polekski ju nagu jõulud! :)

Kas teil on midagi, mida kindlasti jõulude ajal vaatama või kuulama peate?

Lisaks sai tegelikult täiesti plaaniväliselt vaadatud ka Rakvere teatri uut etendust "Must prints". Külmajudinad jooksevad üle keha, sest no oli hea ja selline teistmoodi hea. Natuke naljakas, mõtlemapanev ja tegelikult väga-väga kurb. Ei tahagi kohe rohkem rääkida, minge parem vaadake ise: http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/must-prints/. Ps. Ja need näitlejad, Rakvere teatris vist ainult väga head näitlejad ongi (lisaks muidugi tõeline täht Hannes Kaljujärv)!

Kuidas ma katset tegin?

Tegemist ei ole reklaampostitusega, keegi pole mulle maksnud ega ka tasuta tooteid andnud!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kõigepealt tunnistama, et ma olen väga skeptiline igasuguste imeasjade vastu, mis "panevad juuksed kiirelt kasvama", "teevad su imeliselt saledaks" jne. Seekord (st kuu aega tagasi) aga märkasin, et Placenta Active komplekt (šampoon, palsam ja ampullid) on nende kodulehel soodsa hinnaga müügil. Samal ajal olin ka masenduses, et mu juuksed on lõpetanud kasvamise, seega juhuse tõttu kohtusid mu masendus juuste pärast ja juuksekasvu soodustavad vahendid.
Minus ikka elab skeptik, seega tuli mõte, et kui teeks õige enne ja pärast pildi ka. Tingimused valisime koos suure tütrega täpselt samad: täpselt sama koht, sama telefon pildistamiseks ning ka juuksed pesin ja föönitasin mõlemal korral hetk enne pildistamist.
Nüüd tulemuste juurde! Ma ei tundnud reaalselt, et midagi oleks muutunud, kuigi juuksed tundusid kohevamad küll, aga ma polnud kindel, kas ongi nii või mulle tõesti ainult tundus. Ega pildil ka kohe midagi nagu aru ei saanud, aga kui said kõrvuti pandud enne ja pärast pildid, siis hmm, tõesti on ju kasvanud ja kohevamad ka. Ma päriselt ka ei uskunud, et nii juhtub!

Vasakul 15.10 ja paremal 17.11.

Igatahes ma jätkan katset ja nüüd lisanduvad "mängu" apteegist leitud kõige odavamad juuksekasvu soodustavad vitamiinid/tabletid. Vaatame, mis kuu aja pärast on juhtunud!

"Head tüdrukud lähevad taevasse"

Õhel ilusal päeval käisin Tartus Sadamateatris vaatamas Urmas Vadi näidendit "Head tüdrukud lähevad taevasse". Teatri kodulehel on selle etenduse kohta kirjutatud nii: "Urmas Vadi näidendis “Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)” saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, “Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat. Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad." 
Kui nüüd lühidalt öelda, siis mulle meeldis. Oli sellist mõnusat äratundmist ja pani nii mõnelegi tegelaskujule hoopis teise nurga alt vaatama. Mine sa tea, äkki nad olidki sellised, äkki nad mõtlesidki nii... Sai nalja, sai tõsiselt endasse süüvida, oli kõike... Mul oli väga kahju, et ma polnud "Ekke Moori" lugenud ja ilmselt seetõttu jäi mulle ka Pille-Riinu jutt kaugeks. Siit ka minu soovitus, enne vaatama minekut tasub kindlasti kõik käsitluses olevad raamatud läbi lugeda. Vähemalt mulle endale tundus nii, sest no jäi see üks tegelaskuju mulle täiesti mõistmatuks.
Näitlejad olid muidugi vägevad. Piret Rauk üllatas väga, sest kui muidu seostus tema nimega ikka ainult Inna (nii need seriaalid mõjuvad), siis selles etenduses ei näinud ma mingit Innat. Väga hästi mängitud! Piret Laurimaa seevastu tuleb mulle meelde nalja ja huumoriga ja ehk just seetõttu olid tema mängitud tegelaskujud ja tema tekst ka kõige naljakam. Minu lemmikuks oli aga seekord Vanemuise noor näitleja Kärt Tammjärv, tema oli minu meelest kohe eriti sügav ja mõjuv. Ilmselt on siit tulemus üks mu uus lemmik, sest juba etenduses "Armastan.Armastan.Armastan" jäi ta mulle positiivselt silma.
Ühesõnaga ma tahan öelda seda, et lugege eesti kirjandusklassikat ja seejärel minge teatrisse. Tasub lugeda ja tasub minna! Lisaks tekkis minul vastupandamatu kihk uuesti läbi lugeda "Tõde ja õigus", sest see oli omal ajal minu suur lemmik. Milline on teie lemmik raamat eesti kirjandusklassikast?

