"Naeru akadeemia"
On 1940. aasta sügis Tokyos. Juba 27. septembril kirjutakse Berliinis alla Jaapani-Saksa-Itaalia kolmikpaktile, millega Jaapanist saab Hitleri Saksamaa sõjaline liitlane. Kuid praegu on veel septembri algus ja teatrihooaeg on algamas.
Komöödiakirjanik ja teatritrupi “Naeru Akadeemia” lavastaja on valmis saanud uue näitemängu ja tahab selle kiiresti lavale tuua. Näidendi etendamiseks tuleb saada tsensori luba, kuid see on Jaapani kultuuris tavaline rutiin. Paraku pole äsja ametisse astunud tsensoril vähimatki huumorimeelt. Ta nõuab teksti ümbertegemist. Siis uut ümbertegemist, ja siis järgmist ümbertegemist. Nädal aega kestev vaimne vägikaikavedu peab välja selgitama, kas huumor, vaimukus ja vaba vaim suudavad seljatada juhmi käsumajanduse.
Komöödiakirjanik ja teatritrupi “Naeru Akadeemia” lavastaja on valmis saanud uue näitemängu ja tahab selle kiiresti lavale tuua. Näidendi etendamiseks tuleb saada tsensori luba, kuid see on Jaapani kultuuris tavaline rutiin. Paraku pole äsja ametisse astunud tsensoril vähimatki huumorimeelt. Ta nõuab teksti ümbertegemist. Siis uut ümbertegemist, ja siis järgmist ümbertegemist. Nädal aega kestev vaimne vägikaikavedu peab välja selgitama, kas huumor, vaimukus ja vaba vaim suudavad seljatada juhmi käsumajanduse.
Jaapani kaasaegse kirjaniku Koki Mitani mitmekihiline kahemehelugu on vaatajaid naerutanud õige mitmel kontinendil. Tartu lavale seab selle pööraselt vaimuka duelli VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka.
Vanemuine kirjeldas etendust, kui "pööraselt naljakat duelli". Paraku mulle see pöörselt naljakas ei tundunud. Jah, natuke sai naerda ka, aga minu jaoks oli pigem lugu ikka draama mis draama, kibedalt valus eludraama. Otseloomulikult ma nautisin etendust, sest mängis ju minu lemmik näitleja Hannes Kaljujärv, kes on suutnud mind lummata juba ajast, mil ta mängis Old Shatterhand'i (tõele au andes, siis ma alles märkasingi teda). Teisest mehest laval ehk Riho Kütsarist ei osanud ma midagi arvata, aga tuleb tunnistada, et ka tema meeldis mulle. Lühidalt: etendus nii väga ei lummanud, näitlejatöö see-eest küll!"Paanika"
Leo, Max ja Joni on edukad isased, kes ühtäkki ei saa oma eluga enam hakkama. Ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Mida ometi?! Hädaolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab nii kummalisi vorme, et ajab kõrvaltvaataja ühtaegu nii nutma kui ka naerma.
Mika Myllyaho (1966) on soome noorema põlvkonna üks juhtivamaid lavastajaid ja näitekirjanikke. Tema esiknäidend „Paanika“ jõudis ülimenukalt lavale 2005. aastal Helsingi Ryhmäteatteris, teost on tänaseks edukalt lavastatud nii Soome teatrites kui ka mitmel pool mujal maailmas. „Paanikale” on järgnenud näidendid „Kaos” (2007) ja „Harmoonia” (2009), mis kokku moodustavad triloogia.
Kõigepealt tekkis mul küsimus, et kas Raivo E. Tamm nii ka oskab laval olla, et rahvas kohe naerma ei hakka? Mina ei taha uskuda, sest no ta ei pruukinud midagi rääkidagi, ikka oli naljakas. Ain Mäeots mind selles rollis eriti ei vaimustanud, aga Riho Kütsari aktsiad tõusid veelgi kõrgemale, väga hästi mängitud! See oli naljakas, mina tundsin ennast küll mõnes meeste kirjelduses ära, aga võib-olla ma lihtsalt oskan iseenda üle naerda. Kohati tundus, et see on rohkem nagu meeste tükk, et mehed räägivad oma muredest teistele meestele. Ja et naistel liiga igav poleks, siis neile oli see koht tehtud, kus Ain Mäeots ihualasti mööda lava ringi jooksis (päriselt ka!). Kokkuvõttes võib öelda, et oli nii nagu lubatud, oligi tragikomöödia. Teist korda vaatama ei läheks, aga ükskord oli päris ok!
"Kui tuvid kadusid"
“Kui tuvid kadusid” jätkab Eestit puudutavat teemaderingi, millega Sofi Oksanen alustas romaanides “Stalini lehmad” ning “Puhastus”.
Loo tegevus toimub Eestis kolme okupatsiooniaastakümne jooksul – 1941-1965, teemadeks armastus, petmine, kohandumine võõra võimuga, reetmine. Sõda, võimuvahetused ning totalitaarne režiim lõhkusid Eestis paljusid inimsaatusi, nõukogude võimu tingimustes said sageli kangelasteks põhimõttelagedad konformistid ja kollaboratsionistid.
Juuditi ja Edgari õnnetu abielu annab võimaluse vaadelda lähemalt ühe eestlaste põlvkonna vastuolulist võitlust ellujäämise, õnne ja armastuse eest.
2012. aastal ilmunud romaanist vormis Sofi Oksanen ise ka lavaversiooni, mis esietendus 2013. aasta novembris Soome Rahvusteatris.
Oli kurb, mõtlemapanev... Esimene vaatus meeldis mulle rohkem, teise alguses tekkis kerge segadus, et mis toimub, kes mängib keda, et kas ma saan ikka õigesti aru? Lõpp-kokkuvõttes jäi hinge ängistus ja viha, et kuidas nii võis, nii ju ei tohi! Miks headus ei võitnud? Kas elu oligi/ongi teinekord nii ebaõiglane? Huvitaval kombel tekkis soov ka raamatut lugeda, et ehk see aitab paremini mõista. Näitlejatest ei oskagi kedagi nii esile tuua ehk Sten Karpov, kes suutis oma rolli mängida tõeliselt vastikuks (mis ilmselt oli ka eesmärk).
"Hea põhjatuule vastu"
Kui Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik lugu räägib tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie kujutlusvõimet.
Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.
Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest.
Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”
Mulle väga meeldis ja kui see poleks olnud viimane etendus, soovitaks ma kõigil seda vaatama minna, sest no tõesti, ma nautisin seda etandust kogu hingest. Ma läheks ka uuesti, kui saaks! Mul oli üle pika aja tunne, et palun-palun, ära lõppe, ära veel lõppe. Eks siin on oma osa ka Elina Purdel ja Andres Mäharil, kes mängisid oma osad nii reaalselt välja. Teise vaatuse ajal tundus, et kogu lava on pingetest ja millest kõigest paks, kogu see intensiivsus oli reaalselt tunda... Aga raamatut ma lugeda ei taha, kardan, et see hävitab selle etendusest jäänud lumma!Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”
"Fanny ja Alexander"
ngmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama.
Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.
Selle etendusega on lihtne, sest Eveliis ütles kõik selle, mida ma tundsin oma blogis ära - loe seda SIIT - peaaegu-neli-tundi-draamat. Mul ei jää muud üle kui temaga nõustuda! Üks etendus on veel, mine vaatama!!! Kindlasti!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar