Minu esimene raamat "Mängime matemaatikat"

Minu esimese raamatu saamislugu on päris pikk. Tegelikult sai kõik alguse siis, kui alustasin Tartu Ülikoolis bakalaureuse õppes õppimist. Oli ju vaja lõpetamiseks teha lõputöö. Õppejõud, kes meile toona matemaatikat õpetas, jättis aga oma ideede ja mõtetega mulle kustumatu mulje, nii et ma väga tahtsin teha oma lõputöö matemaatikast. Teine õppejõud, kes mulle oma energia ja lapsesõbraliku suhtumisega kustumatu mulje jättis ja kellest sai ka minu lõputöö juhendaja, oli aga seotud sõimerühma lastega. Nii sündiski tänu Anu Palule ja Airi Niilole minu bakalaureusetöö, kus ma koostasin matemaatilised tegevused sõimerühmas kasutamiseks. Tegevusi hindasid ekspertidena neli väga kogenud Tartu lasteaiaõpetajat, nende hinnangute järgi sai tegevusi veel parandatud. Lõputöö sai väga hästi kaitstud aastal 2011 (kaks päeva pärast mu pisipoja sündi, aga see on juba teine lugu).

Edasi kulges elu omasoodu, töötasin, jätkasin õppimist magistriõppes, lõpetasin kooli, jälle töötasin. Siis aga jõudsin tööl niikaugele, et sain oma esimese sõimarühma. See juhtus täpselt aasta aega tagasi. Nüüd hakkas taas peas kripeldama mu kunagine bakalaureusetöö. Võtsin ühendust kirjastus Atlexiga, kellega arutasime ja mõtlesime. Pidasin nõu ka oma kunagise juhendajaga. Ühiselt sündis otsus, et mõnevõrra tuunimist, veidikene kaasajastamist, ise läbi proovimist ja materjal võiks olla küps ilmumiseks. Nüüd hakkas töö, mis kestis varakevadeni välja ehk et ma kirjutasin, katsetasin, muutsin, täiendasin. Siinkohal olid mulle suureks abiks õpetajate poolelt Piret, kes vaatas, luges ja kommenteeris kui lasteaiaõpetaja; ning lapsevanemate poolelt Eveliis, kes vaatas, luges ja kommenteeris, kui 2-aastase lapse vanem. Ma nimelt väga soovisin, et raamat pakuks midagi nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele.

Kevadel läks peaaegu valmis käsikiri retsensendi TLÜ õppejõud Maire Tuule kätte ja hinnang oli ilus (muidugi oli ka asju, mida ta soovitas muuta ja täiendada ning nii sai ka tehtud):

„Mängime matemaatikat“ on väärtuslik lugemismaterjal kõigile, kes kasvatavad või õpetavad 2–3aastaseid lapsi. Materjal sobib kasutamiseks nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele, kes soovivad, et lapsed omandaksid matemaatika põhitõed märkamatult läbi põnevate tegevuste. Raamatus on esitatud nii matemaatika õpetamise ja õppimise teoreetilised alused kui ka erinevate õppetegevuste näidiskavad lihtsalt, selgelt ja hästi struktureeritult. Praktilised näited toetavad kõikide vastava vanuserühma eeldatavate tulemuste saavutamist matemaatika valdkonnas."

Siin ta nüüd lõpuks on, minu esimene ja loodetavasti mitte viimane:

Uuri lähemalt ja leia ka poest: http://www.atlex.ee/est/?page=catalog&sec=1&sub=23&act=638

Lõpetuseks viin ma oma blogis aga läbi esimese loosi. Auhinnaks otseloomulikult minu esimene raamat "Mängime matemaatikat". Loosis osalemiseks ei pea sa mitte midagi like'ima ega jagama. Kirjuta lihtsalt kommentaaridesse, mis on see raamat, mille võiks üks Eesti lasteaiaõpetaja kirjutada ja välja anda? Oled ise lasteaias õpetaja, siis millisest kirjandusest tunned puudust? Oled lapsevanem, siis mis vajaks põhjalikumat selgitamist ja lahtirääkimist? Ootan huviga teie kommentaare ja ühe oma raamatu loosin välja juba augusti viimasel päeval.
Ps. Lisa kommentaari ka oma meiliaadress, et saaksin võidu korral ühendust võtta.