Kartulitrükk

Sellel kuul uurime me lasteaias koos pisikestega (2-aastastega) erinevaid aedvilju. Käes oli kartuli kord ning lisaks uurimisele, võrdlemisele ja maitsmisele, oli mul kange tahtmine ka kartulitrükki teha. Kuid mind natuke hirmutas, et kuidas ma need erinevad kujundid sinna kartulipooliku peale saan. Jah, kolmnurk ja nelinurk on lihtsad, aga keerulisemad asjad. Õnneks tuli mul idee koos oma laste abiga, nimelt tuleb kasutada piparkoogivorme: surud vormi kartulisse ja lõikad ümbert ülearuse osa ära. Nii lihtsalt geniaalne!

Pärast muidugi tuli välja, et see on vana trikk ja no peaaegu kõik teavad seda. Aga kui keegi veel (peale minu) ei tea, siis nüüd on see ka siia blogisse talletatud.
Trükkimine pisikestel muidugi väga lihtsalt ei läinud, sest nemad oleksid pigem tahtnud värvi laiali ajada. Eks mõni tegigi nii ja valmis sai ilus pruun müts. :) Aga see polegi nii oluline, tähtis on tegutsemisrõõm!

Head inimesed ongi head!

Ma ei ole kunagi näinud rumalat last; 

ma olen näinud last, kes mõnikord tegi asju, mida ma ei mõistnud 

või asju, mida ma ei olnud planeerinud; 

ma olen näinud last, kes ei olnud näinud samu kohti, mida mina, 

aga ta ei olnud rumal laps. 

Enne, kui sa kutsud teda rumalaks, mõtle, kas ta oli rumal laps, 

või ta lihtsalt teadis teisi asju kui sina? 

Ruth Bebermeyer

Ma olen juba pikemat aega veendunud, et sind ümbritsevad inimesed on täpselt sellised nagu sina tahad neid näha. Kui sa arvad, et inimene on tark, siis nii uskumatu see on, sa näedki teda targana. Sama kehtib minu enda kohta, ma kannan erinevaid rolle, olles kord tütar, kord õde, kord lapsevanem, kord õpetaja, kord sõber jne... aga mõnikord ka mitmes rollis korraga. Iga inimene näeb mind erinevalt ja nii ma olengi iga inimese jaoks erinev.
Mul on üks sõbranna, kes arvab, et ma olen tõeliselt loominguline ja käeliselt väga osav - ja teate, ma olengi - tema jaoks. Ta saab mu'lt alati isetehtud kinke, sest ma ju olen isetegija! Tema jaoks! Mu perekond peab mind inimeseks, kes teab kõike: "Küsi/helista Heilyle, tema teab!" Uskuge või mitte, aga ma teangi. Ja kui ei tea, siis ütlen, et palun andke hetk, ja ma uurin selle hetkel vajaliku tarkuse välja! Kindlasti on ka neid inimesi, kes peavad mind egoistlikuks, edevaks, laisaks vms ja see on täitsa normaalne, ju siis nemad näevad mind nii ja ju ma nendega olen siis selline!
Kuid kõike seda eelnevat kokku võttes, püüdlen mina selle poole, et näha igas inimeses seda kõige paremat. Meis kõigis on midagi head, meis kõigis on peidus mõni anne!

Siia lõppu aga pilt ühest isetehtud kingitusest, mis läks inimesele, kes on minusse uskunud, kes on pidanud mind "ilusaks, targaks ja osavaks", tänu kellele ma olen täna siin, kus ma olen ja see kes ma olen! Aitäh!

Mis aitab kaasa lapse edukale lasteaiaga kohanemisele?

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed.  Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).

Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

Mida näitasid tulemused?

Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega: lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa lapse sujuvamale kohanemisele.

Teiselt poolt ei kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle, neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses teooriaga.

Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis soodustab laste edukat kohanemist.

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:

1.      Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

2.      Lapsevanema toetus

3.      Rutiin, järjepidevus

4.      Õpetajate professionaalsus

5.      Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).

Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.

Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.

Lapsevanemate toetus

Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.

Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.

Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.

On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.

Rutiin, järjepidevus

Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.

Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.

Õpetajate professionaalsus

Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust

Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).

Laps ise

Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.

Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.

Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).

Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.

Kasutatud kirjandus:

Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.

Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.

Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.

Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to a New Child‐Care Setting. Child development, 86, 456-471.

Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3), 439-451.

Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice, 18(1), 51-65.

Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.

Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development, 81(3), 851-869.

Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3), 387-396.

Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4), 291-296.

Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf

LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.

O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.

Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.

Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.

Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care, 182(2), 233-247.

Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies, 20(4), 387-396.

Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.

Kuidas ma töötan?

