Roosad ja romantilised

Pakke on tore saada, aga veel toredam teha!!! Seekord sain ma Isetegijas toimunud Värvipaki vahetuses loosi tahtel võimaluse teha pakki Mailis969’le. Läbi arvutiekraani on temast jäänud mulje, kui üks üdini romantiline hing ning seda nägemust toetas ka tema värvivalik ehk roosa värv. Seega oli esimene kindel otsus, heegeldada üks romantiline laudlina. Nii sai ka tehtud!
Muster: ajakirjast Kaunimat Käsityöt, maalis-huhtikuu nr 2, 2002





Jätkata otsustasin ikka heegeldamisega ja heegeldasin valmis kaks äärepitsi.
Mustrid: Siire Vanaselja "Rahvuslikud heegelmustrid"



Valmis pitsid ootasid mõnda aega edasist inspiratsiooni. Ja siis ta tuli, sähvatas lausa! Ühel romantilisel inimesel lausa peab kodus olema romantiline põll! Mõeldud ja varsti sai ka tehtud! Ülaäärde sai õmmeldud veel üks armas pits. Ei saa muidugi jätta mainimata, et põllearmastus on alguse saanud Põllega Päevadest...





Väiksem pits sai aga ühendatud sama riidega ning nende kooslusest sündis käterätik kööki!

Argiõhtu kiirtoit :)

1 pakk metsmarja marinaadis kana pooltiibu (ehk 500 g)

2 pakki riisi (ehk 250 g)

6 dl vett

½ puljongikuubikut

Maitsestamiseks soola, pipart, karrit.

Võta küpsetuskott ning pane sinna kana pooltiivad, riis, vesi ning maitseained. Sega ja sulge kott. Pane ahjuplaadile, tee kotti ka paar aukku. Küpseta 175 kraadi juures umbes 1 tund (ehk kuni riis on pehme).

Põllega Päev (nr 5) 2012 ehk esimene pool kadedakstegevast üritusest

Tänast posti pean ma alustama Jaan Tätte sõnadega: "Mõni hetk on elus ilusam kui teine,
mõni hetk on kohe väga väga ilus..." Just samamoodi on igal aastal ka Põllega Päeval.

Saabusime taas juba päev varem ehk reede õhtul. Kõik oli nagu varem ja veel parem. Perenaist seekord ei kohanud, sest kell oli juba palju. Siiski leidsime aega, et võrrelda hambaharjade suurusi (Kaija lõi kõiki oma imeväikse harjaga), teha fotosid Kaija ja Maiki vahelisest veesõjast ning veidi ka lobiseda. Ja juba pugesimegi tekkide vahele, kus linnulaul meid unele suigutas...

Uus hommik tervitas meid päikesepaistega. Päikse kätte astudes tundsin, kuidas iga keharakk naudib, lihtsalt naudib... Kui lisada veel ümbritsev idülliline aed oma väikeste saladustega, siis mida üks hing saab veel ihaldada.

Esimene päev möödus kiirelt. Algatuseks ikka traditsiooniline kurgisalat, igal aastal oma väikeste nüanssidega (seekord avastasin ma tüümiani, vänge aga nämma). Sinna kõrvale Laura imemaitsev leib ja tassike kohvi.

Järgmiseks ootas meid juba kohalik sepp Ullo, kelle juures pidi minema paar kiiret tunnikest, aga läks hoopis teisiti. Kulutasime ära kohe suurema osa päevast, või noh, mis kulutasime, mina ikka nautisin. Väga meeldis Ullo lähenemine minu kavanditele: esimene oli liiga keeruline, st et kõrvarõngad oleksid liiga rasked tulnud; teine oli liiga lihtne ja polevat olnud ka üldse minulik; kolmas kavand oli hea ja läks ka käiku. Ma sain vähemalt kolm tundi kullassepasega saagida ja siis veel kaua-kaua lihvida, enne kui saavutasin sellise tulemuse.

Messingu vastu tekkis kiindumus ja tahtmine veel proovida. Suured tänud sepp Ullole utsitamise ja olemasolu eest!!!

Lõpuks tegi nälg siiski oma töö ja läksime tagasi Tänava talu juurde, kus läks käbedaks söögitegemiseks. Siinkohal on paras hetk mainida, et mul oli väga hea meel, et meiega oli Eda, tänu kellele ma isegi ei pidanud tegema nägu, et mul on jube palju teha, et pääseda kartulikoorimisest, vaid ta täitsa vabatahtlikult haaras kartulid ja hakkas usinalt nuga liigutama. Aga supp sai häääääää!

