Üks tehtud kodutöö, päris huviga ootan ka kommentaare!
Väga põnev on hakata mõtlema
sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi
sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise
juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma
kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid
artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida
ja püüda ritta sättida.
Siin ongi minu mõtted nendest
asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:
1.
Sünnitus on pere-üritus. Just-just, Eestis last
sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll
kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi
kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal
olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.
2.
Kui nüüd selle väikse
ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte
päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti
normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja
lumetuisuga. Nii mõnelgi maal paneb see aga inimesed hämmastunult kulmu
kergitama. Lisa-boonusena muidugi ka see, et ega vanem seal õues koos lapsega
ei ole, laps magab ja vanemad saavad toas oma tegemisi teha. Ilmselt oles mõnes
kohas meile juba lastekaitse kohale saadetud, kahtlusega lapse hooletusse
jätmises.
3.
Kui peaks juhtuma, et
see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest
välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes
siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne.
No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma
taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste
lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes
järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.
4.
Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased
liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele
pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis
vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju
palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele
pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.
5.
Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse
radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu
koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada.
Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei
peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma
asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi.
Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!
6.
See on küll ilmselt teravate vaidluste koht,
kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris
pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis
lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on
päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle
minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse
töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel
on!
7.
Meie lapsed teevad
kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta
olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö
kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes
koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba
õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase
jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või
peete harvendada.
8.
Nüüd taaskord tuginen oma
mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna
toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda
päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd
on söömine lausa tasuta (hea küll jah, mõnel pool peab vanem natuke siiski
juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele
tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J
9.
Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt
kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad
või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel
iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis
täiesti tavaline.
10.
Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt
väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa
keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja
kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii
täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga
lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.
11.
Lõpetuseks, need
võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges.
Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti,
hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka
paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka
lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid
koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem kes mitte.
See nimekiri pole kindlasti
absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea
meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J
Aga üks on kindel, meie maal
kasvavad õnnelikud lapsed!!!!