Kineetiline liiv

Tahtsin teiega täna rääkida kineetlisest liivast. Ma usun, et suurem osa lapsevanematest on selle liivaga kokku puutunud, sest juba mõnda aega on see laste seal täielik hitt-toode. Minu lapsed ka mängivad sellega, nii kolmene kui ka kümnene. Kodus kasutataksegi liiva peamiselt niisama mängimiseks, no nagu liivakastiski. Näiteks väike poiss sõidab autoga, ehitab losse jne. Arvestades, et väikese lapse motoorika areng on stiimuliks vaimsele arengule, siis on see üks hea materjal, mida väikeste sõrmede vahel mudida. (Edasi võiks muidugi liikuda ka natuke raskemeta materjalideni, nt plastiliin, soolatainas jne jne, et sõrmekesed ikka tööd saaksid ja areneksid)

Aga täna ma tahtsin rääkida lisaks sellest, kuidas mina lasteaias liiva enda kasuks tööle panen. Selleks on väga palju erinevaid võimalusi.

• Kõigepealt tuleb tunnistada, et liivaga mängimine aitab väga hästi rahuneda. Soovitan proovida, sest olen ka ise läinud liiva "mudima", kui kerge ärritus tahab peale tulla. Nii et mina kasutangi liiva päris palju selleks, et mõned aktiivsemad ja tormakamad lapsed natuke nö maha rahustada. Laps ei tunne seda karistusena, nii nagu paneb tundma nn "paha-lapse-tool", kus laps istub üksi igavledes ja halvimal juhul näitavad teised ka näpuga (see tool mulle üldse ei sümpatiseeri, aga sellest juba mõni teine kord).
• Liiva saab edukalt kasutada ka õppimiseks. Kõige lihtsam võimalus on teha liivast tähti. Tähti saab liivast voolida, tähti saab sõrmega (vm vahendiga) liiva peale kirjutada, tähti saab tähevormidega välja lõigata jne. Lisaks saab tehtud tähtedest sõnu moodustada ja veel palju muud.

• Matemaatika jaoks on liiv ideaalne abivahend. Sarnaselt tähtedega saame teha numbreid. Lisaks saab voolida erinevaid ruumilisi kujundeid, sellega ka aidates lapsel tunnetada, mis tähendab ruumiline. Liiva saab väga edukalt kasutada asja osadeks jaotamise õppimisel (lastele väga meeldib liivast torte ja pizzasid küpsetada, mul tasub vaid paluda tordist üks veerand söömiseks ja juba ongi jälle midagi õpitud). Keegi ei keela liivaga arvutamist jne jne. Fantaasial pole siinkohal piire.

• Eilsel oma lapse kooli hoolekogu koosolekul sain veel ühe idee. Liiva saab edukalt ka kasutada pinnavormide ja maastike õpetamiseks. Ühesõnaga kaetud on ka valdkond mina ja keskkond, tuleb ainult olla loov.
• No ja viimaseks muidugi ju ka kunstiõpetus, lapsed loovad uhkeid taieseid, kui anda vaid neile võimalus. Siia lõppu üks näide minu rühma poiste tööst.

Peksad putru või meest?

Kõik sai alguse sellest, et ma ekslikult arvasin, et ma pean oma õele jõulukingi tegema. Tema soovis kingiks pudrunuia, aga mulle tundus tavaline pudrunui natuke igav... Eks sai mõeldud, kuidas teha asja põnevamaks ja lõpuks sähvatasid lausekillud; "Putru tampima, purjus mees, peksma" jne jne. Ehk et ikka see naljalugu, et mees tuleb purjuspeaga koju ja naine ootab tainarull/pudrunui käes. Töö teostamiseks võtsin taaskord appi puidupõleti ja selline mu töö sai.

Ps. Pärast selgus, et ajasin korraks loosid segamini, nii et õde ei saanudki seda endale. Pudrunui alles ootab endale uut kodu!