Eveliis andis mulle edasi ühe omapärase väljakutse vastata mõningatele tööd puudutavatele küsimustele. No proovime siis. :)

Asukoht: Tartu, aga hinges ka Kuigatsi.
Üks sõna, mis kõige paremini iseloomustab, kuidas sa töötad: kaootiliselt (kord raban ühel rindel meeletult, siis jääb see oma aega ootama ja raban teisel rindel, aga mulle nii sobib).
Praegune tööots: töötan lasteaias õpetajana. Sellega seoses pean töö osaks ka enda pidevat täiendamist (lugedes uurimusi jne).
Praegune mobiiltelefon: Samsung Galaxy Ace 2 (vist? see telefon töötab truult juba mitmeid aastaid, seega pole põhjust ka uue muretsemiseks).
Praegune arvuti: Asus, läpakas, ka päris vana, varsti peaks 10 aastat täis vast saama juba. Aga töötab ja toimib, tõsi fb'i mänge mängida ei lase, siis hakkab jubedalt huugama ja jookseb kinni. Aga no ega see ju halb pole, jääbki aega targemateks asjadeks.
Milline programm, rakendus või muu töövahend on sinu jaoks asendamatu: Töövahendina ikka internet, kust ammutan inspiratsiooni ja uusi teadmisi. Aga kindlasti piilun ka uuemaid tööalaseid raamatuid. Rakendustest ei saa ma hakkama ilma Endomondo'ta, aga seda ei ole töö jaoks vaja. 
Milline on su töökoht: täis laste naeru ja kilkeid, vahepeal ka natuke nuttu ja jonni. Palju mänguasju, madal mööbel. Ja suur õu koos atraktsioonide ja liivakastidega.
Milline on su lemmik aega säästev nipp? Vähemalt alusta asjade tegemisega siis, kui pole veel kiire. Seljuhul saab algus tehtud ja kui tähtaeg käes, ei ole kõik tegemata.
Millist vahendit kasutad “to-do” nimekirja pidamiseks: pead. Ma mõtlen küll, et peaks ikka mingi nimekirja kuhugi tekitama, sest viimasel ajal on neid asju, mida teha tahaks, kole palju tekkinud.
Milline vidin on veel asendamatu peale mobiili ja arvuti? Printer ja paljundusmasin.
Millises igapäevases asjas/tegevuses oled sa teistest parem? Ma ei teagi... Äkki mitme asja korraga tegemises? Kirjatööd lähevad mul ka üldiselt suhteliselt kiiresti. 
Millist muusikat sa töötades kuulad? Üldiselt ma ei kuulagi töötades muusikat. 
Mida sa hetkel loed? J. K. Rowling "Ootamatu võimalus"
Mis sind inspireerib? Elu, lapsed, kodu, sõbrad...
Oled sa rohkem introvert või ekstravert? Mõlemat? Pigem introvert...
Milline on su unerutiin? Enne magamajäämist loen alati, kas mõnda ajakirja või raamatut. Hommikune ärkamine on üldjuhul alati liiga vara.
Täida lünk: _____ võiks vastata järgmisena samadele küsimustele. Pakun vastamise võimalust Kadrile - http://www.kadristik.net/ ja Tiinale - https://castorbakar.wordpress.com/
Milline on parim nõuanne, mille kunagi saanud oled? Usu endasse!
Soovid veel midagi lisada lugejatele ja fännidele? Tee seda, mida sa armastad, siis armastab elu ka sind!

Kuidas ma oma last arendan?

Minule on nii mõnelgi korral esitatud küsimus, et kuidas sa oma last arendad? Selle peale olen ma ikka vastanud, et ega ma ju ei arendagi otseselt, ma lihtsalt olen lapse jaoks olemas, vastan ta küsimustele (st kasutan ära tema huvi asjade vastu) ja võtan teda endaga põnevatesse kohtadesse kaasa. "Põnevate kohtade" all pean ma silmas lapsele põnevaid kohti. Toon näite viimasest korrast!

Hakkasin metsa minema, et kukeseeni otsida, aga samal ajal turgatas, et väikemees polegi veel minuga metsas seenel käinud, ise juba 4-aastane. Tegin ettepaneku, et kas ta tahab kaasa tulla. Tema muidugi tahtis! Ja kohe algaski õppeprotsess: mida metsa selga panna, mida kaasa võtta, aga miks nuga on vaja jne jne... Metsas jätkasime: miks tuleb seent noaga lõigata, miks metsas kõnnitakse rahulikult, miks metsas ei karjuta, miks osad inimesed on seente ümbert kõik sambla üles kakkunud, miks meie nii ei tee, miks ühe seene lähedal on veel teisigi seeni, mis selle seene nimi on, miks tal selline nimi on... Muidugi võtsime mängu ka matemaatika: mitu seent siin ühes kohas korraga on, emme võttis ühe seene ära, mitu sina nüüd korjata saad... Kogu selle aja jooksul harjutasime lisaks jutustamisoskust, tuletasime meelde puude nimed. Ja muidugi liikumine: metsas puude vahel, üle mahalangenud puude, ümber kändude, pehme samblane pind, kõva metsatee - kõik see kokku oli paras takistusrada!

