Minu esimene raamat "Mängime matemaatikat"

Minu esimese raamatu saamislugu on päris pikk. Tegelikult sai kõik alguse siis, kui alustasin Tartu Ülikoolis bakalaureuse õppes õppimist. Oli ju vaja lõpetamiseks teha lõputöö. Õppejõud, kes meile toona matemaatikat õpetas, jättis aga oma ideede ja mõtetega mulle kustumatu mulje, nii et ma väga tahtsin teha oma lõputöö matemaatikast. Teine õppejõud, kes mulle oma energia ja lapsesõbraliku suhtumisega kustumatu mulje jättis ja kellest sai ka minu lõputöö juhendaja, oli aga seotud sõimerühma lastega. Nii sündiski tänu Anu Palule ja Airi Niilole minu bakalaureusetöö, kus ma koostasin matemaatilised tegevused sõimerühmas kasutamiseks. Tegevusi hindasid ekspertidena neli väga kogenud Tartu lasteaiaõpetajat, nende hinnangute järgi sai tegevusi veel parandatud. Lõputöö sai väga hästi kaitstud aastal 2011 (kaks päeva pärast mu pisipoja sündi, aga see on juba teine lugu).

Edasi kulges elu omasoodu, töötasin, jätkasin õppimist magistriõppes, lõpetasin kooli, jälle töötasin. Siis aga jõudsin tööl niikaugele, et sain oma esimese sõimarühma. See juhtus täpselt aasta aega tagasi. Nüüd hakkas taas peas kripeldama mu kunagine bakalaureusetöö. Võtsin ühendust kirjastus Atlexiga, kellega arutasime ja mõtlesime. Pidasin nõu ka oma kunagise juhendajaga. Ühiselt sündis otsus, et mõnevõrra tuunimist, veidikene kaasajastamist, ise läbi proovimist ja materjal võiks olla küps ilmumiseks. Nüüd hakkas töö, mis kestis varakevadeni välja ehk et ma kirjutasin, katsetasin, muutsin, täiendasin. Siinkohal olid mulle suureks abiks õpetajate poolelt Piret, kes vaatas, luges ja kommenteeris kui lasteaiaõpetaja; ning lapsevanemate poolelt Eveliis, kes vaatas, luges ja kommenteeris, kui 2-aastase lapse vanem. Ma nimelt väga soovisin, et raamat pakuks midagi nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele.

Kevadel läks peaaegu valmis käsikiri retsensendi TLÜ õppejõud Maire Tuule kätte ja hinnang oli ilus (muidugi oli ka asju, mida ta soovitas muuta ja täiendada ning nii sai ka tehtud):

„Mängime matemaatikat“ on väärtuslik lugemismaterjal kõigile, kes kasvatavad või õpetavad 2–3aastaseid lapsi. Materjal sobib kasutamiseks nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele, kes soovivad, et lapsed omandaksid matemaatika põhitõed märkamatult läbi põnevate tegevuste. Raamatus on esitatud nii matemaatika õpetamise ja õppimise teoreetilised alused kui ka erinevate õppetegevuste näidiskavad lihtsalt, selgelt ja hästi struktureeritult. Praktilised näited toetavad kõikide vastava vanuserühma eeldatavate tulemuste saavutamist matemaatika valdkonnas."

Siin ta nüüd lõpuks on, minu esimene ja loodetavasti mitte viimane:

Uuri lähemalt ja leia ka poest: http://www.atlex.ee/est/?page=catalog&sec=1&sub=23&act=638

Lõpetuseks viin ma oma blogis aga läbi esimese loosi. Auhinnaks otseloomulikult minu esimene raamat "Mängime matemaatikat". Loosis osalemiseks ei pea sa mitte midagi like'ima ega jagama. Kirjuta lihtsalt kommentaaridesse, mis on see raamat, mille võiks üks Eesti lasteaiaõpetaja kirjutada ja välja anda? Oled ise lasteaias õpetaja, siis millisest kirjandusest tunned puudust? Oled lapsevanem, siis mis vajaks põhjalikumat selgitamist ja lahtirääkimist? Ootan huviga teie kommentaare ja ühe oma raamatu loosin välja juba augusti viimasel päeval.
Ps. Lisa kommentaari ka oma meiliaadress, et saaksin võidu korral ühendust võtta.

