Et suvi luhta ei läheks.

Just nii, et suvi luhta ei läheks, mängime lastega mänge, mis on väga head valmistades neid ette tulevaseks nii vajalikuks kirjutamisoskuseks. Mina katsetasin neid oma just 5-aastaseks saava põnni peal, kellele need olid ehk juba natuke lihtsad, kuid ta siiski tegi neid mõnuga kaasa. Siinkohal ongi oluline arvestada lapse reaalseid oskusi, alustada tasub alati lihtsamatest kriipsudest ja kujunditest, liikudes edasi keerulisemate juurde. Kõik need materjalid, mis ma valmis tegin, võtan ma sügisel kasutusse oma lasteaiarühmas 3-aastaste lastega.

Esimesena alustame erinevate joonte ja kujundite uurimisest. Alguses võib lihtsalt lasta lapsel näiteks autoga mööda joont sõita või sõrmega mööda joont tõmmata või hoopis väikse nukuga mööda joont jalutada. Edasi tuleb kodus/lasteaias loovalt ringi vaadata, otsida väikseid esemeid, mida saaks joonte peale laduda (nööbid, makaronid, kivid, herned jne). Sedasi muudame väikseid sõrmekesi tugevamaks, et nad oleksid ühel päeval valmis tõsisemaks tööks (peenmotoorika). Juurde võiks ikka rääkida ka, et mida me näeme paberil, laps ei pea seda selgeks saama, aga võib saada (nt see on sirge joon, see joon on täitsa kõver, need jooned on risti, see on kolmnurk jne).

Järgmiseks hakkame juba ise jooni tegema. Minu piltide peal on natuke raskemad mustrid, nendest päris pisikestega austada ei ole mõtet - ikka lihtsamast raskemaks ehk alguses täitsa tavalised jooned ühte ja teistpidi. Ka siin ei kasuta me veel ei paberit ega pliiatsit. Aluseks katsetasime meie mannat ja tordikaunistusi, aga sobib ka väga hästi liiv jms materjal. Tordikaunistused on väga mõnus motivaator, et kui muster valmis, siis võib mõned suhu ka pista. Mustrit joonistasime sõrmega, aga võib proovida ka mõne puupulgaga.

Katsetage kodus ka ja andke teada, kuidas õnnestus.

Ps. Minu väikemees on juba piisavalt osav, nii et meie hakkame neid samu asju tähekujudega katsetama, et käsi ja aju tekitaksid omavahel seose. (Pliiatsit ja paberit me veel ei kasuta.)