14. juuni - leinapäev

"Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki."

Pole ilmselt ühtegi Eestimaa peret, keda tookordne küüditamine kuidagi ei puudutanud. Täna on õige päev, avaldamaks minu tütre loovtööd, mille ta kirjutas oma vanavanaonust. Koolis sai töö hindeks viis, lisaks tunnustas Vabariigi President tööd ajalooalaste uurimistööde konkursil raamatupreemiaga. 

"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!" 
M. Under

ÜLO RAIDMA ROLL TARTU KOOLINOORTE ORGANISATSIOONIS SINI-MUST-VALGE

Laureen Laar

Sissejuhatus

Esimest korda sain ma aimu sellest, et on olnud mingisugune suur sõda, kus on osalenud terve maailm, oma vanavanaema juures olles. Nimelt oli tal kombeks mulle jutustada sellest, mis juhtus siis, kui tema alles väike oli. Nendest juttudest mäletan ma nii suurt nälga, kukkuvaid pomme, surma saanud kolme-aastast sugulast, kui ka vangis oldud aegu. Mäletan, et vanavanaema rääkis ikka, et tema vend oli see, kes agaralt võõrvõimu vastu sõdis. Neil olevat olnud oma koolipoiste organisatsioon. Kahjuks said sellest ka uued võimud teada ja vanavanaonu saadeti Siberisse.

Kui ma hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale, et mida uurida, tulid mul kohe meelde need jutud ja ma otsustasingi välja uurida, mis koolipoiste liikumisega tegu oli, kuidas oli sellega seotud minu vanaonu ja miks ta üldse asutas sellise organisatsiooni. Kahjuks mu vanavanaema Urve Leola enam elus ei ole, seega otsustasin uurimist läbi viia oma vanavanaonu Ülo Raidma kaudu.

Oma töö esimeses ehk teoreetilises osas kirjutan ma lühidalt sellest, millist vastupanu peale Teist Maailmasõda üldse kasutati. Samuti toon välja kirjanduses olemasoleva info Ülo Raidma osalusest. Järgnevalt koostasin leitud info põhjal intervjuuküsimused ning viisin intervjuu  Ülo Raidmaga läbi, et täpsustada tema rolli tollastes sündmustes. Oma töö uurimuslikus osas esitan jutustusena saadud info.

1.                Vastupanuliikumise teke

1.1.          Eesti Teises maailmasõjas

Teine maailmasõda toimus 1. september 1939 – 2. september 1945. Mart Laari (2005a) hinnangul lootis Eesti esialgu, et jääb sõjast puutumata, kuid tegelikkuses kujunes olukord teistmoodi: Eesti oli vaheldumisi nii venelaste kui sakslaste võimu all. Lõppes kõik aga nii, et hoolimata meeleheitlikust vastupanust kaotasid eestlased Teise maailmasõja tulemusel siiski oma iseseisvuse ja langesid NSV Liidu okupatsiooni alla (Laar, 2005a). Teise maailmasõja käigus vähenes Eesti rahvaarv ligi 200000 inimese võrra, neist 80000 põgenesid välismaale, 30000 hukkus lahingutes, 70000 represseeriti (viimastest 12000 hukkus) (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005a).

Kuid eestlased ei andnud alla, partisanisõda jätkus veel pikalt, samuti erinevad vastupanuliikumised (Laar, 2005b). Eestlased ei allunud võitluseta. Kasutades Marie Underi sõnu: „Meilt palju võetud, siiski meile jäi, me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi!“

1.2.          Vastupanuliikumine peale Teist maailmasõda

Rahvas ei tahtnud aga iseseisvuse kaotusega leppida ja püüdis ikka edasi võidelda, kasutades nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aktiivse vastupanu ehk relvavõitluse alla käis näiteks metsavendlus, mille põhiaeg jäi aastatesse 1944-1953 ning kuhu kuulus ligikaudu 30000 inimest (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005b). Otseseid organisatsioone aga metsavendadel polnud, vaid tegutseti väikestes gruppides (Laasi, 1992). Neid abistasid ümbritsevad inimesed, sest ilma toetuseta poleks nad nii pikalt hakkama saanud. Metsavennad tegid palju koostööd ka linnades olevate koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega (Laar, 2005b).