Kõhud täis, ootas meid ees üks väga põnev õpituba Janaga. Asja nimeks oli Powertex ja hoolimata sellest, et suurem osa meist viskasid pintslid nurka ei andnud mina alla.

Ja teos sai meisterlik (ennast kiitmast ma ei väsi), nii et võib ehk teinekordki proovida.

Sellal kui mina olin oma tööd lõpetamas, tormasid teised juba õhtuseks saunaks shampoone valmistama, ikka Jana juhendamisel. Igaüks sai juhiseid, millised taimed oleksid just tema juustele head ja seega said kõik minna iseseisvalt taimi otsima. Mina tegin tutvust salveiga, täitsa tore taimeke ja ju teda on mulle ikka vaja, sest ta tuli minu juurde ka ürdipotivahetuses (aga sellest juba hiljem). Edasi tuli nende taimedega teha igasugu susser-vusserit, lugeda peale nõiasõnu ja teha muud hookust-pookust (kes teavad, need teavad) ja valmis ta saigi - minu isiklik shampoon!

Edasi ootas meid juba Altmõisa ja saun, koos imeliste põllede ja ootamatute üllatustega....

Jätkub...

Võilillepõllul...

Juba mitu päeva kummitab mind üks laul. Piisab kui heidan pilgu mõnest aknast välja ja kohe ma ümisen jälle: "Jookseme võilillepõllul..."

Vaade aknast:

No ja mõttesse tulevast võilillemoosist ei tasu üldse rääkida. Või õigemini tasub küll, kindlasti tasub, aga sellest juba mõnes järgnevas postis... Ja nüüd kõik laulma: "Naerame, naerame, naerame..."

Linna-aia kaunitarid :)

Vaikin siis kui mul on valus...

Kui peaks selline suur ime juhtuma, et ma peaksin abielluma, siis ma soovin, et minu pulmas oleks Viljo Tamm ja laulaks justnimelt seda laulu. Mingeid muud erisoove mul polekski, ainult see üks.... See on lihtsalt nii imearmas laul ja noh, eks ta kirjeldab väga hästi ka meie suhet. :P

Kodu kauniks :)

Kevadel tuleb ikka kodusid kaunistada, kui mitte enda omi, siis sõbrannade kodusid ikka. :) Ühe vahva projekti raames kaunistasingi sõbranna tarbeks ühe käteräti. Ma küll pole kohe üldse mitte pruuni sõber, aga seekord hakkas isegi mulle värvilahendus meeldima ja tundus, et ühte majakesse metsade vahel peaks see ka sobima.

Muster raamatust: Siire Vanaselja "Rahvuslikud heegelmustrid" ning tegemist on põllepitsiga.

Pilte ka:

Siis lumi tuli maha...

... ja valgeks läks maa...

Ehk täna hommikul õue vaadates avanes mulle lumine vaatepilt. :)

Heegeldused

Vahepeal mõned kiired heegeldused (heegeldada ma armastan). Enesetunne pisut kehva, eks kevadised tuuled on väheke kallale kippunud, seega nautige pilte!

Esimesed seemned on ka juba tärganud, nii et kevad on kohal (hoolimata täna hommikul sadanud lumest).

Isetegijate kokkusaamine

Tere taas!

Ühel kaunil pühapäeval kohtusid Tartu isetegijad Ülenurmel, kus toimus tavapärane kokkusaamine. Olgem täpsed - kellele tavapärane, kellele eriline. :P Mulle see viimane, sest ausalt öeldes, ma isegi ei mäleta enam, millal ma viimati mõnel IT kokkusaamisel käisin... Kuid seekord tuli õpetama Viki ja no mitte kuidagi ei saa ju siis minemata jätta. Seda enam, et ma juba ammu olen tahtnud neid tema vahvaid karpe teha.

Enne kohalejõudmist (tegelikult juba paar päeva varem) oli kerge ärevus sees, sest kohaletulijate nimekirja lugedes võttis ikka jala värisema. :D Nii palju võõraid nimesid, no täpne olles, nimed olid ikka tuttavad, aga nägusid kartsin, et ei tea mitte. Õnneks läks hästi ja sisse astudes paistis juba kaugelt Sapsi oma kohvitassiga (nagu vanasti icj7) ja sealsamas ka Noor Perenaine, nii et ärevus vahetus rahuloluga. :)

Karbi tegemine oli äärmiselt tore, sest õpetaja Viki oli põhjalik ja alati olemas, igale küsimusele tuli kiirelt vastus. Mina ei teinud standartmõõtudes karpi, vaid tegin väiksema. Eesmärgiga sinna mõni kaunis ehe pakendada. :) Kaunistamisel teadsin juba ette, et tahan karpi katta kangaga, seega olin ka kanga kaasa võtnud. Saan julgelt öelda, et jäin rahule, karp sai täpselt selline nagu soovisin. :)

Ja siin ka pildid:

Järgmiste tegemisteni!

