Minu esimene raamat "Mängime matemaatikat"

Minu esimese raamatu saamislugu on päris pikk. Tegelikult sai kõik alguse siis, kui alustasin Tartu Ülikoolis bakalaureuse õppes õppimist. Oli ju vaja lõpetamiseks teha lõputöö. Õppejõud, kes meile toona matemaatikat õpetas, jättis aga oma ideede ja mõtetega mulle kustumatu mulje, nii et ma väga tahtsin teha oma lõputöö matemaatikast. Teine õppejõud, kes mulle oma energia ja lapsesõbraliku suhtumisega kustumatu mulje jättis ja kellest sai ka minu lõputöö juhendaja, oli aga seotud sõimerühma lastega. Nii sündiski tänu Anu Palule ja Airi Niilole minu bakalaureusetöö, kus ma koostasin matemaatilised tegevused sõimerühmas kasutamiseks. Tegevusi hindasid ekspertidena neli väga kogenud Tartu lasteaiaõpetajat, nende hinnangute järgi sai tegevusi veel parandatud. Lõputöö sai väga hästi kaitstud aastal 2011 (kaks päeva pärast mu pisipoja sündi, aga see on juba teine lugu).

Edasi kulges elu omasoodu, töötasin, jätkasin õppimist magistriõppes, lõpetasin kooli, jälle töötasin. Siis aga jõudsin tööl niikaugele, et sain oma esimese sõimarühma. See juhtus täpselt aasta aega tagasi. Nüüd hakkas taas peas kripeldama mu kunagine bakalaureusetöö. Võtsin ühendust kirjastus Atlexiga, kellega arutasime ja mõtlesime. Pidasin nõu ka oma kunagise juhendajaga. Ühiselt sündis otsus, et mõnevõrra tuunimist, veidikene kaasajastamist, ise läbi proovimist ja materjal võiks olla küps ilmumiseks. Nüüd hakkas töö, mis kestis varakevadeni välja ehk et ma kirjutasin, katsetasin, muutsin, täiendasin. Siinkohal olid mulle suureks abiks õpetajate poolelt Piret, kes vaatas, luges ja kommenteeris kui lasteaiaõpetaja; ning lapsevanemate poolelt Eveliis, kes vaatas, luges ja kommenteeris, kui 2-aastase lapse vanem. Ma nimelt väga soovisin, et raamat pakuks midagi nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele.

Kevadel läks peaaegu valmis käsikiri retsensendi TLÜ õppejõud Maire Tuule kätte ja hinnang oli ilus (muidugi oli ka asju, mida ta soovitas muuta ja täiendada ning nii sai ka tehtud):

„Mängime matemaatikat“ on väärtuslik lugemismaterjal kõigile, kes kasvatavad või õpetavad 2–3aastaseid lapsi. Materjal sobib kasutamiseks nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele, kes soovivad, et lapsed omandaksid matemaatika põhitõed märkamatult läbi põnevate tegevuste. Raamatus on esitatud nii matemaatika õpetamise ja õppimise teoreetilised alused kui ka erinevate õppetegevuste näidiskavad lihtsalt, selgelt ja hästi struktureeritult. Praktilised näited toetavad kõikide vastava vanuserühma eeldatavate tulemuste saavutamist matemaatika valdkonnas."

Siin ta nüüd lõpuks on, minu esimene ja loodetavasti mitte viimane:

Uuri lähemalt ja leia ka poest: http://www.atlex.ee/est/?page=catalog&sec=1&sub=23&act=638

Lõpetuseks viin ma oma blogis aga läbi esimese loosi. Auhinnaks otseloomulikult minu esimene raamat "Mängime matemaatikat". Loosis osalemiseks ei pea sa mitte midagi like'ima ega jagama. Kirjuta lihtsalt kommentaaridesse, mis on see raamat, mille võiks üks Eesti lasteaiaõpetaja kirjutada ja välja anda? Oled ise lasteaias õpetaja, siis millisest kirjandusest tunned puudust? Oled lapsevanem, siis mis vajaks põhjalikumat selgitamist ja lahtirääkimist? Ootan huviga teie kommentaare ja ühe oma raamatu loosin välja juba augusti viimasel päeval.
Ps. Lisa kommentaari ka oma meiliaadress, et saaksin võidu korral ühendust võtta.

Kartulitrükk

Sellel kuul uurime me lasteaias koos pisikestega (2-aastastega) erinevaid aedvilju. Käes oli kartuli kord ning lisaks uurimisele, võrdlemisele ja maitsmisele, oli mul kange tahtmine ka kartulitrükki teha. Kuid mind natuke hirmutas, et kuidas ma need erinevad kujundid sinna kartulipooliku peale saan. Jah, kolmnurk ja nelinurk on lihtsad, aga keerulisemad asjad. Õnneks tuli mul idee koos oma laste abiga, nimelt tuleb kasutada piparkoogivorme: surud vormi kartulisse ja lõikad ümbert ülearuse osa ära. Nii lihtsalt geniaalne!

Pärast muidugi tuli välja, et see on vana trikk ja no peaaegu kõik teavad seda. Aga kui keegi veel (peale minu) ei tea, siis nüüd on see ka siia blogisse talletatud.
Trükkimine pisikestel muidugi väga lihtsalt ei läinud, sest nemad oleksid pigem tahtnud värvi laiali ajada. Eks mõni tegigi nii ja valmis sai ilus pruun müts. :) Aga see polegi nii oluline, tähtis on tegutsemisrõõm!

Mis aitab kaasa lapse edukale lasteaiaga kohanemisele?

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed.  Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).

Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

Mida näitasid tulemused?

Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega: lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa lapse sujuvamale kohanemisele.

Teiselt poolt ei kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle, neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses teooriaga.

Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis soodustab laste edukat kohanemist.

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:

1.      Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

2.      Lapsevanema toetus

3.      Rutiin, järjepidevus

4.      Õpetajate professionaalsus

5.      Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).

Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.

Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.

Lapsevanemate toetus

Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.

Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.

Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.

On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.

Rutiin, järjepidevus

Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.

Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.

Õpetajate professionaalsus

Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust

Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).

Laps ise

Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.

Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.

Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).

Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.

Kasutatud kirjandus:

Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.

Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.

Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.

Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to a New Child‐Care Setting. Child development, 86, 456-471.

Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3), 439-451.

Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice, 18(1), 51-65.

Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.

Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development, 81(3), 851-869.

Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3), 387-396.

Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4), 291-296.

Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf

LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.

O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.

Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.

Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.

Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care, 182(2), 233-247.

Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies, 20(4), 387-396.

Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.

Kuidas ma oma last arendan?

Minule on nii mõnelgi korral esitatud küsimus, et kuidas sa oma last arendad? Selle peale olen ma ikka vastanud, et ega ma ju ei arendagi otseselt, ma lihtsalt olen lapse jaoks olemas, vastan ta küsimustele (st kasutan ära tema huvi asjade vastu) ja võtan teda endaga põnevatesse kohtadesse kaasa. "Põnevate kohtade" all pean ma silmas lapsele põnevaid kohti. Toon näite viimasest korrast!

Hakkasin metsa minema, et kukeseeni otsida, aga samal ajal turgatas, et väikemees polegi veel minuga metsas seenel käinud, ise juba 4-aastane. Tegin ettepaneku, et kas ta tahab kaasa tulla. Tema muidugi tahtis! Ja kohe algaski õppeprotsess: mida metsa selga panna, mida kaasa võtta, aga miks nuga on vaja jne jne... Metsas jätkasime: miks tuleb seent noaga lõigata, miks metsas kõnnitakse rahulikult, miks metsas ei karjuta, miks osad inimesed on seente ümbert kõik sambla üles kakkunud, miks meie nii ei tee, miks ühe seene lähedal on veel teisigi seeni, mis selle seene nimi on, miks tal selline nimi on... Muidugi võtsime mängu ka matemaatika: mitu seent siin ühes kohas korraga on, emme võttis ühe seene ära, mitu sina nüüd korjata saad... Kogu selle aja jooksul harjutasime lisaks jutustamisoskust, tuletasime meelde puude nimed. Ja muidugi liikumine: metsas puude vahel, üle mahalangenud puude, ümber kändude, pehme samblane pind, kõva metsatee - kõik see kokku oli paras takistusrada!

Ja nii lihtne see oligi, kaks tundi, korvitäis seeni ja ohtralt lapse arendamist! Tegelikult ma olen kindel, et iga lapsevanem arendab oma last iga päev, ainult et ta ise ei pruugi sellest arugi saada, et see ongi see lapse arendamine!

Lõpetuseks soovitan aga kõigil metsa minna!!!

Maanteemuuseum

Kui ma Eveliisi blogist lugesin, kui lahe neil Idaga Maanteemuuseumis oli, siis ma muidugi kahtlesin selles entusiasmis. No hallo, mida lahedat saab olla erinevate teede vaatamises jne. Natuke aega hiljem juhtus nii, et sõpradega istudes tekkis tahtmine ikkagi sinna vaatama minna, sest tuli välja, et meist keegi pole seal käinud. Ja teate, oligi lahe! Vaatamist ja uudistamist oli igale vanusele, seda kohta nautisid nii 4-aastane kui ka 43-aastane! Ja muidugi see Liikluslinn, Eveliis sa PEAD tagasi minema!

Et reis liiga kiirelt läbi ei saaks, olid meil kaasas ka hommikused pannkoogid ja muu hea-parem piknikulauale. Mõnusa piknikuplatsi leidsime RMK varamust ja seekord imekauni Palu järve ääres.

Soovitan Lõuna-Eestisse sattudes Maantemuuseum üle vaadata! Uuri nende kohta lähemalt nende kodulehelt: http://muuseum.mnt.ee/.

Kuusevõrsed söögiks

Veel on võimalus korjata viimased noori kuusevõrseid, et teha talveks endale kurgurohtu või nautida niisama. Kuid miks, mida head on kuusevõrsetes? Loe lähemalt SIIT ja SIIT!

Mina tegin seekord kuusevõrsetest teed, poetasin mõned võrsed võileivale.

Otseloomulikult sai talveks tehtud ka kuusevõrse-mett...

...ning mitmeid kordi ka minu lemmikut - smuutit!

Smuuti: 1 banaan, 1 apelsin, peoga mustsõstraid ja peoga kuusevõrseid, sortsuke vett.

14. juuni - leinapäev

"Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki."

Pole ilmselt ühtegi Eestimaa peret, keda tookordne küüditamine kuidagi ei puudutanud. Täna on õige päev, avaldamaks minu tütre loovtööd, mille ta kirjutas oma vanavanaonust. Koolis sai töö hindeks viis, lisaks tunnustas Vabariigi President tööd ajalooalaste uurimistööde konkursil raamatupreemiaga. 

"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!" 
M. Under

ÜLO RAIDMA ROLL TARTU KOOLINOORTE ORGANISATSIOONIS SINI-MUST-VALGE

Laureen Laar

Sissejuhatus

Esimest korda sain ma aimu sellest, et on olnud mingisugune suur sõda, kus on osalenud terve maailm, oma vanavanaema juures olles. Nimelt oli tal kombeks mulle jutustada sellest, mis juhtus siis, kui tema alles väike oli. Nendest juttudest mäletan ma nii suurt nälga, kukkuvaid pomme, surma saanud kolme-aastast sugulast, kui ka vangis oldud aegu. Mäletan, et vanavanaema rääkis ikka, et tema vend oli see, kes agaralt võõrvõimu vastu sõdis. Neil olevat olnud oma koolipoiste organisatsioon. Kahjuks said sellest ka uued võimud teada ja vanavanaonu saadeti Siberisse.

Kui ma hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale, et mida uurida, tulid mul kohe meelde need jutud ja ma otsustasingi välja uurida, mis koolipoiste liikumisega tegu oli, kuidas oli sellega seotud minu vanaonu ja miks ta üldse asutas sellise organisatsiooni. Kahjuks mu vanavanaema Urve Leola enam elus ei ole, seega otsustasin uurimist läbi viia oma vanavanaonu Ülo Raidma kaudu.

Oma töö esimeses ehk teoreetilises osas kirjutan ma lühidalt sellest, millist vastupanu peale Teist Maailmasõda üldse kasutati. Samuti toon välja kirjanduses olemasoleva info Ülo Raidma osalusest. Järgnevalt koostasin leitud info põhjal intervjuuküsimused ning viisin intervjuu  Ülo Raidmaga läbi, et täpsustada tema rolli tollastes sündmustes. Oma töö uurimuslikus osas esitan jutustusena saadud info.