Kas lasteaias kasvatatakse väikseid sõnakuulelikke sõdureid? vol 1 (õpikäsitlus)

"Hea et ma temalt veel arvamust Brexiti kohta ei küsi (samas kui ta peaks Eesti lasteaeda minema, siis ta ilmselt aasta pärast oskab selle kohta mitte enam vaid sõna võtta, vaid ka selle plusse ja miinuseid analüüsida)." Nii kirjutas Eveliis oma blogis ja kuigi ma tean, et see on tema stiil asju võimendada ja liialdada, läks see mulle siiski hinge... 
Lisaks muidugi Eveliisi see arvamusavaldus: norra-vs-eesti-lasteaed-ma-ei-taha-et-mu-lapsest-vaike-sonakuulelik-sodur-kasvatatakse

Tunnen, et mul ei jää muud üle, kui natuke selgitada, kuidas toimub õppetöö Eesti lasteaias. Ütlen kohe alguses ära, et ma ei saa rääkida kõigi õpetajate ja kõigi lasteaedade nimel. Näiteid saan tuua vaid iseenda kohta, seega ei ole see kirjatükk kindlasti üldistatav kõigile Eesti lasteaedadele. Ka mina olen oma töös kokku puutunud inimestega, kes minu arvates ei tohiks mitte mingil juhul lastega töötada, aga sellised inimesed pole kindlasti enamuses (ma vähemalt loodan nii).

Kõigepealt algusest ehk et õppetööd lasteaias reguleerib Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Sealt tasub kindlasti huviga lugeda läbi peatükk "Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted." Toon välja sealt ainult ühe lause, mis ütleb: "Laps õpib matkimise, vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise, mängu, harjutamise jms kaudu." See näitab vähemalt minu jaoks küll väga selgelt ära, et õppetöö toimub läbi aktiivse tegutsemise. Lasteaias on põhitegevuseks mäng, kogu õppimine toimub mänguliselt. See tähendab, et kui mul on paika pandud mõni eesmärk, mille laps peaks etteantud ajavahemikul omandama, siis ei ole nii, et ma panen lapsed ritta ja me hakkame seda kooli mõistes õppima. Me mängime seda!
Näiteks oli mu sõimerühmas ohtralt poisse ja ühel kuul tegelesime me muuhulgas liiklusega, sest poisid olid huvitatud autodega sõitmisest (ehk lähtun oma lastest, kui neid huvitavad autod, siis ehitan tegevused üles just sellele). Me kleepisime põrandale tapeedirulliribad, mina joonistasin teed, lapsed värvisid neid; me tegime põrandale ka parkla ja poed jne. Seejärel sõitsime seal autodega ja kõndisime lego-mehikestega. See on ju mäng või vaidlete vastu? Aga samal ajal olid minul oma kuuplaanis kirjas järgmised eesmärgid ja kõik need eesmärgid saavad läbi selle mängu täidetud:

•        Teab mõisteid sõidutee ja kõnnitee. 
•        Teab valgusfoori ja tulede tähendust (punane, kollane, roheline).
•        Kommenteerib enda ja/või kaaslase tegevust 1-2 lausungiga.
•        Loendab asju kolme piires ning vastab küsimusele mitu on?.
•        Tekitab iseseisvalt jämedate joonistusmaterjalidega (rasvakriitide, pehmete pliiatsitega jne) erinevaid jälgi püsides paberi piirides.
•     Mängib mõnda aega koos teistega ja järgib lihtsamaid reegleid.