Kas lasteaias kasvatatakse väikseid sõnakuulelikke sõdureid? vol 1 (õpikäsitlus)

"Hea et ma temalt veel arvamust Brexiti kohta ei küsi (samas kui ta peaks Eesti lasteaeda minema, siis ta ilmselt aasta pärast oskab selle kohta mitte enam vaid sõna võtta, vaid ka selle plusse ja miinuseid analüüsida)." Nii kirjutas Eveliis oma blogis ja kuigi ma tean, et see on tema stiil asju võimendada ja liialdada, läks see mulle siiski hinge... 
Lisaks muidugi Eveliisi see arvamusavaldus: norra-vs-eesti-lasteaed-ma-ei-taha-et-mu-lapsest-vaike-sonakuulelik-sodur-kasvatatakse

Tunnen, et mul ei jää muud üle, kui natuke selgitada, kuidas toimub õppetöö Eesti lasteaias. Ütlen kohe alguses ära, et ma ei saa rääkida kõigi õpetajate ja kõigi lasteaedade nimel. Näiteid saan tuua vaid iseenda kohta, seega ei ole see kirjatükk kindlasti üldistatav kõigile Eesti lasteaedadele. Ka mina olen oma töös kokku puutunud inimestega, kes minu arvates ei tohiks mitte mingil juhul lastega töötada, aga sellised inimesed pole kindlasti enamuses (ma vähemalt loodan nii).

Kõigepealt algusest ehk et õppetööd lasteaias reguleerib Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Sealt tasub kindlasti huviga lugeda läbi peatükk "Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted." Toon välja sealt ainult ühe lause, mis ütleb: "Laps õpib matkimise, vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise, mängu, harjutamise jms kaudu." See näitab vähemalt minu jaoks küll väga selgelt ära, et õppetöö toimub läbi aktiivse tegutsemise. Lasteaias on põhitegevuseks mäng, kogu õppimine toimub mänguliselt. See tähendab, et kui mul on paika pandud mõni eesmärk, mille laps peaks etteantud ajavahemikul omandama, siis ei ole nii, et ma panen lapsed ritta ja me hakkame seda kooli mõistes õppima. Me mängime seda!
Näiteks oli mu sõimerühmas ohtralt poisse ja ühel kuul tegelesime me muuhulgas liiklusega, sest poisid olid huvitatud autodega sõitmisest (ehk lähtun oma lastest, kui neid huvitavad autod, siis ehitan tegevused üles just sellele). Me kleepisime põrandale tapeedirulliribad, mina joonistasin teed, lapsed värvisid neid; me tegime põrandale ka parkla ja poed jne. Seejärel sõitsime seal autodega ja kõndisime lego-mehikestega. See on ju mäng või vaidlete vastu? Aga samal ajal olid minul oma kuuplaanis kirjas järgmised eesmärgid ja kõik need eesmärgid saavad läbi selle mängu täidetud:

•        Teab mõisteid sõidutee ja kõnnitee. 
•        Teab valgusfoori ja tulede tähendust (punane, kollane, roheline).
•        Kommenteerib enda ja/või kaaslase tegevust 1-2 lausungiga.
•        Loendab asju kolme piires ning vastab küsimusele mitu on?.
•        Tekitab iseseisvalt jämedate joonistusmaterjalidega (rasvakriitide, pehmete pliiatsitega jne) erinevaid jälgi püsides paberi piirides.
•     Mängib mõnda aega koos teistega ja järgib lihtsamaid reegleid.

Ja mitte ainult. Nimelt lisandub siia juurde nüüd veel laste individuaalsusega arvestamine ja lastest lähtumine. Nagu juba eelnevalt mainisin, sai selline tegevus valitud seetõttu, et meil oli rühmas palju poisse ja suur huvi autode vastu. Aga siiski oli ka kolm tüdrukut. Mis nendest sai? Nemad sõitsid ka autodega, aga just nemad olid need, kelle algatusel sai alguse poodide ehitamine, nad lõikasid reklaamidest välja söögiaineid ja kleepisid neid poodidesse. Ja mitte ainult tüdrukud, nendega liitusid ka poisid ja jälle tegelikult ju mitu eesmärki tegevusel juures (toiduained, lõikamine, liimimine, koostöö jm).