1.                Vastupanuliikumise teke

1.1.          Eesti Teises maailmasõjas

Teine maailmasõda toimus 1. september 1939 – 2. september 1945. Mart Laari (2005a) hinnangul lootis Eesti esialgu, et jääb sõjast puutumata, kuid tegelikkuses kujunes olukord teistmoodi: Eesti oli vaheldumisi nii venelaste kui sakslaste võimu all. Lõppes kõik aga nii, et hoolimata meeleheitlikust vastupanust kaotasid eestlased Teise maailmasõja tulemusel siiski oma iseseisvuse ja langesid NSV Liidu okupatsiooni alla (Laar, 2005a). Teise maailmasõja käigus vähenes Eesti rahvaarv ligi 200000 inimese võrra, neist 80000 põgenesid välismaale, 30000 hukkus lahingutes, 70000 represseeriti (viimastest 12000 hukkus) (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005a).

Kuid eestlased ei andnud alla, partisanisõda jätkus veel pikalt, samuti erinevad vastupanuliikumised (Laar, 2005b). Eestlased ei allunud võitluseta. Kasutades Marie Underi sõnu: „Meilt palju võetud, siiski meile jäi, me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi!“

1.2.          Vastupanuliikumine peale Teist maailmasõda

Rahvas ei tahtnud aga iseseisvuse kaotusega leppida ja püüdis ikka edasi võidelda, kasutades nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aktiivse vastupanu ehk relvavõitluse alla käis näiteks metsavendlus, mille põhiaeg jäi aastatesse 1944-1953 ning kuhu kuulus ligikaudu 30000 inimest (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005b). Otseseid organisatsioone aga metsavendadel polnud, vaid tegutseti väikestes gruppides (Laasi, 1992). Neid abistasid ümbritsevad inimesed, sest ilma toetuseta poleks nad nii pikalt hakkama saanud. Metsavennad tegid palju koostööd ka linnades olevate koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega (Laar, 2005b).

Koolinoorte salaseltsid alustasid oma tegevust tegelikult juba aastal 1939 (Salaorganisatsioonid, s.a.), sest suurem osa noortest ei tahtnud uue korraga leppida ja nii hakatigi võitlema kommunistliku riigikorra vastu. Nendes organisatsioonides kehtis range kord, olid nii põhikirjad kui ka vandetekstid, põhiliseks ülesandeks oli eestluse ja vabaduse vaimu alleshoidmine (Salaorganisatsioonid, s.a.). Tuntumad vastupanurühmad tegutsesid Tartus, Võrus ja Viljandis, näiteks "Skautlus," "Põhjala Noored," "Eesti Vabaduse Eest," "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon," "Tasuja," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" (Aarop, 2007; Salaorganisatsioonid, s.a.).

Koolinoorte salaorganisatsioonid levitasid peamiselt lendlehti, eemaldasid nõukogude sümboolikat, heiskasid rahvuslippe, koostasid nimekirju nõukogude agentidest, abistasid metsavendi (Salaorganisatsioonid, s.a.). Kahjuks jäi noorte vastupanutegevus siiski lühiajaliseks ja üsna tagasihoidlikuks, sest nende vastu kasutasid nõukogude võimud repressiivmeetodeid, ennetavat tegevust ja sellega nende vastupanu murti (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997). Samas leiab Aarop (2007), et koolinoorte panust ei tohi siiski alahinnata, sest nemad olid põhijõuks rahva seas isamaalise vaimu edasikandmisel ja tegid ka aktiivselt nõukogude võimu vastast propagandat.

Põhjuseid, miks noored otsustasid üldse vastu hakata, oli mitmeid. Esiteks, need noored olid käinud Eesti Vabariigi koolis, kus olulisel kohal õpetuses oli isamaalisus, neist olid saanud Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007). Nad olid kasvanud vabas Eestis ja kuna ka koolis oli juttu sellest, kuidas nende isad Eesti vabaks võitlesid, tahtsid ka nemad anda oma panuse vabaduse taastamises. Teiseks põhjuseks võib nimetada tekkinud protestivaimu, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997).

1.3.            Organisatsioon Sini-Must-Valge

Uurimuse käigus sain teada, et Tartus tegutsev Sini-Must-Valge (edaspidi SMV) oligi see koolinoorte organisatsioon, kuhu kuulus ka minu vanavanaonu Ülo Raidma.

Sini-Must-Valge asutati Tartus aastal 1946 ning selle organisatsiooni asutajateks olid kuus Tartu 6. Keskkooli poissi: Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma (Kuusk, 2002). Pearu Kuusk (2002) kirjutab oma artiklis, kuidas juba esimesel koosolekul pandi paika organisatsiooni struktuur, moodustati vandetekst ja arutati ka rinnamärkide kujunduse üle. Esimeseks eesmärgiks sai aga organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine. Alguses oli SMV juhiks Vello Illiste, kuid kui tema 1949 aastal suri, määrati uueks juhiks Karl Piir, kes leidis, et käes on aeg hakata ka aktiivselt vastupanuliikumisega tegelema (Kuusk, 2002).

Pearu Kuuse (2002) andmetel otsustati esimese asjana valmistada lendlehed. Nende tarbeks lõikas Ülo Raidma kõvast kummitallast välja nö templi, millega hakati lendlehti trükkima. Kokku trükiti 500 lendlehte, mis jagati kindla süsteemi järgi laiali. Kõik allesjäänud lehed hävitati koheselt. Plaan viidi ellu 4. novembril ja edukalt, sest kedagi selle käigus ei tabatud. Sellest saadi innustust ja julgust ning järgmisena otsustati õhku lasta punasõduri ausammas Raadil.

Punasõduri monumendi õhkulaskmise algatajaks oli Heiki Vaibla, kuid selles osalesid ka Tõnis Jõgiaas, Riita Vint, Miia Saviauk ja Ellen Rander (Kuusk, 2002). Ühiselt pandi paika süütenöör ja lõhkelaeng ning 5. novembril lasti monument õhku. SMV liikmeid ei tabatud.

Kuusk (2002) kirjutab, et edasi toimus jätkuvalt organisatsiooni laienemine, liikmeid oli juba 40 ja ühendus oli loodud ka teiste linnadega. Plaaniti veel järgmistki lõhkamist, taheti hakata välja andma põrandaalust ajalehte, kuid enne kõike seda jäädi võimudele vahele. Eesti NSV Siseministeeriumi poolt 1953. aastal kirjutatud aruannetes nimetati seda organisatsiooni "iseloomulikumaks likvideeritud natsionalistlikuks organisatsiooniks" (Kuusk, 2002). Kokku arreteeriti 36 liiget ja nad kuulutati kriminaalkurjategijateks, Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 58 kohaselt olid õpilasorganisatsiooni "Sini-Must-Valge" liikmed "isamaa" reeturid ning nad saadeti 5-15 aastaks Siberisse.

