Lastekasvatuse eripära Eestis

Üks tehtud kodutöö, päris huviga ootan ka kommentaare!

Väga põnev on hakata mõtlema sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida ja püüda ritta sättida.

Siin ongi minu mõtted nendest asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:

1.                      Sünnitus on pere-üritus. Just-just, Eestis last sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.

2.                      Kui nüüd selle väikse ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja lumetuisuga. Nii mõnelgi maal paneb see aga inimesed hämmastunult kulmu kergitama. Lisa-boonusena muidugi ka see, et ega vanem seal õues koos lapsega ei ole, laps magab ja vanemad saavad toas oma tegemisi teha. Ilmselt oles mõnes kohas meile juba lastekaitse kohale saadetud, kahtlusega lapse hooletusse jätmises.

3.                      Kui peaks juhtuma, et see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne. No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.

4.                      Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.

5.                      Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada. Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi. Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!

6.                      See on küll ilmselt teravate vaidluste koht, kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel on!

7.                      Meie lapsed teevad kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või peete harvendada.

8.                      Nüüd taaskord tuginen oma mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd on söömine lausa tasuta (hea küll jah, mõnel pool peab vanem natuke siiski juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J

9.                      Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis täiesti tavaline.

10.                  Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.

11.                  Lõpetuseks, need võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges. Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti, hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem kes mitte.

See nimekiri pole kindlasti absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J

Aga üks on kindel, meie maal kasvavad õnnelikud lapsed!!!!

Roheliste rattaretk 2014

 

Ma kirjutasin siia piku jutu, aga kuna see kõik ära kustus, siis nüüd mõelge ise, kui lahe matk meil oli!!!!

Märksõnadeks olid:

• minu valutavad põlved
• joobes kohalik, kes sai šoki, kui poes looklevat saba nägi
• imeline seltskond
• ringmäng "Liiguta kiiresti Vana Tallinnat" curly Stringsi taktis
• 220 läbitud kilomeetrit!

Nädalavahetus jooksuga. :)

Vana teada tõde on see, et üks tartukas ikka Tartu Maratoni üritustest kõrvale ei taha jääda. Nii on lugu ka meie perega. :)

Ettevalmistus
Ilmselt kui seda nüüd päris sportlased loevad, siis nad lihtalt minestavad, aga ausõna ma olin eelnevatel kuudel läbinud vaid 38 km joostes. Tegelikult läks lõpp mõnusalt, tõstsin aga muudkui järjest (st ilma puhkuseta) joostavat maad, aga siis tuli pauk. Nädal enne jookse nohu, palavik ja valus kurk... No jäi siis nii, et minu plaan jäi katki ja tuli otsustada, mida üldse teha...

Laupäev
Sportlik päev algas kõige väiksema mehe jooksuga, nagu ikka sai varsti kolmene väikemees läbida 400 meetrit. Alguses ta ehmus rahvamassi peale ikka ära, aga edasi oli nii tubli, et emme kätt vaja ei olnud ja terve tee sai joostes läbitud. Lõpus oli jõudu veel kiirendadagi.
Järgmiseks ootas mind ja kõige suuremat piigat ees Heateo jooks. Siin jätkus minu plaan, et kui need 4,3 km ilusasti läbida jõuan, siis lähen ikka homme starti. Noh, ütleme nii, et peale kahte kilomeetrit oli jalg raske ja ei liikunud kohe üldse enam. Punnitasi siiski jalutamist ja kõndimist vaheldumisi katsetades 35 minutiga lõpuni. Selleks ajaks suurem piiga istus juba autos ja puhkas jalga.
Kohe peale Heateo jooksu starti sai ka keskmine laps starti. Väike piiga läbis oma 2 km mõnuga ja nautides.

Nüüd ma pidin otsustama, mida selle Tartu jooksumaratoniga teha... Lõpuks peale kõhklusi otsustasin siiski proovima minna, alati saab ju katkestada. :)

Pühapäev
Hommikul tegin endale tavapärase maratoni-eelse söögi (ah-aa, ma olen vaid kahel rattamaratonil käinud ja need ka lühikesed distantsid) ehk neljaviljahelbepuder ja munaleib. Kõrvale veel üks smuuti! Teel Otepääle vasardas mul peas ainult üks mõte - miks ma seda teen, miks ma seda teen, miks ma seda teen... Aga jonni ei jätnud ja nii ma olingi stardis.
23 kilomeetrit on ikka juba pikk maa ja ma teadvustasin endale väga selgelt, et seda joostes läbida ma ei suuda. Seega tuli välja mõelda plaan! Otsustasin teha nii, et kõikidest mägedest üles ma kõnnin ja alla jooksen. Lisaks kõikides joogipunktides venitan ja lõdvestan ja puhkan! Etteruttavalt saan öelda, et plaan toimis ja ma tõesti jõudsin lõppu, ilma et oleksin pidanud kordagi teel olles mõtlema katkestamisele.
Kuskil seitsmendal kilomeetril said mind tagant tulevad kepikõndijad juba ilusasti kätte ja mind rõõmustas vaid teadmine, et vähemalt kaks jooksjat on minust veel tagapool. :) Eks ma neid kõndijaid parajalt häirisin ka, sest kui nemad liikusid ühtlases tempos, siis mina ju mäest üles kõndides (nemad läksid mu'st mööda) ja mäest alla joostes (ehk mina läksin neist mööda), aga tegelikult olid nad ikkagi sõbralikud! Üks hästi tore naine ergutas ja oli veendunud, et küll ma lõppu jõuan.
Kuskil 15 km peal tundisin, et jalad on lootusetult kanged, aga jätkasin jonnakalt ikkagi ka jooksmist ja ilmselt see aiatas natuke kaasa ja jalad ikka tegid koostööd. Aga millegipärast läksid sõrmed ühtäkki paiste... Ja siis ma tegin seda, mida mitte kunagi teha ei tohi ehk ei küsinud sealt arstitädide käest, et kas on midagi jamasti, sest kartsin, et nad ei luba mul edasi joosta. :P Igatahes püüdsin joogipunktides igaks juhuks veel rohkem juua ja võtsin üleüldse rahulikult.
Kui 20 km oli seljataga, siis tekkis korraga tunne, et ma teengi selle ära. Mõnuga jooksin lühikese raja jooksjatest mööda (kes olid meiega selleks hetkeks liitunud) ja tundsin ennast tõeliselt hästi! Kuni... 1 km enne lõppu tundsin talla all villi... Olin iseendale lubanud, et lõpu ma igal juhul jooksen ja nii ma siis jooksin. 500 meetrit enne lõppu hakkas vasak põlv valutama ja pean tunnistama, et need meetrit jooksin tõesti läbi valu ja need meetrid ei olnud mõnusad!!!
Aga lõpp hea, kõik hea! Lõpu aeg 3.19.59 ja tunne ikkagi hea! Ja lausa 11 pikamaajooksjat jäi minust tahapoole. :)

Pärast suutsin täitsa vabalt ka kõndida ja polnud häda nagu midagi. Õhtul muidugi enam olukord nii hea ei olnud ja jalad olid väsinud ja valusad (ühel jalal ka uhked kolm hiiglaslikku villi). Aga hea meel on tõdeda, et päev hiljem ehk täna on olukord täitsa ok. Trepist on natuke raske liikuda, aga sellist tunnet, et üldse enam ei jookse, küll peal ei ole.

Siiski, luban, et järgmisele jooksule lähen niimoodi, et olen natuke rohkem harjutanud. See saab olema sügisel ja õnneks on mul siis olemas ka kaasjooksja Mareki näol!!! :)