Head inimesed ongi head!

Ma ei ole kunagi näinud rumalat last; 

ma olen näinud last, kes mõnikord tegi asju, mida ma ei mõistnud 

või asju, mida ma ei olnud planeerinud; 

ma olen näinud last, kes ei olnud näinud samu kohti, mida mina, 

aga ta ei olnud rumal laps. 

Enne, kui sa kutsud teda rumalaks, mõtle, kas ta oli rumal laps, 

või ta lihtsalt teadis teisi asju kui sina? 

Ruth Bebermeyer

Ma olen juba pikemat aega veendunud, et sind ümbritsevad inimesed on täpselt sellised nagu sina tahad neid näha. Kui sa arvad, et inimene on tark, siis nii uskumatu see on, sa näedki teda targana. Sama kehtib minu enda kohta, ma kannan erinevaid rolle, olles kord tütar, kord õde, kord lapsevanem, kord õpetaja, kord sõber jne... aga mõnikord ka mitmes rollis korraga. Iga inimene näeb mind erinevalt ja nii ma olengi iga inimese jaoks erinev.
Mul on üks sõbranna, kes arvab, et ma olen tõeliselt loominguline ja käeliselt väga osav - ja teate, ma olengi - tema jaoks. Ta saab mu'lt alati isetehtud kinke, sest ma ju olen isetegija! Tema jaoks! Mu perekond peab mind inimeseks, kes teab kõike: "Küsi/helista Heilyle, tema teab!" Uskuge või mitte, aga ma teangi. Ja kui ei tea, siis ütlen, et palun andke hetk, ja ma uurin selle hetkel vajaliku tarkuse välja! Kindlasti on ka neid inimesi, kes peavad mind egoistlikuks, edevaks, laisaks vms ja see on täitsa normaalne, ju siis nemad näevad mind nii ja ju ma nendega olen siis selline!
Kuid kõike seda eelnevat kokku võttes, püüdlen mina selle poole, et näha igas inimeses seda kõige paremat. Meis kõigis on midagi head, meis kõigis on peidus mõni anne!

Siia lõppu aga pilt ühest isetehtud kingitusest, mis läks inimesele, kes on minusse uskunud, kes on pidanud mind "ilusaks, targaks ja osavaks", tänu kellele ma olen täna siin, kus ma olen ja see kes ma olen! Aitäh!

"Mõtetega põldu ei künna!"

Igal uuel aastal mõtlen ma välja ja tihti panen ka kirja terve hunniku asju/lubadusi/unistusi, mida ma ära tahan teha. Terve aasta on tunne, et ei jõua, aega on vähe jne jne. Aasta lõpus saan tõdeda, et taas ei tulnud midagi välja... Tunnen, kuidas mu unistused luhtuvad, midagi tehtud ei saa, eneseareng seisab...
Seekord on asjad kuidagi omasoodu kulgenud. Kõigepealt sattusin lugema Nastja intervjuud jaanuarikuu "Tervises", kus ta räägib, et ta ei anna lubadusi, sest ei usu sellesse, vaid usub, et iga asi juhtub siis, kui sa oled selleks valmis. Hmm, tõesti? Mõnes mõttes nõustun temaga, kuid samas unistuste poole tuleb siiski püüelda, mitte passiivselt oodata.
Järgnevalt kirjutas uusaastalubadustest facebook'is ka Susa, kes oli jõudnud mõtteni, et lubadused peavad olema nauditavad! Ja  teate, ma olen temaga 100% nõus, sest miks sundida ennast tegema midagi, mis valmistab piina. Hallo, äkki naudiks elu ja teeks seda, mis meeldib. Ma pean muidugi tunnistama, et mu lubadused on ikka rohkem selliste unistuste sorti, et mida ma kõike kunagi ära tahaks teha, seega kõik nauditavad, aga tehtud ikka ei saa. Susal endal on selline imevahva nimekiri, mida ta täitma asub (ja millega püüan ka mina kaasa lüüa):

Uskumatult hea idee, onju?
Seejärel sain sünnipäevakingiks (aitäh Efka) raamatu "Minu väga hea aasta". Ma lugesin ja nautisin! Ma olin alati andnud terve hunniku lubadusi ja teinud terve hunniku plaane, aga nüüd ma analüüsisin neid plaane/unistusi ja see viis mind hoopis sügavamale oma mõtetega ehk et ma jõudsin tuumani. Lisaks püstitasin ma see aasta vaid kolm eesmärki või oleks ausam öelda unistust. Ma ei kirjuta neid siia, kuid mul on tänu eelpool mainitud raamatule läbi mõeldud, mida ma peaksin tegema, et saada seda, mida ma tahan. Ja ma usun, et ma saavutan need!
Täpiks i-le kirjutas sugulane Krista täna facebooki järgneva tarkusetera: "Mõtetega põldu ei künna. Teguderohket uut aastat kõigile!" 

Headus sünnitab headust!!!

Ilmad kisuvad külmaks ja kõledaks, iga päev toob kaasa mõne kurva uudise, ümberringi on torisevad või nukrad näod, aga kõik ei ole ju nii halb, meie elus on ka rõõmu ja päikesekiiri. Igaüks vajab soojust hinge! Võtame selle aja ja oleme kasvõi sellel ühel kuul rõõmsad, soojad ja armastavad, kuskilt tuleb ju alustada! 
Märkame kassapidajat ja kingime talle naeratuse; aitame vana inimese üle tee; kiidame kui näeme midagi ilusat; ütleme paar head sõna kaas-teelisele; nukrat pilku nähes, tunneme huvi; mürgeldavaid lapsi nähes, muigame ja oleme koos nendega rõõmsad; kuulame neid, kes räägivad; märkame neid, kes on vaiksed ja tasased. Oleme olemas, siin ja praegu! Naudime hetke ja märkame teisi! Oleme koos head, sest hea sõna muudab ka tusase inimese tuju paremaks, headus sünnitab headust, naeratus sünnitab naeratuse!!!
Üks kuu aastas saame ju ometi sellega hakkama? Ehk sellest ajast tekkiv meeldiv emotsioon jääb püsima ja kandub edasi ka järgnevatesse päevadesse?