Mida teha keefiriga? (juhul kui seda juua ei armasta)

Pealkirjas on küsimus juba esitatud. Edasine on valikute küsimus. Seisin ka selle valiku ees ja minu õnneks meenus mulle mu lasteaia-aeg, kui keefiri sai kasutatud trükkimiseks. Üleüldse kui ma mõtlen tagasi oma lasteaiale, siis tegevustest ongi mul meeles ainult see keefiritrükk ja mingisugune raagus puu kleepimine. Aga seda raagus puud mäletan ma ka ilmselt seetõttu, et seda õpetas meid tegema mu oma ema. Ma olin nimelt see õnnelik laps, kelle ema töötas lasteaias, küll mitte õpetajana (tollal olid vist kasvatajad), vaid hoopis majandusjuhatajana. Nii, et see, et ta meie rühmas oli, oli ikka pigem erand. Mina muidugi olin päris tihti tema kabinetis, mis teha, kui ma magada kohe kuidagi ei tahtnud,,, ;) Õnneks oli ema hea südamega ja ma sain nii mõnegi lõunaune aja tema juures olla ja joonistada.
Kui ma veel lasteaiale tagasi mõtlen, siis meenub mulle muidugi see, kuidas ma pidin niikaua laua taga istuma, kuni olin oma piima-köögiviljasupi ära söönud. Aga see oli tõeliselt vastik ja mis peamine, seal ujusid sibulad sees ringi ning ma ei söönud tol ajal sibulat. Noh, igatahes lõpuks mulle vist halastati, sest suppi ma ära ei söönud ja ma ei söö siiani seda suppi. (Kuigi Maiki pidevalt lubab, et laseb tädil teha mulle sellist, et ma ka seda piimasuppi armastama hakkan.)
Ah jaa ja ükskord põgenesin oma tollase sõbranna Margitiga lasteaiast ära ka. Tegelikult me lihtsalt natuke luiskasime, et me võime lõuna ajal ära koju minna (Margiti vanaema oli lasteaias kokk ja sellepärast meid ilmselt ka usuti, et ikkagi oma töötajate lapsed). No koju me ei läinud, luusisime niisama ringi ja tekitasime kerge paanika ka, sest taga meid otsiti. Aga seda ma õnneks ei mäleta, et me mingisuguse karistuse oleksime saanud...

Mis teile esimese asjana lasteaist meenub?

Nüüd aga tagasi keefiritrükini. Nimelt mõtlesin, et teen ka oma rühmas ilusad taustapaberid. Keefir oli olemas, guaššvärvid ka, Pintsleid, pabereid ja lapsi oli ka, nii et läkski tööks.

Keefiritrükk

Vala paberile sortsuke keefiri ja sutsuke meeldivat värvi. Suuremad lapsed said valamisega ka ise edukalt hakkama. Seejärel lase lastel see segu kas käte või pintsliga paberile laiali ajada. Nüüd pane puhas paber sellele segusele paberile peale, patsutage ja vajutage korralikult kinni. Siis võta ühest nurgast kinni ja tõmba sahti pealmine paber lahti. Tulemuseks saad kaks imeilusat keefiritrükiga kaunistatud paberit.

Ja üks meie valmistöödest sai selline - kaart lasteaia sünnipäevaks!

Merle oasalat

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma tervelt kolmkümmend aastat ei söönud ube, mitte ühtegi sorti neist ega ka mitte ühelgi kujul valmistatud. Ükskord olles Merlel külas, tekkis mul aga kiusatus proovida (või siis oli nälg nii suur ja muud polnud, kes seda enam mäletab, kumba pidi see asi oli). Igatahes ma proovisin ja enda üllatuseks avastasin, et täitsa maitsev kraam. No ja lühidalt öeldes, sellest kurikuulsast salatist saigi alguse minu retk ubade maailma. Võin teile öelda, et nüüd ma söön igasuguseid ube ja igasugusel viisil tehtult.