Koolinoorte salaseltsid alustasid oma tegevust tegelikult juba aastal 1939 (Salaorganisatsioonid, s.a.), sest suurem osa noortest ei tahtnud uue korraga leppida ja nii hakatigi võitlema kommunistliku riigikorra vastu. Nendes organisatsioonides kehtis range kord, olid nii põhikirjad kui ka vandetekstid, põhiliseks ülesandeks oli eestluse ja vabaduse vaimu alleshoidmine (Salaorganisatsioonid, s.a.). Tuntumad vastupanurühmad tegutsesid Tartus, Võrus ja Viljandis, näiteks "Skautlus," "Põhjala Noored," "Eesti Vabaduse Eest," "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon," "Tasuja," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" (Aarop, 2007; Salaorganisatsioonid, s.a.).

Koolinoorte salaorganisatsioonid levitasid peamiselt lendlehti, eemaldasid nõukogude sümboolikat, heiskasid rahvuslippe, koostasid nimekirju nõukogude agentidest, abistasid metsavendi (Salaorganisatsioonid, s.a.). Kahjuks jäi noorte vastupanutegevus siiski lühiajaliseks ja üsna tagasihoidlikuks, sest nende vastu kasutasid nõukogude võimud repressiivmeetodeid, ennetavat tegevust ja sellega nende vastupanu murti (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997). Samas leiab Aarop (2007), et koolinoorte panust ei tohi siiski alahinnata, sest nemad olid põhijõuks rahva seas isamaalise vaimu edasikandmisel ja tegid ka aktiivselt nõukogude võimu vastast propagandat.

Põhjuseid, miks noored otsustasid üldse vastu hakata, oli mitmeid. Esiteks, need noored olid käinud Eesti Vabariigi koolis, kus olulisel kohal õpetuses oli isamaalisus, neist olid saanud Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007). Nad olid kasvanud vabas Eestis ja kuna ka koolis oli juttu sellest, kuidas nende isad Eesti vabaks võitlesid, tahtsid ka nemad anda oma panuse vabaduse taastamises. Teiseks põhjuseks võib nimetada tekkinud protestivaimu, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997).

1.3.            Organisatsioon Sini-Must-Valge

Uurimuse käigus sain teada, et Tartus tegutsev Sini-Must-Valge (edaspidi SMV) oligi see koolinoorte organisatsioon, kuhu kuulus ka minu vanavanaonu Ülo Raidma.

Sini-Must-Valge asutati Tartus aastal 1946 ning selle organisatsiooni asutajateks olid kuus Tartu 6. Keskkooli poissi: Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma (Kuusk, 2002). Pearu Kuusk (2002) kirjutab oma artiklis, kuidas juba esimesel koosolekul pandi paika organisatsiooni struktuur, moodustati vandetekst ja arutati ka rinnamärkide kujunduse üle. Esimeseks eesmärgiks sai aga organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine. Alguses oli SMV juhiks Vello Illiste, kuid kui tema 1949 aastal suri, määrati uueks juhiks Karl Piir, kes leidis, et käes on aeg hakata ka aktiivselt vastupanuliikumisega tegelema (Kuusk, 2002).

Pearu Kuuse (2002) andmetel otsustati esimese asjana valmistada lendlehed. Nende tarbeks lõikas Ülo Raidma kõvast kummitallast välja nö templi, millega hakati lendlehti trükkima. Kokku trükiti 500 lendlehte, mis jagati kindla süsteemi järgi laiali. Kõik allesjäänud lehed hävitati koheselt. Plaan viidi ellu 4. novembril ja edukalt, sest kedagi selle käigus ei tabatud. Sellest saadi innustust ja julgust ning järgmisena otsustati õhku lasta punasõduri ausammas Raadil.