Ja nii lihtne see oligi, kaks tundi, korvitäis seeni ja ohtralt lapse arendamist! Tegelikult ma olen kindel, et iga lapsevanem arendab oma last iga päev, ainult et ta ise ei pruugi sellest arugi saada, et see ongi see lapse arendamine!

Lõpetuseks soovitan aga kõigil metsa minna!!!

Minu esimene isetehtud lapiseelik!

Minu esimene isetehtud lapiseelik on veel täitsa ahjusoe (=õmblusmasinasoe), sest hetk tagasi sai tehtud viimane õmblus. Ma olen päris uhke, et lõpuks tehtud sain ja no minusuguse algaja kohta ikka päris kärmelt (esmaspäeval alustasin). Muidugi, tunnistan päris ausalt, et proffe õmblejaid ma seelikut lähedalt vaatama ei lase, sest ega need õmblused päris hästi ei õnnestunud (taguminekülg pole üldse nii ilus kui esimene). Overlok-masinat mul ka ei ole, sellepärast ka see tagumine pool selline mitte nii kaunis. :) Alumise ääre laiuseks sai kokkuvõttes lausa seitse meetrit!

Õpetus pärineb: KreekaPähklilt! Soovitan julgelt kõigil proovida, KreekaPähklil on kõik väga ilusasti lahti seletatud.

Ja nüüd pildid:

Pitsiline maailm

Ma olen seda ka varem siin blogis välja öelnud, et ma armastan pitse. Viimasel ajal on üheks mu suureks lemmikuks raamat "Rahvuslikud heegelmustrid" (autor Siire Vanaselja), kust pärit mustreid ma hea meelega äärepitsideks heegeldan. Kusjuures huvitav on see, et endal pole mul millegipärast mitte ühtegi pitsilist käterätti kasutusel, ikka lähevad kõik kinkideks.

Maanteemuuseum

Kui ma Eveliisi blogist lugesin, kui lahe neil Idaga Maanteemuuseumis oli, siis ma muidugi kahtlesin selles entusiasmis. No hallo, mida lahedat saab olla erinevate teede vaatamises jne. Natuke aega hiljem juhtus nii, et sõpradega istudes tekkis tahtmine ikkagi sinna vaatama minna, sest tuli välja, et meist keegi pole seal käinud. Ja teate, oligi lahe! Vaatamist ja uudistamist oli igale vanusele, seda kohta nautisid nii 4-aastane kui ka 43-aastane! Ja muidugi see Liikluslinn, Eveliis sa PEAD tagasi minema!

Et reis liiga kiirelt läbi ei saaks, olid meil kaasas ka hommikused pannkoogid ja muu hea-parem piknikulauale. Mõnusa piknikuplatsi leidsime RMK varamust ja seekord imekauni Palu järve ääres.

Soovitan Lõuna-Eestisse sattudes Maantemuuseum üle vaadata! Uuri nende kohta lähemalt nende kodulehelt: http://muuseum.mnt.ee/.

Kuusevõrsed söögiks

Veel on võimalus korjata viimased noori kuusevõrseid, et teha talveks endale kurgurohtu või nautida niisama. Kuid miks, mida head on kuusevõrsetes? Loe lähemalt SIIT ja SIIT!

Mina tegin seekord kuusevõrsetest teed, poetasin mõned võrsed võileivale.

Otseloomulikult sai talveks tehtud ka kuusevõrse-mett...

...ning mitmeid kordi ka minu lemmikut - smuutit!

Smuuti: 1 banaan, 1 apelsin, peoga mustsõstraid ja peoga kuusevõrseid, sortsuke vett.

14. juuni - leinapäev

"Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki."

Pole ilmselt ühtegi Eestimaa peret, keda tookordne küüditamine kuidagi ei puudutanud. Täna on õige päev, avaldamaks minu tütre loovtööd, mille ta kirjutas oma vanavanaonust. Koolis sai töö hindeks viis, lisaks tunnustas Vabariigi President tööd ajalooalaste uurimistööde konkursil raamatupreemiaga. 

"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!" 
M. Under

ÜLO RAIDMA ROLL TARTU KOOLINOORTE ORGANISATSIOONIS SINI-MUST-VALGE

Laureen Laar

Sissejuhatus

Esimest korda sain ma aimu sellest, et on olnud mingisugune suur sõda, kus on osalenud terve maailm, oma vanavanaema juures olles. Nimelt oli tal kombeks mulle jutustada sellest, mis juhtus siis, kui tema alles väike oli. Nendest juttudest mäletan ma nii suurt nälga, kukkuvaid pomme, surma saanud kolme-aastast sugulast, kui ka vangis oldud aegu. Mäletan, et vanavanaema rääkis ikka, et tema vend oli see, kes agaralt võõrvõimu vastu sõdis. Neil olevat olnud oma koolipoiste organisatsioon. Kahjuks said sellest ka uued võimud teada ja vanavanaonu saadeti Siberisse.