     Mis ma tahan näidata on see, et hoolimata keerukatest eesmärkidest, omandatakse kõik need asjad mängides. Kusjuures, kui minult tuleksid lapsed nt Brexiti kohta küsima, siis mina tunnen endal kohustust ka seda seletada, sest ma pean väga oluliseks just laste enda huvi. Ma leian, et lastele tuleb õpetada seda, millest nad on huvitatud, aga sellepärast olengi ma omandanud kõrghariduse, et ma oskaksin kõike õpetada mänguliselt ja lastest lähtudes. Küll ma siis Brexiti kohta ka mõne mängu välja mõtleksin ja sellega seoses saaksime kohe õppida Euroopa riike, demokraatia tähendust, hääletamist jpm huvitavat.

     Tahan natuke veel kirjutada sellest, mis mulle kõige rohkem Eesti lasteaedade juures meeldib. Või tegelikult pean ma ju taaskord ütlema, et mis mulle kõige rohkem minu rühma õppekorralduse juures meeldib. Mulle meeldib see, et me lähtume lastest ja nende huvist (mida otseloomulikult tulebki teha). Ehk et kui nad juba oskavad rääkida, siis me küsimegi nende endi käest, et mida nad tahavad teada? Nemad ütlevad meile selle teema, mida me uurima hakkame ja siis on jälle meie kui õpetajate oskus õpetada selle teema sees ka kõiki muid selle kuu eesmärkideks pandud asju. Veelkord - sellepärast olen ma tänulik Tartu Ülikoolile, et nad õpetasid mulle kõike seda, et kuidas ühes suvalises teemas osata käsitleda kõikide valdkondade eesmärke. Ah jaa ja kui lapsed veel ei oska rääkida ja oma mõtteid välja tuua, siis me jälgime neid ja püüame leida selle osa, mis neid kõige rohkem huvitab. (Ps. Kas teie tahaksite õppida midagi, mis teid ei huvita? Matemaatika? TÜ õppejõud Anu Palu tegi meile kunagi puust ja punaseks, kuidas tekitada lastes huvi matemaatika vastu. Oli ju tüütu pidevalt mingite põldude pindalasid jms arvutada. Aga Anu Palu andis hoopis ülesandeks leida katuse pindala ja siis palju on materjali vaja osta jms. Ehk et ta tegi ülesande eluliseks ja põnevaks.) 

      Näiteks meie imearmas eelmisel kevadel lõpetanud rühm, nendel tekkis ilmselt ühe väikse sõbra eestvedamisel meeletu kotkaste huvi. No mis siis ikka, uurisimegi kuu aega kotkaid, aga samal ajal omandasime ka lugemise eeloskusi, kirjutamise eeloskusi ja kõike muud. Ah jaa ja mis eriti oluline, ei tasu õpetada asju, mida lapsed juba teavad, vaid ikka seda, mida nad veel ei tea ja teada tahaksid (ja seda on väga lihtne välja selgita, kui lastega rääkida). Ütlen ausalt, et lastel olid selle kuu möödudes keskmisest suuremad teadmised kotkaste elust, aga mis on selles halba, kui neid see huvitab?

     Ma pean rääkima ka õuesolemisest, mis on Eveliisi üks põhimuredest (magamise kõrval, aga see magamine on juba uus teema, millest ma eelistan eraldi kirjutada). Meie oleme õues iga ilmaga ja kaks korda päevas, võimalusel püüame ka osa õppetegevustest läbi viia õues (kunstitöid on eriti lihtne õues teha, aga ka muid asju). Ah jaa, liikumistegevused toimuvad tänu meie imelisele võimlemisõpetajale kõik väljas (ka talvel). Mitu inimest tõid Eveliisi fb-i lehel välja, et just vanemad on need, kes ei soovi õues olemist ja ma pean paraku tunnistama, et nii see kohati ka on... Ma ei tea, kas vanemad on ära unustanud, et kõige vahvamad olidki ju õuemängud: lumega, liivaga, veega. Pealegi on õues lastel vabadust palju rohkem, nad saavad joosta, kisada, ennast välja elada. 

