"Mõtetega põldu ei künna!"

Igal uuel aastal mõtlen ma välja ja tihti panen ka kirja terve hunniku asju/lubadusi/unistusi, mida ma ära tahan teha. Terve aasta on tunne, et ei jõua, aega on vähe jne jne. Aasta lõpus saan tõdeda, et taas ei tulnud midagi välja... Tunnen, kuidas mu unistused luhtuvad, midagi tehtud ei saa, eneseareng seisab...
Seekord on asjad kuidagi omasoodu kulgenud. Kõigepealt sattusin lugema Nastja intervjuud jaanuarikuu "Tervises", kus ta räägib, et ta ei anna lubadusi, sest ei usu sellesse, vaid usub, et iga asi juhtub siis, kui sa oled selleks valmis. Hmm, tõesti? Mõnes mõttes nõustun temaga, kuid samas unistuste poole tuleb siiski püüelda, mitte passiivselt oodata.
Järgnevalt kirjutas uusaastalubadustest facebook'is ka Susa, kes oli jõudnud mõtteni, et lubadused peavad olema nauditavad! Ja  teate, ma olen temaga 100% nõus, sest miks sundida ennast tegema midagi, mis valmistab piina. Hallo, äkki naudiks elu ja teeks seda, mis meeldib. Ma pean muidugi tunnistama, et mu lubadused on ikka rohkem selliste unistuste sorti, et mida ma kõike kunagi ära tahaks teha, seega kõik nauditavad, aga tehtud ikka ei saa. Susal endal on selline imevahva nimekiri, mida ta täitma asub (ja millega püüan ka mina kaasa lüüa):

Uskumatult hea idee, onju?
Seejärel sain sünnipäevakingiks (aitäh Efka) raamatu "Minu väga hea aasta". Ma lugesin ja nautisin! Ma olin alati andnud terve hunniku lubadusi ja teinud terve hunniku plaane, aga nüüd ma analüüsisin neid plaane/unistusi ja see viis mind hoopis sügavamale oma mõtetega ehk et ma jõudsin tuumani. Lisaks püstitasin ma see aasta vaid kolm eesmärki või oleks ausam öelda unistust. Ma ei kirjuta neid siia, kuid mul on tänu eelpool mainitud raamatule läbi mõeldud, mida ma peaksin tegema, et saada seda, mida ma tahan. Ja ma usun, et ma saavutan need!
Täpiks i-le kirjutas sugulane Krista täna facebooki järgneva tarkusetera: "Mõtetega põldu ei künna. Teguderohket uut aastat kõigile!"