Kui ma hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale, et mida uurida, tulid mul kohe meelde need jutud ja ma otsustasingi välja uurida, mis koolipoiste liikumisega tegu oli, kuidas oli sellega seotud minu vanaonu ja miks ta üldse asutas sellise organisatsiooni. Kahjuks mu vanavanaema Urve Leola enam elus ei ole, seega otsustasin uurimist läbi viia oma vanavanaonu Ülo Raidma kaudu.

Oma töö esimeses ehk teoreetilises osas kirjutan ma lühidalt sellest, millist vastupanu peale Teist Maailmasõda üldse kasutati. Samuti toon välja kirjanduses olemasoleva info Ülo Raidma osalusest. Järgnevalt koostasin leitud info põhjal intervjuuküsimused ning viisin intervjuu  Ülo Raidmaga läbi, et täpsustada tema rolli tollastes sündmustes. Oma töö uurimuslikus osas esitan jutustusena saadud info.

1.                Vastupanuliikumise teke

1.1.          Eesti Teises maailmasõjas

Teine maailmasõda toimus 1. september 1939 – 2. september 1945. Mart Laari (2005a) hinnangul lootis Eesti esialgu, et jääb sõjast puutumata, kuid tegelikkuses kujunes olukord teistmoodi: Eesti oli vaheldumisi nii venelaste kui sakslaste võimu all. Lõppes kõik aga nii, et hoolimata meeleheitlikust vastupanust kaotasid eestlased Teise maailmasõja tulemusel siiski oma iseseisvuse ja langesid NSV Liidu okupatsiooni alla (Laar, 2005a). Teise maailmasõja käigus vähenes Eesti rahvaarv ligi 200000 inimese võrra, neist 80000 põgenesid välismaale, 30000 hukkus lahingutes, 70000 represseeriti (viimastest 12000 hukkus) (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005a).

Kuid eestlased ei andnud alla, partisanisõda jätkus veel pikalt, samuti erinevad vastupanuliikumised (Laar, 2005b). Eestlased ei allunud võitluseta. Kasutades Marie Underi sõnu: „Meilt palju võetud, siiski meile jäi, me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi!“

1.2.          Vastupanuliikumine peale Teist maailmasõda

Rahvas ei tahtnud aga iseseisvuse kaotusega leppida ja püüdis ikka edasi võidelda, kasutades nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aktiivse vastupanu ehk relvavõitluse alla käis näiteks metsavendlus, mille põhiaeg jäi aastatesse 1944-1953 ning kuhu kuulus ligikaudu 30000 inimest (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005b). Otseseid organisatsioone aga metsavendadel polnud, vaid tegutseti väikestes gruppides (Laasi, 1992). Neid abistasid ümbritsevad inimesed, sest ilma toetuseta poleks nad nii pikalt hakkama saanud. Metsavennad tegid palju koostööd ka linnades olevate koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega (Laar, 2005b).

Koolinoorte salaseltsid alustasid oma tegevust tegelikult juba aastal 1939 (Salaorganisatsioonid, s.a.), sest suurem osa noortest ei tahtnud uue korraga leppida ja nii hakatigi võitlema kommunistliku riigikorra vastu. Nendes organisatsioonides kehtis range kord, olid nii põhikirjad kui ka vandetekstid, põhiliseks ülesandeks oli eestluse ja vabaduse vaimu alleshoidmine (Salaorganisatsioonid, s.a.). Tuntumad vastupanurühmad tegutsesid Tartus, Võrus ja Viljandis, näiteks "Skautlus," "Põhjala Noored," "Eesti Vabaduse Eest," "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon," "Tasuja," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" (Aarop, 2007; Salaorganisatsioonid, s.a.).

Koolinoorte salaorganisatsioonid levitasid peamiselt lendlehti, eemaldasid nõukogude sümboolikat, heiskasid rahvuslippe, koostasid nimekirju nõukogude agentidest, abistasid metsavendi (Salaorganisatsioonid, s.a.). Kahjuks jäi noorte vastupanutegevus siiski lühiajaliseks ja üsna tagasihoidlikuks, sest nende vastu kasutasid nõukogude võimud repressiivmeetodeid, ennetavat tegevust ja sellega nende vastupanu murti (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997). Samas leiab Aarop (2007), et koolinoorte panust ei tohi siiski alahinnata, sest nemad olid põhijõuks rahva seas isamaalise vaimu edasikandmisel ja tegid ka aktiivselt nõukogude võimu vastast propagandat.