Punasõduri monumendi õhkulaskmise algatajaks oli Heiki Vaibla, kuid selles osalesid ka Tõnis Jõgiaas, Riita Vint, Miia Saviauk ja Ellen Rander (Kuusk, 2002). Ühiselt pandi paika süütenöör ja lõhkelaeng ning 5. novembril lasti monument õhku. SMV liikmeid ei tabatud.

Kuusk (2002) kirjutab, et edasi toimus jätkuvalt organisatsiooni laienemine, liikmeid oli juba 40 ja ühendus oli loodud ka teiste linnadega. Plaaniti veel järgmistki lõhkamist, taheti hakata välja andma põrandaalust ajalehte, kuid enne kõike seda jäädi võimudele vahele. Eesti NSV Siseministeeriumi poolt 1953. aastal kirjutatud aruannetes nimetati seda organisatsiooni "iseloomulikumaks likvideeritud natsionalistlikuks organisatsiooniks" (Kuusk, 2002). Kokku arreteeriti 36 liiget ja nad kuulutati kriminaalkurjategijateks, Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 58 kohaselt olid õpilasorganisatsiooni "Sini-Must-Valge" liikmed "isamaa" reeturid ning nad saadeti 5-15 aastaks Siberisse.

Minu vanavanaonu Ülo Raidma sai toonaste tegude eest aastal 2007 presidendilt Riigivapi V klassi ordeni.

2.                Uurimus

2.1.          Uurimusküsimused

Eelneva teoreetilise materjali põhjal sean oma uurimuse eesmärgiks saada teada, miks tuli Ülo Raidmal idee luua vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge ja milline oli tema roll selles. Seega püstitan kaks uurimisküsimust:

1.                  Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

2.                  Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

2.2.          Uurimuse käik

Teoreetilise materjali põhjal koostasin intervjuu küsimused, mis on toodud lisas 1. Järgnevalt viisin Ülo Raidmaga läbi intervjuu, mille tema loal salvestasin. Kuulates korduvalt salvestatud teksti, kirjutasin teksti ümber Word dokumenti. Kogu tekst on esitatud lisas 2.

Lisaks sain Ülolt raamatu „Ülo lugu“ (2013), mis on tema enda kirjutatud ja välja antud, kuid mida ei ole avalikult kuskil levitatud. Tegemist on perele ja sõpradele mälestuseks kirjutatud raamatuga. Ülo Raidma loal kasutan raamatut toetava materjalina intervjuu teksti kõrval, sest nagu Ülo ka ise ütles, et lühikese intervjuuga ei jõua kõike seda, mis tollal toimus, ära rääkida.

3.                Tulemused

3.1. Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

Kui teooriast ilmnes, et noortel oli hinges suur isamaalisus, nad olid Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007), siis sama kehtis ka Ülo Raidma ja tema sõprade kohta. Nad olid kasvanud Eesti Vabariigis ja pidasid vabadust ainuvõimalikuks. Ülo isa oli võidelnud Vabadussõjas ja tema oli see, kes ei lasknud Ülol unustada, kes olid need, kelle käest vabadus välja võideldi. Katkend Ülo Raidma mälestustest (2013, lk 9): „Isa viipas käega vasakule, kus paistis maariba, mis oli meist vaevalt kilomeetri kaugusel ja ütles, et sääl ongi maa, mille vastu ta noore mehena võitles ja Eestile vabaduse aitas tuua. … Isa ütles, et selle maa rahvas on ammustest aegadest meiega vaenujalal ja jätku ma meelde, et ka tulevik ei too mingeid muutusi. Nad jäävad alatiseks meie vaenlasteks.“ Need sõnad jäid noore poisi hinge ja ta ei suutnud neid sõnu iial unustada.

Viha võõrvõimu vastu kasvatasid ka sõjakoledused, millega Ülo ja ta pere kokku puutusid. Kõigepealt muidugi isa arreteerimine ja ära viimine ning tagantjärgi tõdemus, et see oli viimane kord, kui perekond nägi oma meest ja isa, tagasi ta enam ei tulnud. Hiljem selgus, et isa oli poolel teel Siberisse maha lastud. Niimoodi oli lõhutud üks perekond paljude seas. Noore poisi hinge jättis see kustumatu jälje. Isegi nüüd, vana mehena, tulid Ülo silmi pisarad, kui ta meenutas oma perele tehtud ülekohut.