      Ma tegelikult tean küll, et palju rühmad ei lähe õhtul välja (vaadates oma lasteaia hoovile, kus tihti olime õues meie oma sõimekatega ja veel mõned rühmad, kuigi lasteaias on kokku 13 rühma). Ma ei heida seda neile õpetajatele ette, vaid loodan, et neil on selle jaoks olemas mõistlik põhjendus. Vanemad võiks ehk küsida, et miks teie õues ei ole? Lastevanematel, kellele meeldib, et nende lapsed on palju õues, tasub kindlasti õpetajaid julgustada ja lapsele järele minnes öeldagi, et oi kui vahva, te olete juba õues, see on nii tore! Äkki see aitab ja õpetajad hakkavad rohkem õues käima? 

    Kokkuvõttes (Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse raamatu "Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus" sõnadega): Laps on õppe- ja kasvatustöös aktiivne osaleja, õpetaja aga lapse arengut toetava keskkkonna looja. Õpetaja pakub lapsele võimalust sobilikus ja arendavas keskkonnas tegutseda ning tegutsemise ja mängu kaudu õppida. Laps õpib selles vanuses eelkõige meeleliste ja praktilisete kogemuste ning mängu abil. Mängu kaudu õppimine tähendab nii õppemängude kasutamist kui ka säärase õppekeskkonna loomist, mis pakub lastele võimalusi vabamängu kaudu õppida.

    Ja minu sõnadega: Kui sa kahtled oma laste õpetajates, siis mine ja uuri, küsi, tunne huvi, leia aega veeta päev lasteaias, ma tõesti loodan, et need vähesed "kollid", kes veel lasteaedades tööl on, selle peale ehk ehmuvad ja hakkavad ka oma hinnanguid muutma! Aga eelkõige ma loodan, et selgub, et õpetaja pole koll ja lasteaias on tore!

    Ps. Magamisest ja rutiinist ehk päevakavast tulevad postitused vol 2 ja vol 3, sest need on nii suured teemad, et vajavad eraldi käsitlemist.

Et suvi luhta ei läheks.

Just nii, et suvi luhta ei läheks, mängime lastega mänge, mis on väga head valmistades neid ette tulevaseks nii vajalikuks kirjutamisoskuseks. Mina katsetasin neid oma just 5-aastaseks saava põnni peal, kellele need olid ehk juba natuke lihtsad, kuid ta siiski tegi neid mõnuga kaasa. Siinkohal ongi oluline arvestada lapse reaalseid oskusi, alustada tasub alati lihtsamatest kriipsudest ja kujunditest, liikudes edasi keerulisemate juurde. Kõik need materjalid, mis ma valmis tegin, võtan ma sügisel kasutusse oma lasteaiarühmas 3-aastaste lastega.

Esimesena alustame erinevate joonte ja kujundite uurimisest. Alguses võib lihtsalt lasta lapsel näiteks autoga mööda joont sõita või sõrmega mööda joont tõmmata või hoopis väikse nukuga mööda joont jalutada. Edasi tuleb kodus/lasteaias loovalt ringi vaadata, otsida väikseid esemeid, mida saaks joonte peale laduda (nööbid, makaronid, kivid, herned jne). Sedasi muudame väikseid sõrmekesi tugevamaks, et nad oleksid ühel päeval valmis tõsisemaks tööks (peenmotoorika). Juurde võiks ikka rääkida ka, et mida me näeme paberil, laps ei pea seda selgeks saama, aga võib saada (nt see on sirge joon, see joon on täitsa kõver, need jooned on risti, see on kolmnurk jne).

Järgmiseks hakkame juba ise jooni tegema. Minu piltide peal on natuke raskemad mustrid, nendest päris pisikestega austada ei ole mõtet - ikka lihtsamast raskemaks ehk alguses täitsa tavalised jooned ühte ja teistpidi. Ka siin ei kasuta me veel ei paberit ega pliiatsit. Aluseks katsetasime meie mannat ja tordikaunistusi, aga sobib ka väga hästi liiv jms materjal. Tordikaunistused on väga mõnus motivaator, et kui muster valmis, siis võib mõned suhu ka pista. Mustrit joonistasime sõrmega, aga võib proovida ka mõne puupulgaga.

Katsetage kodus ka ja andke teada, kuidas õnnestus.

Ps. Minu väikemees on juba piisavalt osav, nii et meie hakkame neid samu asju tähekujudega katsetama, et käsi ja aju tekitaksid omavahel seose. (Pliiatsit ja paberit me veel ei kasuta.)