Ja mitte ainult. Nimelt lisandub siia juurde nüüd veel laste individuaalsusega arvestamine ja lastest lähtumine. Nagu juba eelnevalt mainisin, sai selline tegevus valitud seetõttu, et meil oli rühmas palju poisse ja suur huvi autode vastu. Aga siiski oli ka kolm tüdrukut. Mis nendest sai? Nemad sõitsid ka autodega, aga just nemad olid need, kelle algatusel sai alguse poodide ehitamine, nad lõikasid reklaamidest välja söögiaineid ja kleepisid neid poodidesse. Ja mitte ainult tüdrukud, nendega liitusid ka poisid ja jälle tegelikult ju mitu eesmärki tegevusel juures (toiduained, lõikamine, liimimine, koostöö jm).

     Mis ma tahan näidata on see, et hoolimata keerukatest eesmärkidest, omandatakse kõik need asjad mängides. Kusjuures, kui minult tuleksid lapsed nt Brexiti kohta küsima, siis mina tunnen endal kohustust ka seda seletada, sest ma pean väga oluliseks just laste enda huvi. Ma leian, et lastele tuleb õpetada seda, millest nad on huvitatud, aga sellepärast olengi ma omandanud kõrghariduse, et ma oskaksin kõike õpetada mänguliselt ja lastest lähtudes. Küll ma siis Brexiti kohta ka mõne mängu välja mõtleksin ja sellega seoses saaksime kohe õppida Euroopa riike, demokraatia tähendust, hääletamist jpm huvitavat.

     Tahan natuke veel kirjutada sellest, mis mulle kõige rohkem Eesti lasteaedade juures meeldib. Või tegelikult pean ma ju taaskord ütlema, et mis mulle kõige rohkem minu rühma õppekorralduse juures meeldib. Mulle meeldib see, et me lähtume lastest ja nende huvist (mida otseloomulikult tulebki teha). Ehk et kui nad juba oskavad rääkida, siis me küsimegi nende endi käest, et mida nad tahavad teada? Nemad ütlevad meile selle teema, mida me uurima hakkame ja siis on jälle meie kui õpetajate oskus õpetada selle teema sees ka kõiki muid selle kuu eesmärkideks pandud asju. Veelkord - sellepärast olen ma tänulik Tartu Ülikoolile, et nad õpetasid mulle kõike seda, et kuidas ühes suvalises teemas osata käsitleda kõikide valdkondade eesmärke. Ah jaa ja kui lapsed veel ei oska rääkida ja oma mõtteid välja tuua, siis me jälgime neid ja püüame leida selle osa, mis neid kõige rohkem huvitab. (Ps. Kas teie tahaksite õppida midagi, mis teid ei huvita? Matemaatika? TÜ õppejõud Anu Palu tegi meile kunagi puust ja punaseks, kuidas tekitada lastes huvi matemaatika vastu. Oli ju tüütu pidevalt mingite põldude pindalasid jms arvutada. Aga Anu Palu andis hoopis ülesandeks leida katuse pindala ja siis palju on materjali vaja osta jms. Ehk et ta tegi ülesande eluliseks ja põnevaks.) 

      Näiteks meie imearmas eelmisel kevadel lõpetanud rühm, nendel tekkis ilmselt ühe väikse sõbra eestvedamisel meeletu kotkaste huvi. No mis siis ikka, uurisimegi kuu aega kotkaid, aga samal ajal omandasime ka lugemise eeloskusi, kirjutamise eeloskusi ja kõike muud. Ah jaa ja mis eriti oluline, ei tasu õpetada asju, mida lapsed juba teavad, vaid ikka seda, mida nad veel ei tea ja teada tahaksid (ja seda on väga lihtne välja selgita, kui lastega rääkida). Ütlen ausalt, et lastel olid selle kuu möödudes keskmisest suuremad teadmised kotkaste elust, aga mis on selles halba, kui neid see huvitab?