Minu vanavanaonu Ülo Raidma sai toonaste tegude eest aastal 2007 presidendilt Riigivapi V klassi ordeni.

2.                Uurimus

2.1.          Uurimusküsimused

Eelneva teoreetilise materjali põhjal sean oma uurimuse eesmärgiks saada teada, miks tuli Ülo Raidmal idee luua vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge ja milline oli tema roll selles. Seega püstitan kaks uurimisküsimust:

1.                  Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

2.                  Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

2.2.          Uurimuse käik

Teoreetilise materjali põhjal koostasin intervjuu küsimused, mis on toodud lisas 1. Järgnevalt viisin Ülo Raidmaga läbi intervjuu, mille tema loal salvestasin. Kuulates korduvalt salvestatud teksti, kirjutasin teksti ümber Word dokumenti. Kogu tekst on esitatud lisas 2.

Lisaks sain Ülolt raamatu „Ülo lugu“ (2013), mis on tema enda kirjutatud ja välja antud, kuid mida ei ole avalikult kuskil levitatud. Tegemist on perele ja sõpradele mälestuseks kirjutatud raamatuga. Ülo Raidma loal kasutan raamatut toetava materjalina intervjuu teksti kõrval, sest nagu Ülo ka ise ütles, et lühikese intervjuuga ei jõua kõike seda, mis tollal toimus, ära rääkida.

3.                Tulemused

3.1. Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

Kui teooriast ilmnes, et noortel oli hinges suur isamaalisus, nad olid Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007), siis sama kehtis ka Ülo Raidma ja tema sõprade kohta. Nad olid kasvanud Eesti Vabariigis ja pidasid vabadust ainuvõimalikuks. Ülo isa oli võidelnud Vabadussõjas ja tema oli see, kes ei lasknud Ülol unustada, kes olid need, kelle käest vabadus välja võideldi. Katkend Ülo Raidma mälestustest (2013, lk 9): „Isa viipas käega vasakule, kus paistis maariba, mis oli meist vaevalt kilomeetri kaugusel ja ütles, et sääl ongi maa, mille vastu ta noore mehena võitles ja Eestile vabaduse aitas tuua. … Isa ütles, et selle maa rahvas on ammustest aegadest meiega vaenujalal ja jätku ma meelde, et ka tulevik ei too mingeid muutusi. Nad jäävad alatiseks meie vaenlasteks.“ Need sõnad jäid noore poisi hinge ja ta ei suutnud neid sõnu iial unustada.

Viha võõrvõimu vastu kasvatasid ka sõjakoledused, millega Ülo ja ta pere kokku puutusid. Kõigepealt muidugi isa arreteerimine ja ära viimine ning tagantjärgi tõdemus, et see oli viimane kord, kui perekond nägi oma meest ja isa, tagasi ta enam ei tulnud. Hiljem selgus, et isa oli poolel teel Siberisse maha lastud. Niimoodi oli lõhutud üks perekond paljude seas. Noore poisi hinge jättis see kustumatu jälje. Isegi nüüd, vana mehena, tulid Ülo silmi pisarad, kui ta meenutas oma perele tehtud ülekohut.

Ülo Raidma kuulus ka skautide ridadesse. See oli tore aeg, kui sai palju õpitud ja toredalt aega koos veedetud. Kahjuks lõpetas sõda ka selle organisatsiooni tegevuse ja järjekordne valus löök noore poisi hinge oli löödud. Katkend Ülo mälestustest (2013, lk 13), kui ta sai teada, et skaute enam pole: „Mäletan, et seisin nagu sammas. Ja ilmselt päris kaua. Nii kurb hakkas enda ja teiste pärast. Midagi tekkis kurku ja silma ka. Siis ma teadsin, et olgu nad neetud! Olgu neetud see hall maa, mida isa näitas … .“

Eesti pinnal möllav sõda ei jätnud kedagi puutumata. Ka Ülo sattus nii pommitule alla, kui tundis omal nahal surma ja sõdurite ülekohut. Nimelt sai ühe sõduri lihtsalt nalja pärast visatud granaadist surma nii Ülo vanaema kui 2-aastane täditütar. Ülo nägi, kuidas hävis linn ja tema mängukohad. Halva mälestusena jäi mällu ka võõrvõimude suhtumine nende kodusse ja raamatutesse. Nimelt, kui nad sõjategevuse lõppedes koju tagasi pöördusid, olid nende Vabadussõja-aegsed raamatud viidud kempsu ja täis kakatud. Kõik need erinevad löögid ainult süvendasid viha venelaste vastu.

Protestivaim ja viha võõrvõimu ülekohtu vastu ainult kasvas. Ülo ei olnud üksi, ka tema klassikaaslased olid üle elanud samasuguseid saatuselööke. Kui ma teooriaosas leidsin, et üheks põhjuseks, miks vastupanuliikumine algatati, oli tekkinud protestivaim, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997), siis seesama oli selgelt tunda ka Ülos ja tema kaaslastes.

Organisatsiooni Sini-Mus-Valge lõidki ühe meelsusega poisid. Oluliseks mõjutajaks oli ka see, et teised juba tegutsesid, linnas protestiti ja tulihingelistele poistele ei andnud rahu, et teised teevad ja nemad mitte. Katkend Ülo Raidma raamatust (2013, lk 18): „ Mäletan, et aastavahetusel 1945-1946 purustati Tartus kellegi poolt suur autahvel Barclay platsi juures. Sellest otseselt ja kuuldustest kusagil sini-must-valge lipu heiskamisest arenes meil uus teemakäsitlus, et peaks ise ka midagi ette võtma. See mõte ei andnud enam rahu ei mulle ega temale.“

Ja nii sündiski Tartu koolipoiste vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge.

3.2. Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

Ülo Raidma oli üks Sini-Must-Valge asutajatest. Tema oli see, kes kujundas organisatsiooni rinnamärgi, mis on meestel siiani alles. Nii nagu kõik algliikmed, tegeles ka tema uute poiste juurde otsimisega. Organisatsiooni ülesehitus oli neil nii targalt kokku pandud, et iga poiss teadis ainult tema kaudu liitunud poisse. Nagu Ülo ise näite tõi, oli ta oma uue pinginaabriga pikalt ühes pingis istunud, aga alles kinni kukudes said nad teada, et mõlemad kuulusid SMV-sse.