Aasta täis väljakutseid! 2015 tagasivaade!

Käes on aasta lõpp ja püüan ka blogis oma aasta kokku võtta. Teen seda oma isiklike väljakutsete kaupa, sest mulle meeldib, kui elu on paras väljakutse. :)

1. Spordi väljakutse.
Täpsemalt näeb minu tulemusi siin - sport-minu-elus. Aga minu enda muljed. No ma tegelikult lootsin rohkem, aga aasta lõpp vajus kuidagi täitsa ära ja viimased kuud on olnud päris null-seis. Hea, et vähemalt tantsutrennis ikka käisin, muidu oleks väga nukker olnud. Kahju on sellest, et tulemustes pole näha, et ma parandasin ka rattatulemusi, aga just Tartu Maratoni Rattarallil ei teinud Endomondo minuga koostööd ja kahjuks jäi see fikseerimata.
Üheks mu eesmärgiks oli ka Tartu Maratoni kuubiku läbimine (lühikesed distantsid) ja see sai ka tehtud. Ise nautisin kõige rohkem rulluisutamist ja rattasõite. Ja nendes ma olen kindlasti valmis ka paremaid tulemusi tegema, sest ei andnud endast veel 100%. Jooks on minu jaoks jätkuvalt väga raske ja neid distantse ma ka nii väga ei nautinud. Suusatamisest ei saa üldse rääkida, sest see oli põhimõtteliselt üldse mu esimene suusatamine. Jah, mina olen see laps, kes koolis ei suusatanud, käisin vaid uisutamas. Eks see sõit oli ka paras naljanumber, sest ma olin rohkem pikali kui püsti. ;) Kohe kui suusajälg kadus, olin ma jälle siruli maas. No mis teha, kui ma ikka suuska ei valda. Tartus Laululaval algavad väikestele lastele algkoolitused, ei tea, kas Vahur Teppan lubaks mul ka osaleda, tahaks nii selle kõige lihtsama põhja kätte saada...
Tartu Maratoni tulemused siia:
Tartu Maraton (suusatamine), 31 km, aeg 5:01:53 - esimene kord.
Tartu Jooksumaraton, 10 km, 1:29:23 - põrusin.
Tartu Rattaralli, 63 km, 2:53:41 - parandasin aega.
Tartu Rulluisumaraton, 10 km, 0:37:51 - esimest korda.
Tartu Rattamaraton, 40 km, 2:43:11 - parandasin aega.
Tartu Linnamaraton, 10 km, 1:18:54 - parandasin aega.

Eesmärk uueks aastaks: Hakata korralikult regulaarselt liigutama ja selle tulemusel parandaks ka kõiki aegu Tartu Maratonil.

2. Tööalane väljakutse
Kõigepealt muidugi magistritöö kaitsmine ja haridusteaduste magistrikraadi saamine. Olen väga rahul, kuigi cum laude'st jäi väga väike samm puudu...
Minu töö: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48241/heily_leola.pdf?sequence=1
Erialaselt on mul väga hea meel, et sain Õpetajate Lehe esseekonkursil kolme parima sekka ja minu essee ilmus 18. detsembri Õpetajate Lehes: Minu tee Õpetajaks.
Käisin ka erinevatel koolitustel, millest enim jäi mällu Angela Jakobsoni lause: "Ei ole probleemseid lapsi, on vaid lapsed, kellel puuduvad mõned vajalikud oskused."

Eesmärk uueks aastaks: Ikka sama hooga edasi, ei taha olla känd!

3. Lugemise väljakutse
Osalesin sellel aastal ka lugemise väljakutses. Eelkõige just seetõttu, et lugeda erinevaid raamatuid. Väljakutse sai peaaegu täidetud, kahjuks vaid viis kategooriat jäi lugemata. Vaata täpsemalt siit - lugemise-valjakutse. Siiski on mul hea meel, et otsustasin kõik loetud raamatud kirja panna, ise ka ei uskunud, et neid nii palju koguneb, kokku lausa 96 raamatut. Kõigist neist raamatutest läks enim hinge Stig Rästa "Minu Kennedy". Aitäh Sulle Stig selle kirjutamise eest!