     Ma pean rääkima ka õuesolemisest, mis on Eveliisi üks põhimuredest (magamise kõrval, aga see magamine on juba uus teema, millest ma eelistan eraldi kirjutada). Meie oleme õues iga ilmaga ja kaks korda päevas, võimalusel püüame ka osa õppetegevustest läbi viia õues (kunstitöid on eriti lihtne õues teha, aga ka muid asju). Ah jaa, liikumistegevused toimuvad tänu meie imelisele võimlemisõpetajale kõik väljas (ka talvel). Mitu inimest tõid Eveliisi fb-i lehel välja, et just vanemad on need, kes ei soovi õues olemist ja ma pean paraku tunnistama, et nii see kohati ka on... Ma ei tea, kas vanemad on ära unustanud, et kõige vahvamad olidki ju õuemängud: lumega, liivaga, veega. Pealegi on õues lastel vabadust palju rohkem, nad saavad joosta, kisada, ennast välja elada. 

      Ma tegelikult tean küll, et palju rühmad ei lähe õhtul välja (vaadates oma lasteaia hoovile, kus tihti olime õues meie oma sõimekatega ja veel mõned rühmad, kuigi lasteaias on kokku 13 rühma). Ma ei heida seda neile õpetajatele ette, vaid loodan, et neil on selle jaoks olemas mõistlik põhjendus. Vanemad võiks ehk küsida, et miks teie õues ei ole? Lastevanematel, kellele meeldib, et nende lapsed on palju õues, tasub kindlasti õpetajaid julgustada ja lapsele järele minnes öeldagi, et oi kui vahva, te olete juba õues, see on nii tore! Äkki see aitab ja õpetajad hakkavad rohkem õues käima? 

    Kokkuvõttes (Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse raamatu "Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus" sõnadega): Laps on õppe- ja kasvatustöös aktiivne osaleja, õpetaja aga lapse arengut toetava keskkkonna looja. Õpetaja pakub lapsele võimalust sobilikus ja arendavas keskkonnas tegutseda ning tegutsemise ja mängu kaudu õppida. Laps õpib selles vanuses eelkõige meeleliste ja praktilisete kogemuste ning mängu abil. Mängu kaudu õppimine tähendab nii õppemängude kasutamist kui ka säärase õppekeskkonna loomist, mis pakub lastele võimalusi vabamängu kaudu õppida.

    Ja minu sõnadega: Kui sa kahtled oma laste õpetajates, siis mine ja uuri, küsi, tunne huvi, leia aega veeta päev lasteaias, ma tõesti loodan, et need vähesed "kollid", kes veel lasteaedades tööl on, selle peale ehk ehmuvad ja hakkavad ka oma hinnanguid muutma! Aga eelkõige ma loodan, et selgub, et õpetaja pole koll ja lasteaias on tore!

    Ps. Magamisest ja rutiinist ehk päevakavast tulevad postitused vol 2 ja vol 3, sest need on nii suured teemad, et vajavad eraldi käsitlemist.

Et suvi luhta ei läheks.

Just nii, et suvi luhta ei läheks, mängime lastega mänge, mis on väga head valmistades neid ette tulevaseks nii vajalikuks kirjutamisoskuseks. Mina katsetasin neid oma just 5-aastaseks saava põnni peal, kellele need olid ehk juba natuke lihtsad, kuid ta siiski tegi neid mõnuga kaasa. Siinkohal ongi oluline arvestada lapse reaalseid oskusi, alustada tasub alati lihtsamatest kriipsudest ja kujunditest, liikudes edasi keerulisemate juurde. Kõik need materjalid, mis ma valmis tegin, võtan ma sügisel kasutusse oma lasteaiarühmas 3-aastaste lastega.