Ülo peamiseks ülesandeks oli lendlehtede stampide tegemine. Selle tarbeks toodi talle väike pilt, mille tema ruudulise paberi abil suurendas ning lõikas kummisse (teisel juhul linoleumi). Viimast kasutati templina ja nii valmistati lendlehti. Esimesel lendlehtede jagamisel osales ka Ülo, teisel enam mitte. Jagamise süsteem oli väga kindlalt paigas, igaühel oli oma piirkond, kus ta lendlehti jagas. Paigas oli ka kellaeg, mille jooksul pidid lehed laiali viidud olema. Kui pärast seda oli mõni leht veel alles, tuli see hävitada.

Miks jäi Ülo kõrvale teisest lendlehtede jagamisest ja monumendi õhkamisest? Põhjus oli lihtne, nimelt oli Ülo tuntud spordipoiss (mitmekordne vabariigi meister jm) ning oma pika kasvuga kergesti äratuntav. Ühiselt otsustati, et ohutum on, kui ta hoiab tahaplaanile.

Organisatsioon tegutses aastatel 1946-1950, mil siiski vahele jäädi. Kui esialgu hindasid võimumehed Ülo Raidma rolli nii suureks, et talle prognoosoti surmanuhtlust, siis lõpuks määrati talle 15 aastat kinnipidamist raske režiimiga töölaagrites. Ülo Raidma meenutab (2013, lk 29): „Suuremalt jaolt pudenes igaühele 2-3, harvem tükki neli paragrahvi. Tõnis, Karl, Mauno ja mina olime erandid. Mäletan, et minu rida oli selline: 58(1a) – tsiviilisikust poliitiline kurjategija, 58(8) - mõrv, 58(9) – diversioon, 58(10a) – suusõnaline riigivastane propaganda, 58(10b) – kirjalik riigivastane propaganda, 58(11) – kõik eelnenu organisatsiooni koosseisus.“ Vangistus piirdus siiski 6 aastaga ja 1956 aastal sai Ülo tagasi koju!

Kokkuvõte

Minu töö eesmärgiks oli teada saada, miks soovis Ülo Raidma luua organisatsiooni Sini-Must-Valge ning milline oli tema roll selles organisatsioonis. Eesmärk sai täidetud ja ma sain vastused. Aeg oli tookord teine ja noored kasvasid isamaalises vaimus, seega oli nende jaoks loomulik anda oma panus Eesti vabaduse taastamisse. Samuti oli peaaegu iga pere saanud oma nahal tunda võõrvõimude ülekohut, mis veelgi suurendas soovi kaitsta Eestit. Ülo roll SMV loomise juures oli kindlasti väga oluline, oli ta ju üks liikumise algatajatest.

Mul on hea meel, et minu vanaonu Ülo Raidma on just see, kes ta on ja et ta on teinud neid suuri tegusid. Ja ka temal endal on hea meel, et ta seda kõike tegi. Ainuke asi, mida ta üldse kahetseb, on see, et ei jõudnud veel enam ära teha, et enne kukkusid nad kinni. Kuid siiski on Ülo uhke, et ta ei andnud lihtsalt alla. Ja ka mina olen uhke, et mul on selline sugulane!

Selle töö käigus õppisin ma meie Eesti ajalugu mõistma palju sügavamalt. Ma nägin, kui oluline on ühe inimese jaoks vabadus ja kui palju saab ära teha uskudes. Ma sain aru, et oluline on iga inimese panus. Samas hakkasin ma rohkem mõistma ka seda, et elu vabas Eestis ei pruugigi olla iseenesestmõistetav, sest ka need pered, minu enda esivanemad, uskusid tollal, et vaba Eestiga ei juhtu midagi, aga kahjuks siiski läks teisiti. 

Kasutatud kirjandus

Aarop, K. (2007). Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus 1945-1950. V. Kaska (Toim), Vastupanuvõitlus (lk 11–86). Tallinn: Vali Press OÜ.

Kuusk, P. (2002). Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: TUNA, 4, 67-73 http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Laar, M. (2005a). Eesti Teises Maailmasõjas. Tallinn: Grenader.

Laar, M. (2005b). Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956. Tallinn: Grenader.

Laasi, E. (1992). Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Tallinn: Nõmm ja co.

Laur, M., Pajur, A., & Tannberg, T. (1997). Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita.

Raidma, Ü. (2013). Ülo lugu. Publitseerimata.

Salaorganisatsioonid. (s.a.). Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: KGB kongide muuseumi koduleht http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=6

Lasteaiaõpetajale õpetaja palk!!!

Eesti Lasteaednike liit esitab 15.06.2015 pöördumise Riigikogule
18. – 29. mail toimub lasteasutustes toetusallkirjade kogumine

Kutsume kõiki pöördumist toetama

Avalikud allkirjade kogumise/üleandmise aktsioonid toimuvad

Tartus, 8. juunil kell 11.00 Raekoja platsil
Põltsamaal, 9. juunil kell 10.30 Carl Schmidti Maja parklas
Paides, 10. juunil kell 11.00 Paide Keskväljakul
Viljandis, 11. juunil kell 11.00 Spordihoone esisel platsil
Pärnus, 12. juunil kell 14.00 SEB esisel platsil
Tallinnas, 15. juunil kell 11.00 Toompeal

Kogutud allkirjad Tartust Tallinna viib õpetajate esindus jalgratastel

**********

Eesti Lasteaednike liidu kollektiivne pöördumine Riigikogule 

Eesmärk: kõigile alushariduse pedagoogidele on kehtestatud vastavalt atesteerimise tulemustele ühtne riiklik õpetaja töötasu alammäär, mis on rahastatud sarnaselt kooli pedagoogidega.

Meie, allakirjutanud, teeme Riigikogule ettepaneku:

•  kehtestada kõigile lasteaiaõpetajatele põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatega võrdne riiklik töötasu alammäär üle Eesti; 
• sätestada koolieelsete lasteasutuste rahastamine sarnaselt munitsipaalkoolide rahastamisega; 
• muuta koolieelse lasteasutuse seadust ning viia sellesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-ga 76 ja §-ga 82 sarnased sätted. 