Tule liitu ja proovi leida ühe kuu jooksul iga päev kasvõi killuke head. :) Üritus facebook'is!!!!

Lastekasvatuse eripära Eestis

Üks tehtud kodutöö, päris huviga ootan ka kommentaare!

Väga põnev on hakata mõtlema sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida ja püüda ritta sättida.

Siin ongi minu mõtted nendest asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:

1.                      Sünnitus on pere-üritus. Just-just, Eestis last sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.

2.                      Kui nüüd selle väikse ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja lumetuisuga. Nii mõnelgi maal paneb see aga inimesed hämmastunult kulmu kergitama. Lisa-boonusena muidugi ka see, et ega vanem seal õues koos lapsega ei ole, laps magab ja vanemad saavad toas oma tegemisi teha. Ilmselt oles mõnes kohas meile juba lastekaitse kohale saadetud, kahtlusega lapse hooletusse jätmises.

3.                      Kui peaks juhtuma, et see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne. No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.

4.                      Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.

5.                      Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada. Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi. Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!

6.                      See on küll ilmselt teravate vaidluste koht, kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel on!

7.                      Meie lapsed teevad kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või peete harvendada.

8.                      Nüüd taaskord tuginen oma mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd on söömine lausa tasuta (hea küll jah, mõnel pool peab vanem natuke siiski juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J

9.                      Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis täiesti tavaline.

10.                  Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.

11.                  Lõpetuseks, need võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges. Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti, hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem kes mitte.

See nimekiri pole kindlasti absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J

Aga üks on kindel, meie maal kasvavad õnnelikud lapsed!!!!

Koolikatsed

Siiani on mind igasugused arutelud koolikatsete üle täitsa külmaks jätnud. Seda enam, et meie piirkonnakool on täitsa hea kool ehk siis Mart Reiniku Kool. Kuid paar päeva tagasi tuli mu keskmine laps ehk 7-aastane Piiga lasteaiast ja teatas, et tema tahab minna Miina Härmasse katsetele.
No eks selle soovi põhjustas kindlasti see, et tema parim sõbranna läheb ka sinna katsetele ning ta tahaks väga sõbrannaga samasse kooli minna. Nüüd mina istun ja mõtlen, et mida teha... Akadeemiliste oskuste kohapealt võiks ju minna ja proovida, aga samas kahtlen mina Piiga sotsiaalses valmisolekus, sest on ta meil selline õrnake ja kergesti iga asja hinge võttev. Ei ole mul seda tunnet, et ta oleks sellise kooli jaoks valmis (iial ei või ju teada, äkki saabki sisse). Sellest saab ta muidugi aru, et ta ei pruugi sinna saada ja sõbranna saab (või ka vastupidi), sest sellel teemal me juba vestlesime ning seda ei pea ta probleemiks.
Nüüd ma siin mõtlen: kas minna lapse sooviga kaasa ja käia temaga seal katsetel või ikka veenda ta ümber, et pole mõtet minna, parem ju ikka suure õega ühte kooli minna?

Sõbranna ema!

Olete te kunagi mõelnud sellele, kuidas võib mõni lapsepõlves kuuldud asi meid kummitama jääda?

Mul on üks sõbranna (no tegelikult on mõni veel ikka) ja sellel sõbrannal on puhtusefriigist ema - no ausõna, mina ei ole suuremat korraarmastajat näinud! No ja kunagi ammu-ammu (kui ma veel noor olin) see ema ütles, et korralikes peredes pestakse põrandat IGA PÄEV!!! Aga mina ju ei pese!?! Hea kui ikka korra nädalas pestud saab. No ja nüüd kui see sõbranna mulle külla tuleb, siis ma alati hirmuga pesen ikka samal päeval põrandad ära. No et äkki muidu veel räägib oma emale, et näed, tal polnudki põrand pestud... :D Täna just mõtlesin, et appi-appi, kui see ema mulle külla tahaks tulla (no me saime kunagi suhteliselt hästi läbi), siis ma vist peseks nädal aeg jutti iga päev põrandaid ja sellel külastuspäeval kohe kaks korda - hirmuga kohe!!!

No see selleks, põrandatega saame hakkama! Aga sellele emal oli oma tehnika, kuidas pidi padjapüüre pärast pesemist ja triikimist kokku voltima - ja ainult nii oli õige!!! (Me pidime sõbrannaga väiksena terve hunniku ümber voltima!!!) No ja mida mina nüüd teen??? Kedagi teist ligi ei lase, voldin ise ja täpselt nii nagu minu arust õige on... AGA - kõik peavad ühtemoodi olema!!! Ükskord mu õde voltis valesti ja no siis ma pidin pärast üle tegema. Nii palju ma sellelt sõbranna emalt õppisin, et õele traumat ei tekitanud - ei pannud teda uuesti tegema, ma isegi ei öelnud talle midagi... Muidu hakkab ka veel mingit oma süsteemi leiutama. :DDD

Mulle on muid kiikse ka külge jäänud, aga nende tekkes ei "süüdista" sõbranna ema - midagi olen ju ikka ise ka õppinud :DDDDD Aga sellest juba teine kord!