1.      "Koos Puhhiga on alati vahva"

2.      "Maša ja karu. Kohtumine metsas"

3.      "Viie minuti muinasjutte poistele"

4.      A.H. Tammsaare "Kuningal on külm"

5.      Aino Tigane "Eeskuju ja tagakuju"

6.      Aleksei Turovski "Kassipoeg võilill"

7.      Ally Condie "Määratud"

8.      Alyson Noel "Igavesti"

9.      Alyson Noel "Sinine tund"

10.  Alyson Noel "Sünge leek"

11.  Alyson Noel "Varjumaa"

12.  Anchee Min "Punane asalea"

13.  Andrus Kivirähk "Leiutajateküla Lotte"

14.  Andrus Kivirähk "Limpa ja mereröövlid"

15.  Andy Weir "Marslane"

16.  Angie Sage "Lend"

17.  Angie Sage "Rawikunst"

18.  Angie Sage "Rännak"

19.  Angie Sage "Sireen"

20.  Angie Sage "Wõlukunst"

21.  Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

22.  Cheryl Strayed "Metsik"

23.  E. Lockhart "Me olime valetajad"

24.  E.L James "Grey"

25.  Ellen Niit "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta"

26.  Erik Axl Sund "Püütia õpetused"

27.  Erik Axl Sund "Südamelõõm"

28.  Erik Axl Sund "Varesetüdruk"

29.  Gayle Forman "Kuhu ta läks"

30.  Gayle Forman "Kui ma jään"

31.  Gillian Flynn "Paha paik"

32.  Harriet Beecher-Stowe "Onu Tomi onnike"

33.  Heiki Vilep "Une-Mati udujutud"

34.  Helju Rammo "Imekaru"

35.  Helle Laas "Hanel oli auto"

36.  Henning Mankell "Viies naine"

37.  Ian Rankin "Rippaed"

38.  J. K. Rowling "Ootamatu võimalus"

39.  Jaan Tätte "Vaikuse hääl"

40.  James Dashner "Käsk tappa"

41.  James Dashner "Labürindijooksja"

42.  James Dashner "Põlenu katsed"

43.  James Dashner "Surma ravim"

44.  Jeanine Stringer "Sügise õrnas embuses"

45.  Jens Lapidus  "Puhas kättemaks"

46.  Jens Lapidus "Kiire raha"

47.  Jens Lapidus "Luksuslik elu"

48.  John Green "Alaskat otsides"

49.  John Green "Paberlinnad"

50.  Jojo Moyes "Kui kõik kokku liita"

51.  Jojo Moyes "Mina enne sind"

52.  Jussi Adler-Olsen "Faasanijaht"

53.  Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

54.  Jussi Adler-Olsen "Pudelpost"

55.  Justin Cronin "Kaksteist" I raamat

56.  Justin Cronin "Kaksteist" II raamat

57.  Justin Cronin "Teekond" I raamat

58.  Justin Cronin "Teekond" II raamat

59.  Kerstin Thorvall "Isa aseaine"

60.  Kiberly Belle "Viimane hingetõmme"

61.  Kitty Pilgrim "Varastatud karikas"

62.  Leelo Tungal "Konn kobrulehe all"

63.  Lene Kaaberbol, Agnete Friis "Poiss kohvris"

64.  Mart Laar "Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956"

65.  Mauri Kunnas "12 kinki jõuluvanale"

66.  Mauri Kunnas "Jõulutaat ja nõiatrumm"

67.  Michael Katz Krefeld "Rööpalt maas"

68.  Mika Keränen "Peidetud hõbedane aardelaegas"

69.  Oskar Luts "Kapsapea"

70.  Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

71.  Peter James "Surm suu ääres"

72.  Peter James "Surma vaatemäng"

73.  Peter James "Surnud mehe jäljed"

74.  Raimond Kaugver "Kas ema südant tunned sa?"

75.  Richard C. Morais "Saja sammu teekond"

76.  Richard Stark "Kütt"

77.  Richard Stark "Uue näoga mees"

78.  Richard Stark „Outfit – kättemaks maffiale“

79.  Robert Galbraith "Käo kukkumine"

80.  Robert Galbraith "Siidiuss"

81.  Solomon Northup "12 aastat orjana"

82.  Stig Rästa "Minu Kennedy"

83.  Sulev Vahtre "Jüriöö"

84.  Teet Kuusmaa "Pontu ja Priidu"

85.  Thorbjörn Egner "Sööbik ja pisik"

86.  Tom Wood "Mäng"

87.  Tom Wood "Palgamõrvar"

88.  Tom Wood "Vaenlane

89.  Unni Lindell "Mesilõks"

90.  Urve Tinnuri "Kolm päkapikku"

91.  Veronica Roth "Lahkulööja"

92.  Veronica Roth "Murdmatu"

93.  Veronica Roth "Mässaja"

94.  Victor Hugo "Gavroche"

95.  Ülo Raidma "Ülo lugu" (ei ole avalikult trükis ilmunud)

96.  Yrsa Sigurdardottir "Kes teisele hauda kaevab"

    Eesmärk uueks aastaks: Asun uue väljakutse kallale ja püüan seekord kõik raamatud loetud saada.

Veel paar eesmärki:

* Pisiasjade väljakutse alustamine ehk iga natukese aja tagant võtan ja proovin oma igapäevaellu sisse tuua mõne pisiasja, mida hakkan järgima. Igal asjal ka põhjendus miks! Sellest kirjutan aga ühel teisel päeval lähemalt.

* Sõbranna/kirjutamise/vms väljakutse. Ma ei oskagi sellele nime panna, aga sellega saab seotud olema üks mu sõbranna. Kuidas, milleks jne saab avalikkus tead ehk alles 2017 alguses, see sõbranna aga juba õige varsti.