Sätestada koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 (1), (2) ja (5) järgmiselt:
§ 27. Rahastamine
(1)Koolieelse lasteasutuse eelarve tulud moodustuvad eraldistest riigi-ja valla või linnaeelarvest, laekumistest eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, vanemate poolt kaetavast osast, annetustest ning lasteasutuse põhimääruses sätestatud lasteasutuse õppekavavälisest tegevusest saadud tuludest.
(2) Koolieelse lasteasutuse kulud katab lasteasutuse pidaja. Lähtudes koolieelse lasteasutuse laste või laste rühmade arvust, määratakse kooskõlas riigieelarve seadusega igal aastal riigieelarvest toetus valdadele ja linnadele koolieelsete lasteasutuste õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täiendkoolitusega seotud kulude katmiseks.
(5) Õpetaja töötasu alammäär
(1) Õpetajate töötasu alammäära lepivad kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku:
1) tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning
 2) töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe alusel kehtestab Vabariigi Valitsus õpetaja töötasu alammäära määrusega.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkulepet ei saavutata, kehtestab õpetaja töötasu alammäära Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega.

Põhjendus 

Meie, allakirjutanud ei ole rahul olukorraga, kus ühesugust tööd tegevate ning samadele kvalifikatsiooninõuetele (lasteasutuse õpetaja kvalifikatsiooninõuded on kõrgharidus ja pedagoogilised kompetentsid) vastavate lasteaiaõpetajate töötasu on olulisel määral erinev, olenevalt kohalikust omavalitsusest. Seega sõltub palga suurus peamiselt inimese elu- ja töökohast ning kohaliku omavalitsuse otsusest, mitte õpetaja kvalifikatsioonist, töökogemusest, tööpanusest või töö kvaliteedist. See on õpetajatööd tegevate isikute ebavõrdne kohtlemine.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõige 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Antud juhul tuleneb ebavõrdne kohtlemine õpetaja töökohaks oleva koolieelse lasteasutuse asukohast, mis on „muuks asjaoluks“ põhiseaduse § 12 lõike 1 tähenduses.
Töötasu (sh. töötasu alammäära) erinevused ametiala piires sarnast tööd tegevate inimeste vahel on kasvanud väga suureks. Ühe kuu keskmise palga suurus lasteaiaõpetajatel on www.riigiraha.fin.ee andmetel erinevates kohalikes omavalitsustes 424 eurost kuni 1200 euroni. Vahe võib seega olla pea kolmekordne. Samas ei võimalda praegused seadused kehtestada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele töötasu alammäära riiklikult.
Kohalike omavalitsuste suurus, võimekus ja majanduslik olukord on erinev. Sellest tulenevalt on erinev ka nende võimekus maksta konkurentsivõimelist töötasu lasteaiaõpetajatele.

Meie, allakirjutanud, tunnustame riikliku töötasu alamäära tagamist kooliõpetajatele, kuid ei ole rahul olukorraga, et riiklikku töötasu alammäära ei ole tagatud lasteaiaõpetajatele. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuded on kehtestatud haridus- ja teadusministri määrusega ja on ühtsed riigis tervikuna. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajad töötavad riigi kehtestatud õppekavade alusel. Tööd aga tasustatakse erinevatel alustel.
Eesti Vabariigi haridusseaduse § 2 lõige 5 ütleb: „Haridusel on järgmised tasemed: 1) alusharidus; 2) põhiharidus (hariduse I tase); 3) keskharidus (hariduse II tase); 4) kõrgharidus (hariduse III tase). “ Sama seaduse § 14 sätestab: „Alusharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. “Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ on määratletud, kes on õpetaja: „ Õpetajana peetakse silmas kõiki, kes juhivad õppeprotsessi ja kujundavad õpikeskkonda lasteaedades, üldhariduskoolides, kutsekoolides, kõrgkoolides, huvikoolides, vabahariduslikes koolituskeskustes, täiendõppes, avatud noortekeskustes, muuseumides jt. kultuuriasutustes.“ Lasteaia –ja kooliõpetaja ülesanded ongi väga sarnased, töö sisu erineb ainult haridusastmete lõikes.
Koolieelse lasteasutuse seaduse § 22 lõigete 2 ja 3 järgi loovad pedagoogid tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel laste ja nende vanematega, samuti hoolitsevad laste elu ja tervise eest lasteasutuses; pedagoogid on kohustatud nõustama lasteasutuses käivate laste vanemaid ja teeninduspiirkonnas elavate lasteasutuses mittekäivate laste vanemaid nende soovil õppe- ja kasvatusküsimustes. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 75 lõike 2 kohaselt on õpetaja põhiülesanne toetada iga õpilase arengut ning aidata õpilasel kujundada huvi- ja võimetekohast õpiteed. Kõigi õpetajate kohustus on toetada parimal moel iga lapse/õpilase arengut, samuti täiendada ametialaselt oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega.
Lasteaiaõpetaja töö muudab eriti pingeliseks talle seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus ja vastutus hoolitseda laste elu ja tervise eest. Kooliõpetajal ei ole seaduses otsesõnu sätestatud kohustust hoolitseda laste elu ja tervise eest (selline kohustus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 järgi koolil). Lasteaiaõpetaja vastutuse määr on suurem kuid töötasu oluliselt väiksem. Sellele tuginedes ootab lasteaiaõpetaja oma töö väärtustamist sarnaselt kooliõpetajatega, kuid kahjuks riik praegu lasteaiaõpetajat õpetajana ei väärtusta.
Kooliõpetajate töötasu alammääras lepivad põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 76 kohaselt „kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku: […] tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning […] töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad” ning selle kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõike 1 alusel toimub lasteasutuse rahastamine lisaks annetustele ja vanemate poolt kaetavale osale riigieelarve ja valla- või linnaeelarve vahenditest. Lasteasutuse õpetaja palga alammääras lepivad vastavalt koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõikele 5 kokku kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja lasteasutuste õpetajate esindajad. Lasteaiaõpetajatele palga maksmine on hetkel kohaliku omavalitsuse üksuste ülesanne, milles riik ei osale. Teistmoodi on lahendatud kooliõpetajatele palga maksmine, mis on riigi kohustus.
Kuid seadus näeb siiski ette ka lasteaiaõpetajate palkade maksmise toetamise võimaluse. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lg 11 : „Riigieelarves nähakse võimaluse korral ette toetus kohaliku omavalitsuse üksustele lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgavahenditeks tingimusel, et kohaliku omavalitsuse üksus lisab riigieelarvest eraldatavale toetusele täiendavalt valla- või linnaeelarve vahendid […].“ Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2. alusel võidakse ette näha koolieelsete lasteasutuste teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

Munitsipaallasteaedade tegevuse korraldamine on kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Siiski on tegemist valdkonnaga, kus riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3- 4-1-8-09 tehtud otsuses rõhutanud järgmist: „PS § 154 lõikest 1 tulenevat õigust ja kohustust otsustada ning korraldada seaduse alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi, sealhulgas otsustada, kuidas kulutada kohaliku elu küsimuste lahendamiseks eraldatud raha, on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lõikes 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Seejuures peab kõnealuse õiguse kohaselt olema tagatud nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastatus.“ (punkt 55). Ning: „Samuti peab omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel.“ (punkt 56).