Aga et ka mõni teine oa-põlgur saaks ube nautima hakata, selleks teile selle hea salati retsept (ma muidugi pole päris kindel, kas see on ikka algne versioon, aga minu lauale on ta sellisel kujul jäänud).

1 purk punaseid ube
sink
tomateid
tilli
natuke majoneesi

Vala kaussi punased oad (vedelik kurna välja). Lisa meelepärane kogus tükeldatud sinki. Seejärel pane hulka poolitatud kirsstomatid ja ohtralt hakitud tilli. Lõpuks veidi majoneesi, et koostisosad omavahel siduda (tõesti tsipakene vaid). Sega läbi ja naudi!

Uuel aastal uue hooga...

Ja uuel aastal uue hooga ka käsitöörindel. :)

Panin ennast kirja Isetegija selle-aastasel kudujate aastaprojektis "Pealaest jalatallani" (uuri lähemalt siit) ja esimese asjana valmis müts pojale. Mütsi kudusin helkurlõngast, et laps pimedas rohkem välja paistaks. Esimest korda kasutasin patentkude (ringset). Alguses tundus küll, et appi, kui keeruline, aga tegelikult ei olnud sugugi nii hull, tuli ainult asjast aru saada. Lisatööna sai järelejäänud lõngast valmis ka väike sallike. Laps ise on rahul ja eriti meeldivad talle mütsi nö kõrvad.

"Mõtetega põldu ei künna!"

Igal uuel aastal mõtlen ma välja ja tihti panen ka kirja terve hunniku asju/lubadusi/unistusi, mida ma ära tahan teha. Terve aasta on tunne, et ei jõua, aega on vähe jne jne. Aasta lõpus saan tõdeda, et taas ei tulnud midagi välja... Tunnen, kuidas mu unistused luhtuvad, midagi tehtud ei saa, eneseareng seisab...
Seekord on asjad kuidagi omasoodu kulgenud. Kõigepealt sattusin lugema Nastja intervjuud jaanuarikuu "Tervises", kus ta räägib, et ta ei anna lubadusi, sest ei usu sellesse, vaid usub, et iga asi juhtub siis, kui sa oled selleks valmis. Hmm, tõesti? Mõnes mõttes nõustun temaga, kuid samas unistuste poole tuleb siiski püüelda, mitte passiivselt oodata.
Järgnevalt kirjutas uusaastalubadustest facebook'is ka Susa, kes oli jõudnud mõtteni, et lubadused peavad olema nauditavad! Ja  teate, ma olen temaga 100% nõus, sest miks sundida ennast tegema midagi, mis valmistab piina. Hallo, äkki naudiks elu ja teeks seda, mis meeldib. Ma pean muidugi tunnistama, et mu lubadused on ikka rohkem selliste unistuste sorti, et mida ma kõike kunagi ära tahaks teha, seega kõik nauditavad, aga tehtud ikka ei saa. Susal endal on selline imevahva nimekiri, mida ta täitma asub (ja millega püüan ka mina kaasa lüüa):

Uskumatult hea idee, onju?
Seejärel sain sünnipäevakingiks (aitäh Efka) raamatu "Minu väga hea aasta". Ma lugesin ja nautisin! Ma olin alati andnud terve hunniku lubadusi ja teinud terve hunniku plaane, aga nüüd ma analüüsisin neid plaane/unistusi ja see viis mind hoopis sügavamale oma mõtetega ehk et ma jõudsin tuumani. Lisaks püstitasin ma see aasta vaid kolm eesmärki või oleks ausam öelda unistust. Ma ei kirjuta neid siia, kuid mul on tänu eelpool mainitud raamatule läbi mõeldud, mida ma peaksin tegema, et saada seda, mida ma tahan. Ja ma usun, et ma saavutan need!
Täpiks i-le kirjutas sugulane Krista täna facebooki järgneva tarkusetera: "Mõtetega põldu ei künna. Teguderohket uut aastat kõigile!"