Ülo Raidma kuulus ka skautide ridadesse. See oli tore aeg, kui sai palju õpitud ja toredalt aega koos veedetud. Kahjuks lõpetas sõda ka selle organisatsiooni tegevuse ja järjekordne valus löök noore poisi hinge oli löödud. Katkend Ülo mälestustest (2013, lk 13), kui ta sai teada, et skaute enam pole: „Mäletan, et seisin nagu sammas. Ja ilmselt päris kaua. Nii kurb hakkas enda ja teiste pärast. Midagi tekkis kurku ja silma ka. Siis ma teadsin, et olgu nad neetud! Olgu neetud see hall maa, mida isa näitas … .“

Eesti pinnal möllav sõda ei jätnud kedagi puutumata. Ka Ülo sattus nii pommitule alla, kui tundis omal nahal surma ja sõdurite ülekohut. Nimelt sai ühe sõduri lihtsalt nalja pärast visatud granaadist surma nii Ülo vanaema kui 2-aastane täditütar. Ülo nägi, kuidas hävis linn ja tema mängukohad. Halva mälestusena jäi mällu ka võõrvõimude suhtumine nende kodusse ja raamatutesse. Nimelt, kui nad sõjategevuse lõppedes koju tagasi pöördusid, olid nende Vabadussõja-aegsed raamatud viidud kempsu ja täis kakatud. Kõik need erinevad löögid ainult süvendasid viha venelaste vastu.

Protestivaim ja viha võõrvõimu ülekohtu vastu ainult kasvas. Ülo ei olnud üksi, ka tema klassikaaslased olid üle elanud samasuguseid saatuselööke. Kui ma teooriaosas leidsin, et üheks põhjuseks, miks vastupanuliikumine algatati, oli tekkinud protestivaim, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997), siis seesama oli selgelt tunda ka Ülos ja tema kaaslastes.

Organisatsiooni Sini-Mus-Valge lõidki ühe meelsusega poisid. Oluliseks mõjutajaks oli ka see, et teised juba tegutsesid, linnas protestiti ja tulihingelistele poistele ei andnud rahu, et teised teevad ja nemad mitte. Katkend Ülo Raidma raamatust (2013, lk 18): „ Mäletan, et aastavahetusel 1945-1946 purustati Tartus kellegi poolt suur autahvel Barclay platsi juures. Sellest otseselt ja kuuldustest kusagil sini-must-valge lipu heiskamisest arenes meil uus teemakäsitlus, et peaks ise ka midagi ette võtma. See mõte ei andnud enam rahu ei mulle ega temale.“

Ja nii sündiski Tartu koolipoiste vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge.

3.2. Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

Ülo Raidma oli üks Sini-Must-Valge asutajatest. Tema oli see, kes kujundas organisatsiooni rinnamärgi, mis on meestel siiani alles. Nii nagu kõik algliikmed, tegeles ka tema uute poiste juurde otsimisega. Organisatsiooni ülesehitus oli neil nii targalt kokku pandud, et iga poiss teadis ainult tema kaudu liitunud poisse. Nagu Ülo ise näite tõi, oli ta oma uue pinginaabriga pikalt ühes pingis istunud, aga alles kinni kukudes said nad teada, et mõlemad kuulusid SMV-sse.

Ülo peamiseks ülesandeks oli lendlehtede stampide tegemine. Selle tarbeks toodi talle väike pilt, mille tema ruudulise paberi abil suurendas ning lõikas kummisse (teisel juhul linoleumi). Viimast kasutati templina ja nii valmistati lendlehti. Esimesel lendlehtede jagamisel osales ka Ülo, teisel enam mitte. Jagamise süsteem oli väga kindlalt paigas, igaühel oli oma piirkond, kus ta lendlehti jagas. Paigas oli ka kellaeg, mille jooksul pidid lehed laiali viidud olema. Kui pärast seda oli mõni leht veel alles, tuli see hävitada.