Esimesena alustame erinevate joonte ja kujundite uurimisest. Alguses võib lihtsalt lasta lapsel näiteks autoga mööda joont sõita või sõrmega mööda joont tõmmata või hoopis väikse nukuga mööda joont jalutada. Edasi tuleb kodus/lasteaias loovalt ringi vaadata, otsida väikseid esemeid, mida saaks joonte peale laduda (nööbid, makaronid, kivid, herned jne). Sedasi muudame väikseid sõrmekesi tugevamaks, et nad oleksid ühel päeval valmis tõsisemaks tööks (peenmotoorika). Juurde võiks ikka rääkida ka, et mida me näeme paberil, laps ei pea seda selgeks saama, aga võib saada (nt see on sirge joon, see joon on täitsa kõver, need jooned on risti, see on kolmnurk jne).

Järgmiseks hakkame juba ise jooni tegema. Minu piltide peal on natuke raskemad mustrid, nendest päris pisikestega austada ei ole mõtet - ikka lihtsamast raskemaks ehk alguses täitsa tavalised jooned ühte ja teistpidi. Ka siin ei kasuta me veel ei paberit ega pliiatsit. Aluseks katsetasime meie mannat ja tordikaunistusi, aga sobib ka väga hästi liiv jms materjal. Tordikaunistused on väga mõnus motivaator, et kui muster valmis, siis võib mõned suhu ka pista. Mustrit joonistasime sõrmega, aga võib proovida ka mõne puupulgaga.

Katsetage kodus ka ja andke teada, kuidas õnnestus.

Ps. Minu väikemees on juba piisavalt osav, nii et meie hakkame neid samu asju tähekujudega katsetama, et käsi ja aju tekitaksid omavahel seose. (Pliiatsit ja paberit me veel ei kasuta.)

Spordijutud kolisid!

Ma olen jätkuvalt olemas, aga vaikses mõtiskluses. Nimelt tahan seda blogi muuta natukene rohkem ametialaseks, et siin kajastuksid erinead ideed ja nipid, mida teha, kas lasteaias või kodus koos lastega. Tunnen lihtsalt, et minus on nii palju erinevaid külgi ja kõik see kokku justkui killustab selle blogi ehk et praegu on siin nii palju erinevaid valdkondi esindatud, et ei saa isegi enam aru, kellele see blogi lugemiseks mõeldud on. Eks näis, kas ja kuidas see õnnestub.
Igatahes minu spordijutud juba kolisid ja neid saab edaspidi lugeda aadressilt https://kilomeeter.wordpress.com/ See on blogi, mida ma pean koos oma sõbranna Eveliisiga ja sellest saab meie teejuht sportlikuma elu poole. Esimese asjana soovitan sealt lugeda selle-aastase jooksumaratoni muljeid: https://kilomeeter.wordpress.com/2016/05/10/tartu-jooksumaratoni-muljed/
Korra olen veel oma jooksumuljeid kirja pannud (aastal 2014), neid saab uurida sellelt vanalt lingilt: http://enesest.blogspot.com.ee/2014/05/nadalavahetus-jooksuga.html

Igatahes kohtume peagi taas!

Teatrielamused

Sellel aastal on kuidagi väga palju teatrisse asja olnud, mis iseenesest pole muidugi halb. Panen lühidalt oma muljed kirja. Üllatuslikult on kõik seekord olnud "Vanemuise" etendused, aga mis siin tegelikult nii väga üllatuslikku, sest mul on plaan lõpuks oma kodulinna teatri etendused ka ära vaadata.

"Naeru akadeemia"

On 1940. aasta sügis Tokyos. Juba 27. septembril kirjutakse Berliinis alla Jaapani-Saksa-Itaalia kolmikpaktile, millega Jaapanist saab Hitleri Saksamaa sõjaline liitlane. Kuid praegu on veel septembri algus ja teatrihooaeg on algamas.
Komöödiakirjanik ja teatritrupi “Naeru Akadeemia” lavastaja on valmis saanud uue näitemängu ja tahab selle kiiresti lavale tuua. Näidendi etendamiseks tuleb saada tsensori luba, kuid see on Jaapani kultuuris tavaline rutiin. Paraku pole äsja ametisse astunud tsensoril vähimatki huumorimeelt. Ta nõuab teksti ümbertegemist. Siis uut ümbertegemist, ja siis järgmist ümbertegemist. Nädal aega kestev vaimne vägikaikavedu peab välja selgitama, kas huumor, vaimukus ja vaba vaim suudavad seljatada juhmi käsumajanduse.