* Tallinna võimlemispidu ehk et tõestada, et kui midagi väga tahta, siis ka saab. Isegi siis kui sa pole kunagi oma elus tantsimisega tegelenud, ei ole kunagi hilja alustada. Nagu kõlab mu üks moto: kui sinu rong on läinud, ei ole lootus läinud, sest leidub veel busse, tramme ning alati saab ka jala minna!

Väljakutsete-rikast uut aastat teile kõigile mu sõbrad!!!

Kartulitrükk

Sellel kuul uurime me lasteaias koos pisikestega (2-aastastega) erinevaid aedvilju. Käes oli kartuli kord ning lisaks uurimisele, võrdlemisele ja maitsmisele, oli mul kange tahtmine ka kartulitrükki teha. Kuid mind natuke hirmutas, et kuidas ma need erinevad kujundid sinna kartulipooliku peale saan. Jah, kolmnurk ja nelinurk on lihtsad, aga keerulisemad asjad. Õnneks tuli mul idee koos oma laste abiga, nimelt tuleb kasutada piparkoogivorme: surud vormi kartulisse ja lõikad ümbert ülearuse osa ära. Nii lihtsalt geniaalne!

Pärast muidugi tuli välja, et see on vana trikk ja no peaaegu kõik teavad seda. Aga kui keegi veel (peale minu) ei tea, siis nüüd on see ka siia blogisse talletatud.
Trükkimine pisikestel muidugi väga lihtsalt ei läinud, sest nemad oleksid pigem tahtnud värvi laiali ajada. Eks mõni tegigi nii ja valmis sai ilus pruun müts. :) Aga see polegi nii oluline, tähtis on tegutsemisrõõm!

Mis aitab kaasa lapse edukale lasteaiaga kohanemisele?

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed.  Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).

Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

Mida näitasid tulemused?

Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega: lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa lapse sujuvamale kohanemisele.

Teiselt poolt ei kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle, neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses teooriaga.

Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis soodustab laste edukat kohanemist.

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:

1.      Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

2.      Lapsevanema toetus

3.      Rutiin, järjepidevus

4.      Õpetajate professionaalsus

5.      Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).

Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.

Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.

Lapsevanemate toetus

Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.

Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.

Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.

On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.

Rutiin, järjepidevus

Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.

Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.

Õpetajate professionaalsus

Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust

Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).

Laps ise

Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.

Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.

Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).

Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.

Kasutatud kirjandus:

Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.

Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.

Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.

Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to a New Child‐Care Setting. Child development, 86, 456-471.

Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3), 439-451.

Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice, 18(1), 51-65.

Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.

Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development, 81(3), 851-869.

Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3), 387-396.

Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4), 291-296.

Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf

LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.

O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.

Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.

Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.

Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care, 182(2), 233-247.

Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies, 20(4), 387-396.

Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.