Põhjuseid, miks noored otsustasid üldse vastu hakata, oli mitmeid. Esiteks, need noored olid käinud Eesti Vabariigi koolis, kus olulisel kohal õpetuses oli isamaalisus, neist olid saanud Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007). Nad olid kasvanud vabas Eestis ja kuna ka koolis oli juttu sellest, kuidas nende isad Eesti vabaks võitlesid, tahtsid ka nemad anda oma panuse vabaduse taastamises. Teiseks põhjuseks võib nimetada tekkinud protestivaimu, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997).

1.3.            Organisatsioon Sini-Must-Valge

Uurimuse käigus sain teada, et Tartus tegutsev Sini-Must-Valge (edaspidi SMV) oligi see koolinoorte organisatsioon, kuhu kuulus ka minu vanavanaonu Ülo Raidma.

Sini-Must-Valge asutati Tartus aastal 1946 ning selle organisatsiooni asutajateks olid kuus Tartu 6. Keskkooli poissi: Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma (Kuusk, 2002). Pearu Kuusk (2002) kirjutab oma artiklis, kuidas juba esimesel koosolekul pandi paika organisatsiooni struktuur, moodustati vandetekst ja arutati ka rinnamärkide kujunduse üle. Esimeseks eesmärgiks sai aga organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine. Alguses oli SMV juhiks Vello Illiste, kuid kui tema 1949 aastal suri, määrati uueks juhiks Karl Piir, kes leidis, et käes on aeg hakata ka aktiivselt vastupanuliikumisega tegelema (Kuusk, 2002).

Pearu Kuuse (2002) andmetel otsustati esimese asjana valmistada lendlehed. Nende tarbeks lõikas Ülo Raidma kõvast kummitallast välja nö templi, millega hakati lendlehti trükkima. Kokku trükiti 500 lendlehte, mis jagati kindla süsteemi järgi laiali. Kõik allesjäänud lehed hävitati koheselt. Plaan viidi ellu 4. novembril ja edukalt, sest kedagi selle käigus ei tabatud. Sellest saadi innustust ja julgust ning järgmisena otsustati õhku lasta punasõduri ausammas Raadil.

Punasõduri monumendi õhkulaskmise algatajaks oli Heiki Vaibla, kuid selles osalesid ka Tõnis Jõgiaas, Riita Vint, Miia Saviauk ja Ellen Rander (Kuusk, 2002). Ühiselt pandi paika süütenöör ja lõhkelaeng ning 5. novembril lasti monument õhku. SMV liikmeid ei tabatud.

Kuusk (2002) kirjutab, et edasi toimus jätkuvalt organisatsiooni laienemine, liikmeid oli juba 40 ja ühendus oli loodud ka teiste linnadega. Plaaniti veel järgmistki lõhkamist, taheti hakata välja andma põrandaalust ajalehte, kuid enne kõike seda jäädi võimudele vahele. Eesti NSV Siseministeeriumi poolt 1953. aastal kirjutatud aruannetes nimetati seda organisatsiooni "iseloomulikumaks likvideeritud natsionalistlikuks organisatsiooniks" (Kuusk, 2002). Kokku arreteeriti 36 liiget ja nad kuulutati kriminaalkurjategijateks, Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 58 kohaselt olid õpilasorganisatsiooni "Sini-Must-Valge" liikmed "isamaa" reeturid ning nad saadeti 5-15 aastaks Siberisse.

Minu vanavanaonu Ülo Raidma sai toonaste tegude eest aastal 2007 presidendilt Riigivapi V klassi ordeni.

2.                Uurimus

2.1.          Uurimusküsimused

Eelneva teoreetilise materjali põhjal sean oma uurimuse eesmärgiks saada teada, miks tuli Ülo Raidmal idee luua vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge ja milline oli tema roll selles. Seega püstitan kaks uurimisküsimust:

1.                  Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

2.                  Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

2.2.          Uurimuse käik

Teoreetilise materjali põhjal koostasin intervjuu küsimused, mis on toodud lisas 1. Järgnevalt viisin Ülo Raidmaga läbi intervjuu, mille tema loal salvestasin. Kuulates korduvalt salvestatud teksti, kirjutasin teksti ümber Word dokumenti. Kogu tekst on esitatud lisas 2.

Lisaks sain Ülolt raamatu „Ülo lugu“ (2013), mis on tema enda kirjutatud ja välja antud, kuid mida ei ole avalikult kuskil levitatud. Tegemist on perele ja sõpradele mälestuseks kirjutatud raamatuga. Ülo Raidma loal kasutan raamatut toetava materjalina intervjuu teksti kõrval, sest nagu Ülo ka ise ütles, et lühikese intervjuuga ei jõua kõike seda, mis tollal toimus, ära rääkida.