Kokkuvõttes johtuvad ülal kirjeldatud olukorrast alushariduse vallas tõsised probleemid. 

• Töölt on lahkunud ja lahkumas erialase haridusega kogenud spetsialistid. 
• Jätkuvalt on keeruline leida erialase ettevalmistusega lasteaiaõpetajaid, muusika-ja liikumisõpetajaid, logopeede, eripedagooge, tugispetsialiste, eri –ja sobitusrühmade õpetajaid. 
• Suur hulk pensioniikka jõudvaid või juba pensionil olevaid ja veel töötavaid õpetajaid jääb lähiajal vanaduspensionile. 
• Noored erialase kõrgharidusega inimesed praeguse palgaga tööle ei tule. 
• Suure palgalõhe tõttu erinevates kohalikes omavalitsustes lahkuvad õpetajad tööle piirkondadesse, kus makstakse suuremat töötasu. 
• Suur palgalõhe kasvab üle pensionilõheks. 

Kui kohalikud omavalitsused ei suuda leida oma lasteaedadesse kvalifitseeritud personali ja olude sunnil võetakse üha enam tööle erialase hariduseta töötajaid, ei pruugi kvaliteetse alushariduse tagamine osutuda enam võimalikuks. Samas on selle kättesaadavus lastega peredele atraktiivsete elutingimuste loomisel väga oluline.

Kuidas pöördumises esitatud ettepanek olukorda parandab 

Üksmeel valitseb selles, et kõigile lastele on vaja võimaldada vanemate soovil koht koolieelses lasteasutuses või kuni kolmeaastastele koht vanemate nõusolekul lastehoius. Koht lasteaias või lastehoius on oluline kuid siiski ainult poolik lahendus. Määrava tähtsusega on inimesed kes lasteasutustes töötavad. Nemad loovad ja kujundavad nii füüsilise kui vaimse keskkonna. Vaja on leida ka vahendid, et erialase ettevalmistusega inimesi tööl hoida ja parimaid tööle kutsuda. Nõuded neile, kellest võib kestva koolituse ja praktika tulemusena kujuneda hea õpetaja, on väga kõrged: teatud akadeemilise võimekuse tase, suhtlemisoskus, inimlikkus, võime taluda kestvat vaimset pingutust, soov pidevalt areneda ja õppida. Samas on pedagoogiamet loominguline töö.

Kvaliteetse õpikeskkonna suudavad luua vaid end turvaliselt ja enesekindlalt tundvad, oma töötasuga endale ja oma perele väärikat toimetulekut võimaldavad inimesed. Õpetajate ja täiskasvanute töötingimustest, enesetundest ja rahulolust sõltub laste heaolu.

Lasteaednike Liit usub, et kui pöördumises esitatavad ettepanekud seadusteks vormistada, paraneb olukord tuntavalt 

• Erialase ettevalmistusega, kogenud, lastega tööd armastavad ja oma tööst lugupidavad õpetajad ei lahku enam töölt. 
• Eestis tasakaalustub lasteaiaõpetaja kutse olulisus. 
• Lasteaiaõpetajaks sobivaid inimesi hakkab konkureerima sellesse ametisse rohkem. 
• Meie ettepaneku elluviimine loob tingimused, et lasteaiaõpetaja elukutse valivad inimesed, kellel on selleks tööks vajalikud eeldused. 
• Väärikas palk kõikjal Eestis loob konkurentsi, tekitab õpetajas vajaduse end rohkem arendada ning tõstab tema eneseväärikust. 
• Õpetajad, kellele õpetajatöö on kutsumus, jäävad tööle lasteaeda. 
• Konkurentsivõimeline palk on ka meesõpetajate lasteaeda tööletuleku eelduseks (lasteaiarühmades on poisse enamasti rohkem kui tüdrukuid). 
• Riigivõimu õiged realistlikud hariduspoliitilised eesmärgid ja otsused tagavad pedagoogitöö väärtustamise. 
• Õiglaselt tasustatud inimese eneseväärikus on märgatavalt kõrgem, sellel on vahetu suhtlemise kaudu positiivne mõju lapsele. 
• Lastel on parem lapsepõlv. Nad kasvavad turvalises, loovas ja emotsionaalselt toetavas ja tervislikus keskkonnas. 
• Lastel on sotsiaalsed oskused enda ja teistega toimetulekuks, valmisolek õppimiseks. 
• Motiveeritud õpetaja, kes tunneb, et tema tööd väärtustatakse, on valmis oma töösse rohkem panustama, teeb oma tööd rõõmsalt ja pühendunumalt, millest võidavad kõik lapsed. 

Kontaktisik:
Liili Pille
ELAL juhatuse esimees
lasteaednikeliit@gmail.com
53094555

Minu vanaonu!

Mõtlesin pikalt, kas kirjutan sellest või mitte... Lõpuks otsustasin ikkagi panna kirja selle ajajärgu minu vanaonu elust, mis on ka avalikult internetiavarustes kättesaadav. Ja millal oleks selle jaoks õigem päev, kui mitte täna - vastupanuvõitluse päeval!

Minu vanaonu Ülo Raidma ja koolinoorte organisatsioon "Sini-Must-Valge"

Järgnevad lõigud pärinevad artiklist: Pearu Kuusk "Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal"

6. novembril 1949 kell 4.oo helistas Tartu Raadi õppemajandi patrorg Sivenkov miilitsasse ja teatas, et Raadi pargi vennashaual asunud monument Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduritele on õhku lastud.
Ainult päev varem, 5. novembril oli Tartu kesklinnas suurejooneliselt avatud Lenini monument, eeskuju või edu võis aga olla nakkav. Julgeolekuorganite kahtlustele lisas tublisti alust ka asjaolu, et juba 4. novembri hilisõhtul ja öösel oli Tartus levitatud arvukalt lendlehti, mis kujtasid eesti talumeest kandmas plakatit kirjaga "Elagu meie suur juht ja õpetaja" ning tema selja taga nagaan käes seisvat Stalinit. Nii lendlehtede märkimisväärselt suur hulk, laialdane leviala kui ka klišee ja trükivärvi kasutamine näisid viitavat põrandaaluse organisatsiooni olemasolule. Pärast päev hiljem korda pandud plahvatust Raadil ei saanud selles enam kahtlust olla.
30. aprillil 1950 leiti aga Tartus taas lendlehti, mis sedakorda olid valmistatud täpselt samas tehnikas ja stiilis kui 1949 aastal oktoobripühade ajal levitatud. Pealkirja "Inimsööjad rahuinglitena!" oli jällegi karikatuurselt kujutatud Stalinit. Kuid see polnud veel kõik. 1. mail võisid sarnaseid lendlehti oma uste tagant üles korjata ka Viljandi linna elanikud.