Jaapani kaasaegse kirjaniku Koki Mitani mitmekihiline kahemehelugu on vaatajaid naerutanud õige mitmel kontinendil. Tartu lavale seab selle pööraselt vaimuka duelli VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka.

Vanemuine kirjeldas etendust, kui "pööraselt naljakat duelli". Paraku mulle see pöörselt naljakas ei tundunud. Jah, natuke sai naerda ka, aga minu jaoks oli pigem lugu ikka draama mis draama, kibedalt valus eludraama. Otseloomulikult ma nautisin etendust, sest mängis ju minu lemmik näitleja Hannes Kaljujärv, kes on suutnud mind lummata juba ajast, mil ta mängis Old Shatterhand'i (tõele au andes, siis ma alles märkasingi teda). Teisest mehest laval ehk Riho Kütsarist ei osanud ma midagi arvata, aga tuleb tunnistada, et ka tema meeldis mulle. Lühidalt: etendus nii väga ei lummanud, näitlejatöö see-eest küll!

"Paanika"
Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Mida ometi?! Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab nii kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma.
Mika Myllyaho (1966) on soome noorema põlvkonna üks juhtivamaid lavastajaid ja näitekirjanikke. Tema esiknäidend „Paanika“ jõudis ülimenukalt lavale 2005. aastal Helsingi Ryhmäteatteris, teost on tänaseks edukalt lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal maailmas. „Paanikale” on järgnenud näidendid „Kaos” (2007) ja „Harmoonia” (2009), mis kokku moodustavad triloogia.
Kõigepealt tekkis mul küsimus, et kas Raivo E. Tamm nii ka oskab laval olla, et rahvas kohe naerma ei hakka? Mina ei taha uskuda, sest no ta ei pruukinud midagi rääkidagi, ikka oli naljakas. Ain Mäeots mind selles rollis eriti ei vaimustanud, aga Riho Kütsari aktsiad tõusid veelgi kõrgemale, väga hästi mängitud! See oli naljakas, mina tundsin ennast küll mõnes meeste kirjelduses ära, aga võib-olla ma lihtsalt oskan iseenda üle naerda. Kohati tundus, et see on rohkem nagu meeste tükk, et mehed räägivad oma muredest teistele meestele. Ja et naistel liiga igav poleks, siis neile oli see koht tehtud, kus Ain Mäeots ihualasti mööda lava ringi jooksis (päriselt ka!). Kokkuvõttes võib öelda, et oli nii nagu lubatud, oligi tragikomöödia. Teist korda vaatama ei läheks, aga ükskord oli päris ok!

"Kui tuvid kadusid"
“Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaderingi, millega Sofi Oksanen alustas romaanides “Stalini lehmad” ning “Puhastus”.
Loo tegevus toimub Eestis kolme okupatsiooniaastakümne jooksul – 1941-1965, teemadeks armastus, petmine, kohandumine võõra võimuga, reetmine. Sõda, võimuvahetused ning totalitaarne režiim lõhkusid Eestis paljusid inimsaatusi, nõukogude võimu tingimustes said sageli kangelasteks põhimõttelagedad konformistid ja kollaboratsionistid.
Juuditi ja Edgari õnnetu abielu annab võimaluse vaadelda lähemalt ühe eestlaste põlvkonna vastuolulist võitlust ellujäämise, õnne ja armastuse eest.
2012. aastal ilmunud romaanist vormis Sofi Oksanen ise ka lavaversiooni, mis esietendus 2013. aasta novembris Soome Rahvusteatris.
Oli kurb, mõtlemapanev... Esimene vaatus meeldis mulle rohkem, teise alguses tekkis kerge segadus, et mis toimub, kes mängib keda, et kas ma saan ikka õigesti aru? Lõpp-kokkuvõttes jäi hinge ängistus ja viha, et kuidas nii võis, nii ju ei tohi! Miks headus ei võitnud? Kas elu oligi/ongi teinekord nii ebaõiglane? Huvitaval kombel tekkis soov ka raamatut lugeda, et ehk see aitab paremini mõista. Näitlejatest ei oskagi kedagi nii esile tuua ehk Sten Karpov, kes suutis oma rolli mängida tõeliselt vastikuks (mis ilmselt oli ka eesmärk).

"Hea põhjatuule vastu"

Kui Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik lugu räägib tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie kujutlusvõimet.

Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.

Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest.
Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”

Mulle väga meeldis ja kui see poleks olnud viimane etendus, soovitaks ma kõigil seda vaatama minna, sest no tõesti, ma nautisin seda etandust kogu hingest. Ma läheks ka uuesti, kui saaks! Mul oli üle pika aja tunne, et palun-palun, ära lõppe, ära veel lõppe. Eks siin on oma osa ka Elina Purdel ja Andres Mäharil, kes mängisid oma osad nii reaalselt välja. Teise vaatuse ajal tundus, et kogu lava on pingetest ja millest kõigest paks, kogu see intensiivsus oli reaalselt tunda... Aga raamatut ma lugeda ei taha, kardan, et see hävitab selle etendusest jäänud lumma!

"Fanny ja Alexander"
ngmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama.
Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.
Selle etendusega on lihtne, sest Eveliis ütles kõik selle, mida ma tundsin oma blogis ära - loe seda SIIT - peaaegu-neli-tundi-draamat. Mul ei jää muud üle kui temaga nõustuda! Üks etendus on veel, mine vaatama!!! Kindlasti!!!

Pisiasjade väljakutse esimene väljakutse!

Täna on see tähtis päev, kui me kõik muutume imeheadeks, alustame dieete, hakkame sporti tegema jne. Kuidas siis mina saaksingi teisiti toimida. Seega alustab täna minu pisiasjade väljakutse! Selgitan lähemalt. Valin iga natukese aja tagant (nädala, 10 päeva, kuu - kuidas hetkel hea tundub) mõne harjumuse või tegevuse, mida ma tahaks oma elu osaks muuta. Seejärel püüan järjepidevalt sellest kinni pidada. Teen nii, et püüan olla eriti püüdlik aasta lõpuni ja eks siis näis, kas need pisiasjad on saanud osakeseks minust või mitte. Ega ma eriti rangelt ka näpuga järge ei aja ning kui mõni pisiasi mu elust kaob enne aasta lõppu, siis ju see ei pidanud ikka minu ellu kuuluma.

Aga nüüd - esimene pisiasi!!!! Joon iga päev 1,5 liitrit vett! Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, igal hommikul täidan 1,5-liitrise pudeli veega ja õhtuks peab see tühi olema. Miks ma seda teen? No jah, esiteks muidugi sellepärast, et kõik toitumisnõustajad soovitavad juua vett, see on hea mu tervisele, mu nahale ja millele kõigele veel. Teiseks olen ma ikkagi ka oma nahal vee hea toime ära tundnud. Nimelt olid mul kunagi regulaarsed peavalud, mida mitte miski ära ei võtnud ja siis üks sõbranna ütles, et tema oli kuskilt lugenud, et vee joomine aitab. Ja aitaski! Viimasl ajal olen ma taas nende tüütute peavaludega maadelnud, nii et loodan ka seekord, et asi on puhtalt vedeliku puuduses.

Kes minuga liitub? Joome koos vett!