3.                Tulemused

3.1. Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

Kui teooriast ilmnes, et noortel oli hinges suur isamaalisus, nad olid Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007), siis sama kehtis ka Ülo Raidma ja tema sõprade kohta. Nad olid kasvanud Eesti Vabariigis ja pidasid vabadust ainuvõimalikuks. Ülo isa oli võidelnud Vabadussõjas ja tema oli see, kes ei lasknud Ülol unustada, kes olid need, kelle käest vabadus välja võideldi. Katkend Ülo Raidma mälestustest (2013, lk 9): „Isa viipas käega vasakule, kus paistis maariba, mis oli meist vaevalt kilomeetri kaugusel ja ütles, et sääl ongi maa, mille vastu ta noore mehena võitles ja Eestile vabaduse aitas tuua. … Isa ütles, et selle maa rahvas on ammustest aegadest meiega vaenujalal ja jätku ma meelde, et ka tulevik ei too mingeid muutusi. Nad jäävad alatiseks meie vaenlasteks.“ Need sõnad jäid noore poisi hinge ja ta ei suutnud neid sõnu iial unustada.

Viha võõrvõimu vastu kasvatasid ka sõjakoledused, millega Ülo ja ta pere kokku puutusid. Kõigepealt muidugi isa arreteerimine ja ära viimine ning tagantjärgi tõdemus, et see oli viimane kord, kui perekond nägi oma meest ja isa, tagasi ta enam ei tulnud. Hiljem selgus, et isa oli poolel teel Siberisse maha lastud. Niimoodi oli lõhutud üks perekond paljude seas. Noore poisi hinge jättis see kustumatu jälje. Isegi nüüd, vana mehena, tulid Ülo silmi pisarad, kui ta meenutas oma perele tehtud ülekohut.

Ülo Raidma kuulus ka skautide ridadesse. See oli tore aeg, kui sai palju õpitud ja toredalt aega koos veedetud. Kahjuks lõpetas sõda ka selle organisatsiooni tegevuse ja järjekordne valus löök noore poisi hinge oli löödud. Katkend Ülo mälestustest (2013, lk 13), kui ta sai teada, et skaute enam pole: „Mäletan, et seisin nagu sammas. Ja ilmselt päris kaua. Nii kurb hakkas enda ja teiste pärast. Midagi tekkis kurku ja silma ka. Siis ma teadsin, et olgu nad neetud! Olgu neetud see hall maa, mida isa näitas … .“

Eesti pinnal möllav sõda ei jätnud kedagi puutumata. Ka Ülo sattus nii pommitule alla, kui tundis omal nahal surma ja sõdurite ülekohut. Nimelt sai ühe sõduri lihtsalt nalja pärast visatud granaadist surma nii Ülo vanaema kui 2-aastane täditütar. Ülo nägi, kuidas hävis linn ja tema mängukohad. Halva mälestusena jäi mällu ka võõrvõimude suhtumine nende kodusse ja raamatutesse. Nimelt, kui nad sõjategevuse lõppedes koju tagasi pöördusid, olid nende Vabadussõja-aegsed raamatud viidud kempsu ja täis kakatud. Kõik need erinevad löögid ainult süvendasid viha venelaste vastu.

Protestivaim ja viha võõrvõimu ülekohtu vastu ainult kasvas. Ülo ei olnud üksi, ka tema klassikaaslased olid üle elanud samasuguseid saatuselööke. Kui ma teooriaosas leidsin, et üheks põhjuseks, miks vastupanuliikumine algatati, oli tekkinud protestivaim, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997), siis seesama oli selgelt tunda ka Ülos ja tema kaaslastes.

Organisatsiooni Sini-Mus-Valge lõidki ühe meelsusega poisid. Oluliseks mõjutajaks oli ka see, et teised juba tegutsesid, linnas protestiti ja tulihingelistele poistele ei andnud rahu, et teised teevad ja nemad mitte. Katkend Ülo Raidma raamatust (2013, lk 18): „ Mäletan, et aastavahetusel 1945-1946 purustati Tartus kellegi poolt suur autahvel Barclay platsi juures. Sellest otseselt ja kuuldustest kusagil sini-must-valge lipu heiskamisest arenes meil uus teemakäsitlus, et peaks ise ka midagi ette võtma. See mõte ei andnud enam rahu ei mulle ega temale.“

Ja nii sündiski Tartu koolipoiste vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge.

3.2. Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

Ülo Raidma oli üks Sini-Must-Valge asutajatest. Tema oli see, kes kujundas organisatsiooni rinnamärgi, mis on meestel siiani alles. Nii nagu kõik algliikmed, tegeles ka tema uute poiste juurde otsimisega. Organisatsiooni ülesehitus oli neil nii targalt kokku pandud, et iga poiss teadis ainult tema kaudu liitunud poisse. Nagu Ülo ise näite tõi, oli ta oma uue pinginaabriga pikalt ühes pingis istunud, aga alles kinni kukudes said nad teada, et mõlemad kuulusid SMV-sse.