Heily

Koolikatsed

Siiani on mind igasugused arutelud koolikatsete üle täitsa külmaks jätnud. Seda enam, et meie piirkonnakool on täitsa hea kool ehk siis Mart Reiniku Kool. Kuid paar päeva tagasi tuli mu keskmine laps ehk 7-aastane Piiga lasteaiast ja teatas, et tema tahab minna Miina Härmasse katsetele.
No eks selle soovi põhjustas kindlasti see, et tema parim sõbranna läheb ka sinna katsetele ning ta tahaks väga sõbrannaga samasse kooli minna. Nüüd mina istun ja mõtlen, et mida teha... Akadeemiliste oskuste kohapealt võiks ju minna ja proovida, aga samas kahtlen mina Piiga sotsiaalses valmisolekus, sest on ta meil selline õrnake ja kergesti iga asja hinge võttev. Ei ole mul seda tunnet, et ta oleks sellise kooli jaoks valmis (iial ei või ju teada, äkki saabki sisse). Sellest saab ta muidugi aru, et ta ei pruugi sinna saada ja sõbranna saab (või ka vastupidi), sest sellel teemal me juba vestlesime ning seda ei pea ta probleemiks.
Nüüd ma siin mõtlen: kas minna lapse sooviga kaasa ja käia temaga seal katsetel või ikka veenda ta ümber, et pole mõtet minna, parem ju ikka suure õega ühte kooli minna?

7-kuune pisipoja

Mida poja 7-kuuselt oskab?

Magab tavaliselt 2-3 korda päevas, ühe korra õues vankris ja see on ka kõige pikem uneaeg (kolm-neli tundi). Tubased uinakud kestavad tavaliselt tund (või kaks). Ööunne läheb viimasel ajal kell 21.00. Paha emme enam öösel süüa ei anna ja kui ikka vigin peale tuleb, siis saab natuke vett. Varahommikul (viie-kuue ajal) sööb poja pudelitäie RPA-d ja siis magab üldjuhul kuskil üheksani.

Sööb poja varahommikul ja enne magamajäämist pudelitäie piima. Muul ajal käib selle piimajoomisega suur sõda, ei taha poja piima, no mis teha... Õnneks enne esimest päevast uinakut on ka nõus umbes pool pudelit jooma. Hommikusöögiks on puder moosiga ja kõrvale mahl (porgandi- ja ploomimahlad on vaieldamatud lemmikud). Lõunaks on imiku purgitoit, oleme erinevaid proovinud ja kõik sobivad. Kõrvale joob tassist piima (just-just, tassist joomine on täitsa hästi selge, natuke vahepeal läheb mööda ka, aga suurem osa ikka ilusasti kõhtu). Õhtuti oleme katsetanud sama toitu, mis meie enda toidulaual (teinekord tuleb küll veidi pojale kohandada, no nt enne poja osa ära võtta, kui vürtse lisame jne, aga see pole probleem). Aeg on näidanud, et need toidud maitsevad kõige paremini.
Kui keegi pereliikmetest midagi sööb, siis on poja kohe näljasena platsis ja nõuab oma osa. Kui ei anta, tuleb eriti solvunud nägu ja hääl. Päris õhtul sööbki poja veel mingisugust puuviljapüreed või siis natuke oleme ka jogurtit proovinud.

Oskustest ka. Istuma minek on selge ja nüüd õnneks ka istumast ära tulek. Ise istub poja juba suhteliselt kindlalt, selg on ilusasti sirge ka. Roomamine läheb ludinal ja käputamist kasutatakse ka aina rohkem, varsti tuleb see juba jooksusammul. Nüüd on nii, et kui häda käes, tullakse vuta-vuta emme juurde (ise häälitsedes "emm-emm-emm...") ja aetakse ennast emme najal püsti. Püsti püüab poja ennast tõmmata ka voodinajal, aga see veel eriti ei õnnestu (nii kui selle jutu ära kirjutasin, õnnestu sesimest korda).

Hambaid ootasime kohe pikalt juba ja nüüd on nad kohal. Üle-eile pistis esimene oma ninakese välja ja täna tundsin, et teine on ka otsapidi väljas. :)