Organisatsioonile Sini-Must-Valge panid 1946 aastal aluse 6 Tartu 6. Keskkooli õpilast: Vello Illist, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. SMV loomise tagasipõhi ja ajendid ei erinenud teiste sõjajärgsete vastupanuorganisatsioonide omadest. Poisid olid oma kooliteed alustanud Eesti Vabariigis, nad olid näinud pealt selle riigi iseseisvuse julma hävitamist, järgnenud repressioone ja stalinlikku terrorit. Vahest veelgi olulisemat osa mängis organisatsiooniloomise juures asjaolu, et kõigi poiste isad olid nõukogude võimu poolt arreteeritud. Eestis oli laialdaselt levinud usk, et Vene okupatsioon on siiski vaid ajutine nähtus ning peagi algab uus sõda lääneliitlaste ja NV vahel. Soov ja lootus konflikti puhkedes taas Eesti vabaduse eest relvaga välja astuda olid ühised nii metsavendadel kui ka põrandaaluste organisatsiooni liikmetel. Seni tuli elus hoida rahvuslikku vaimu ja säilitada võitlustahet.

Juba esimestel koosolekutel pandi paika SMV struktuur, mis konspiratsiooni huvides pidi koosnema 5-6-liikmelistest lülidest, koostati esmane vandetekst ja arutati rinnamärgi kavandite üle. Esimese konkreetse sihina pandi paika organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine, mistõttu otseseid vastupanuaktsioone algul ei kavandatud. 1947. a. kevadel halvenes järsult organisatsiooni juhiks valitud V. Illiste tervis ning 1949. a. suvel ta suri. SMV juhtimise võttis üle K. Piir, kelle arvates oli kätte jõudnud õige aeg konkreetseteks tegudeks. Tähtsaimaks tõukejõuks üleminekul aktiivsemale tegutsemisele sai 1949. a. märtsiküüditamine, tahe vastupanu olemasolust teada anda muutus veelgi tugevamaks. Organisatsiooni liikmeskond oli selleks ajaks tunduvalt laienenud, ka lülide süsteem oli end igati õigustanud, sest kes ja kellele oli juurde tulnud, polnud avalikult teada.

1949. a. oktoobripühadeks otsustati valmistada lendlehed. Hiljem julgeoleku kunstnikkonna jälgedele juhtinud klišee lõikas kõvast tallakummist välja Ülo Raidma, eeskujuks vaid saksaaegsete ajakirjade karikatuurid. Kasutades trükivärvina tavalist musta tušši valmistati ligi 500 lendlehte. Kogu eelseisev operatsioon mõeldi hoolikalt läbi: lehed jagati 30-40 kaupa SMV liikmete vahel, kindlaks määrati igaühe liikumistrajektoor ning täpne ajavahemik, mille jooksul tuli töö lõpetada. Pärast seda kätte jäänud eksemplarid tuli ettevaatuse mõttes viivitamatult hävitada.

4. novembril viis SMV kirjeldatud plaani edukalt ellu. Kedagi teolt ei tabatud ja see sisendas julgust. Samal kuupäeval ilmus ajalehes Edasi teadeanne, et 6. novembril kell 11.30 algab Tartu Linnanõukogu (Raekoja) ees rongkäik, mis lõpeb pärgade panemisega Raadi vennaskalmistule. SMV liikme Heiki Vaibla eestvedamisel sündis julge idee Raadi punasõduri ausammas õhku lasta ja nurjata sellega järjekordne kommunistlik propagandaüritus. Mõtet toetasid otsekohe ka teised, sest Vabadussõja mälestusmärkide ja Tartu vangla 1941. a. mõrvaohvrite haudade hävitamine nõukogude võimu poolt oli kõigil selgelt silme ees ning see tekitas viha, leppimatust, protestivaimu.

5. novembri õhtul võtsid H. Vaibla ja T. Jõgiaas otse Tartu 2. Keskkooli peolt sihi kesklinna, et kohtuda seal Riita Vindi, Miia Saviaugu ja Ellen Randeriga. Need kolm 1949. a. sügisel SMV likkmeteks vastu võetud tüdrukut olid eelmisel päeval osa võtnud ka lendlehtede levitamisest ning nüüd otsustati nad kaasata ka Raadi pargi operatsiooni. H. Vaibal oli kaasas K. Piirilt saadud lõhkeaine, detonaator ja süütenöör, ning nõnda varustatult hakati viiekesi jalutama üle Emajõe Raadi suunas. Kohale jõudes asusid tüdrukud pargiteedele valvesse ning H. Vaiba ja T. Jõgiaas lähenesid monumendile. Paika pandi lõhkelaeng ja sigaretist läks süütenöör...

Möödus aasta, enne kui julgeolek SMV olemasolule jälile sai.

Kel huvi, saab lähemalt lugeda: http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Kokku vangistati liikmeid novembrist 1950 kuni märtsi 1951ni . Kohtu alla anti 36 organisatsiooni kuulunut. Kõigile mõisteti 10 aastat vangilaagrit, välja arvatud Ülo Raidma, Tõnis Jõgiaas ja Karl Piir, kes said 15 aastat, ning Griseldis Abiline, Jüri Mootse, Helju Värnik, kelle karistus oli 5 aastat.

Pilt lehelt: http://www.muis.ee/portaal/museaalview/368254

Pildil: Represseeritud eestlased on jõudnud Siberi vangistusest tagasi Eestisse. Tartu raudteejaam, 1956. Vasakult: Heiki Vaibla, Karl Piir, Aime Teska (Espenberg), Jüri Mootse, Riita Vint (Sarv), Ellen Rander (Kelder), Ülo Raidma, Virve Ojamäe (Krist), Rein Liik, Ilmar Madisson, Ivar Kurg.

Lisaks soovitan külastada Tartu KGB kongide muuseumi ja ka lugeda: http://www.ohtuleht.ee/113116