Ülo peamiseks ülesandeks oli lendlehtede stampide tegemine. Selle tarbeks toodi talle väike pilt, mille tema ruudulise paberi abil suurendas ning lõikas kummisse (teisel juhul linoleumi). Viimast kasutati templina ja nii valmistati lendlehti. Esimesel lendlehtede jagamisel osales ka Ülo, teisel enam mitte. Jagamise süsteem oli väga kindlalt paigas, igaühel oli oma piirkond, kus ta lendlehti jagas. Paigas oli ka kellaeg, mille jooksul pidid lehed laiali viidud olema. Kui pärast seda oli mõni leht veel alles, tuli see hävitada.

Miks jäi Ülo kõrvale teisest lendlehtede jagamisest ja monumendi õhkamisest? Põhjus oli lihtne, nimelt oli Ülo tuntud spordipoiss (mitmekordne vabariigi meister jm) ning oma pika kasvuga kergesti äratuntav. Ühiselt otsustati, et ohutum on, kui ta hoiab tahaplaanile.

Organisatsioon tegutses aastatel 1946-1950, mil siiski vahele jäädi. Kui esialgu hindasid võimumehed Ülo Raidma rolli nii suureks, et talle prognoosoti surmanuhtlust, siis lõpuks määrati talle 15 aastat kinnipidamist raske režiimiga töölaagrites. Ülo Raidma meenutab (2013, lk 29): „Suuremalt jaolt pudenes igaühele 2-3, harvem tükki neli paragrahvi. Tõnis, Karl, Mauno ja mina olime erandid. Mäletan, et minu rida oli selline: 58(1a) – tsiviilisikust poliitiline kurjategija, 58(8) - mõrv, 58(9) – diversioon, 58(10a) – suusõnaline riigivastane propaganda, 58(10b) – kirjalik riigivastane propaganda, 58(11) – kõik eelnenu organisatsiooni koosseisus.“ Vangistus piirdus siiski 6 aastaga ja 1956 aastal sai Ülo tagasi koju!

Kokkuvõte

Minu töö eesmärgiks oli teada saada, miks soovis Ülo Raidma luua organisatsiooni Sini-Must-Valge ning milline oli tema roll selles organisatsioonis. Eesmärk sai täidetud ja ma sain vastused. Aeg oli tookord teine ja noored kasvasid isamaalises vaimus, seega oli nende jaoks loomulik anda oma panus Eesti vabaduse taastamisse. Samuti oli peaaegu iga pere saanud oma nahal tunda võõrvõimude ülekohut, mis veelgi suurendas soovi kaitsta Eestit. Ülo roll SMV loomise juures oli kindlasti väga oluline, oli ta ju üks liikumise algatajatest.

Mul on hea meel, et minu vanaonu Ülo Raidma on just see, kes ta on ja et ta on teinud neid suuri tegusid. Ja ka temal endal on hea meel, et ta seda kõike tegi. Ainuke asi, mida ta üldse kahetseb, on see, et ei jõudnud veel enam ära teha, et enne kukkusid nad kinni. Kuid siiski on Ülo uhke, et ta ei andnud lihtsalt alla. Ja ka mina olen uhke, et mul on selline sugulane!

Selle töö käigus õppisin ma meie Eesti ajalugu mõistma palju sügavamalt. Ma nägin, kui oluline on ühe inimese jaoks vabadus ja kui palju saab ära teha uskudes. Ma sain aru, et oluline on iga inimese panus. Samas hakkasin ma rohkem mõistma ka seda, et elu vabas Eestis ei pruugigi olla iseenesestmõistetav, sest ka need pered, minu enda esivanemad, uskusid tollal, et vaba Eestiga ei juhtu midagi, aga kahjuks siiski läks teisiti. 

Kasutatud kirjandus

Aarop, K. (2007). Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus 1945-1950. V. Kaska (Toim), Vastupanuvõitlus (lk 11–86). Tallinn: Vali Press OÜ.

Kuusk, P. (2002). Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: TUNA, 4, 67-73 http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Laar, M. (2005a). Eesti Teises Maailmasõjas. Tallinn: Grenader.

Laar, M. (2005b). Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956. Tallinn: Grenader.

Laasi, E. (1992). Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Tallinn: Nõmm ja co.

Laur, M., Pajur, A., & Tannberg, T. (1997). Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita.

Raidma, Ü. (2013). Ülo lugu. Publitseerimata.

Salaorganisatsioonid. (s.a.). Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: KGB kongide muuseumi koduleht http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=6