Miks jäi Ülo kõrvale teisest lendlehtede jagamisest ja monumendi õhkamisest? Põhjus oli lihtne, nimelt oli Ülo tuntud spordipoiss (mitmekordne vabariigi meister jm) ning oma pika kasvuga kergesti äratuntav. Ühiselt otsustati, et ohutum on, kui ta hoiab tahaplaanile.

Organisatsioon tegutses aastatel 1946-1950, mil siiski vahele jäädi. Kui esialgu hindasid võimumehed Ülo Raidma rolli nii suureks, et talle prognoosoti surmanuhtlust, siis lõpuks määrati talle 15 aastat kinnipidamist raske režiimiga töölaagrites. Ülo Raidma meenutab (2013, lk 29): „Suuremalt jaolt pudenes igaühele 2-3, harvem tükki neli paragrahvi. Tõnis, Karl, Mauno ja mina olime erandid. Mäletan, et minu rida oli selline: 58(1a) – tsiviilisikust poliitiline kurjategija, 58(8) - mõrv, 58(9) – diversioon, 58(10a) – suusõnaline riigivastane propaganda, 58(10b) – kirjalik riigivastane propaganda, 58(11) – kõik eelnenu organisatsiooni koosseisus.“ Vangistus piirdus siiski 6 aastaga ja 1956 aastal sai Ülo tagasi koju!

Kokkuvõte

Minu töö eesmärgiks oli teada saada, miks soovis Ülo Raidma luua organisatsiooni Sini-Must-Valge ning milline oli tema roll selles organisatsioonis. Eesmärk sai täidetud ja ma sain vastused. Aeg oli tookord teine ja noored kasvasid isamaalises vaimus, seega oli nende jaoks loomulik anda oma panus Eesti vabaduse taastamisse. Samuti oli peaaegu iga pere saanud oma nahal tunda võõrvõimude ülekohut, mis veelgi suurendas soovi kaitsta Eestit. Ülo roll SMV loomise juures oli kindlasti väga oluline, oli ta ju üks liikumise algatajatest.

Mul on hea meel, et minu vanaonu Ülo Raidma on just see, kes ta on ja et ta on teinud neid suuri tegusid. Ja ka temal endal on hea meel, et ta seda kõike tegi. Ainuke asi, mida ta üldse kahetseb, on see, et ei jõudnud veel enam ära teha, et enne kukkusid nad kinni. Kuid siiski on Ülo uhke, et ta ei andnud lihtsalt alla. Ja ka mina olen uhke, et mul on selline sugulane!

Selle töö käigus õppisin ma meie Eesti ajalugu mõistma palju sügavamalt. Ma nägin, kui oluline on ühe inimese jaoks vabadus ja kui palju saab ära teha uskudes. Ma sain aru, et oluline on iga inimese panus. Samas hakkasin ma rohkem mõistma ka seda, et elu vabas Eestis ei pruugigi olla iseenesestmõistetav, sest ka need pered, minu enda esivanemad, uskusid tollal, et vaba Eestiga ei juhtu midagi, aga kahjuks siiski läks teisiti. 

Kasutatud kirjandus

Aarop, K. (2007). Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus 1945-1950. V. Kaska (Toim), Vastupanuvõitlus (lk 11–86). Tallinn: Vali Press OÜ.

Kuusk, P. (2002). Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: TUNA, 4, 67-73 http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Laar, M. (2005a). Eesti Teises Maailmasõjas. Tallinn: Grenader.

Laar, M. (2005b). Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956. Tallinn: Grenader.

Laasi, E. (1992). Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Tallinn: Nõmm ja co.

Laur, M., Pajur, A., & Tannberg, T. (1997). Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita.

Raidma, Ü. (2013). Ülo lugu. Publitseerimata.

Salaorganisatsioonid. (s.a.). Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: KGB kongide muuseumi koduleht http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=6