Minu vanaonu Ülo Raidma ja koolinoorte organisatsioon "Sini-Must-Valge"
Järgnevad lõigud pärinevad artiklist: Pearu Kuusk "Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal"
6. novembril 1949 kell 4.oo helistas Tartu Raadi õppemajandi patrorg Sivenkov miilitsasse ja teatas, et Raadi pargi vennashaual asunud monument Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduritele on õhku lastud.
Ainult päev varem, 5. novembril oli Tartu kesklinnas suurejooneliselt avatud Lenini monument, eeskuju või edu võis aga olla nakkav. Julgeolekuorganite kahtlustele lisas tublisti alust ka asjaolu, et juba 4. novembri hilisõhtul ja öösel oli Tartus levitatud arvukalt lendlehti, mis kujtasid eesti talumeest kandmas plakatit kirjaga "Elagu meie suur juht ja õpetaja" ning tema selja taga nagaan käes seisvat Stalinit. Nii lendlehtede märkimisväärselt suur hulk, laialdane leviala kui ka klišee ja trükivärvi kasutamine näisid viitavat põrandaaluse organisatsiooni olemasolule. Pärast päev hiljem korda pandud plahvatust Raadil ei saanud selles enam kahtlust olla.
30. aprillil 1950 leiti aga Tartus taas lendlehti, mis sedakorda olid valmistatud täpselt samas tehnikas ja stiilis kui 1949 aastal oktoobripühade ajal levitatud. Pealkirja "Inimsööjad rahuinglitena!" oli jällegi karikatuurselt kujutatud Stalinit. Kuid see polnud veel kõik. 1. mail võisid sarnaseid lendlehti oma uste tagant üles korjata ka Viljandi linna elanikud.
Organisatsioonile Sini-Must-Valge panid 1946 aastal aluse 6 Tartu 6. Keskkooli õpilast: Vello Illist, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. SMV loomise tagasipõhi ja ajendid ei erinenud teiste sõjajärgsete vastupanuorganisatsioonide omadest. Poisid olid oma kooliteed alustanud Eesti Vabariigis, nad olid näinud pealt selle riigi iseseisvuse julma hävitamist, järgnenud repressioone ja stalinlikku terrorit. Vahest veelgi olulisemat osa mängis organisatsiooniloomise juures asjaolu, et kõigi poiste isad olid nõukogude võimu poolt arreteeritud. Eestis oli laialdaselt levinud usk, et Vene okupatsioon on siiski vaid ajutine nähtus ning peagi algab uus sõda lääneliitlaste ja NV vahel. Soov ja lootus konflikti puhkedes taas Eesti vabaduse eest relvaga välja astuda olid ühised nii metsavendadel kui ka põrandaaluste organisatsiooni liikmetel. Seni tuli elus hoida rahvuslikku vaimu ja säilitada võitlustahet.
Juba esimestel koosolekutel pandi paika SMV struktuur, mis konspiratsiooni huvides pidi koosnema 5-6-liikmelistest lülidest, koostati esmane vandetekst ja arutati rinnamärgi kavandite üle. Esimese konkreetse sihina pandi paika organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine, mistõttu otseseid vastupanuaktsioone algul ei kavandatud. 1947. a. kevadel halvenes järsult organisatsiooni juhiks valitud V. Illiste tervis ning 1949. a. suvel ta suri. SMV juhtimise võttis üle K. Piir, kelle arvates oli kätte jõudnud õige aeg konkreetseteks tegudeks. Tähtsaimaks tõukejõuks üleminekul aktiivsemale tegutsemisele sai 1949. a. märtsiküüditamine, tahe vastupanu olemasolust teada anda muutus veelgi tugevamaks. Organisatsiooni liikmeskond oli selleks ajaks tunduvalt laienenud, ka lülide süsteem oli end igati õigustanud, sest kes ja kellele oli juurde tulnud, polnud avalikult teada.
1949. a. oktoobripühadeks otsustati valmistada lendlehed. Hiljem julgeoleku kunstnikkonna jälgedele juhtinud klišee lõikas kõvast tallakummist välja Ülo Raidma, eeskujuks vaid saksaaegsete ajakirjade karikatuurid. Kasutades trükivärvina tavalist musta tušši valmistati ligi 500 lendlehte. Kogu eelseisev operatsioon mõeldi hoolikalt läbi: lehed jagati 30-40 kaupa SMV liikmete vahel, kindlaks määrati igaühe liikumistrajektoor ning täpne ajavahemik, mille jooksul tuli töö lõpetada. Pärast seda kätte jäänud eksemplarid tuli ettevaatuse mõttes viivitamatult hävitada.
4. novembril viis SMV kirjeldatud plaani edukalt ellu. Kedagi teolt ei tabatud ja see sisendas julgust. Samal kuupäeval ilmus ajalehes Edasi teadeanne, et 6. novembril kell 11.30 algab Tartu Linnanõukogu (Raekoja) ees rongkäik, mis lõpeb pärgade panemisega Raadi vennaskalmistule. SMV liikme Heiki Vaibla eestvedamisel sündis julge idee Raadi punasõduri ausammas õhku lasta ja nurjata sellega järjekordne kommunistlik propagandaüritus. Mõtet toetasid otsekohe ka teised, sest Vabadussõja mälestusmärkide ja Tartu vangla 1941. a. mõrvaohvrite haudade hävitamine nõukogude võimu poolt oli kõigil selgelt silme ees ning see tekitas viha, leppimatust, protestivaimu.
5. novembri õhtul võtsid H. Vaibla ja T. Jõgiaas otse Tartu 2. Keskkooli peolt sihi kesklinna, et kohtuda seal Riita Vindi, Miia Saviaugu ja Ellen Randeriga. Need kolm 1949. a. sügisel SMV likkmeteks vastu võetud tüdrukut olid eelmisel päeval osa võtnud ka lendlehtede levitamisest ning nüüd otsustati nad kaasata ka Raadi pargi operatsiooni. H. Vaibal oli kaasas K. Piirilt saadud lõhkeaine, detonaator ja süütenöör, ning nõnda varustatult hakati viiekesi jalutama üle Emajõe Raadi suunas. Kohale jõudes asusid tüdrukud pargiteedele valvesse ning H. Vaiba ja T. Jõgiaas lähenesid monumendile. Paika pandi lõhkelaeng ja sigaretist läks süütenöör...
Möödus aasta, enne kui julgeolek SMV olemasolule jälile sai.
Kel huvi, saab lähemalt lugeda: http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf
Kokku vangistati liikmeid novembrist 1950 kuni märtsi 1951ni . Kohtu alla anti 36 organisatsiooni kuulunut. Kõigile mõisteti 10 aastat vangilaagrit, välja arvatud Ülo Raidma, Tõnis Jõgiaas ja Karl Piir, kes said 15 aastat, ning Griseldis Abiline, Jüri Mootse, Helju Värnik, kelle karistus oli 5 aastat.
Pilt lehelt: http://www.muis.ee/portaal/museaalview/368254
Pildil: Represseeritud eestlased on jõudnud Siberi vangistusest tagasi Eestisse. Tartu raudteejaam, 1956. Vasakult: Heiki Vaibla, Karl Piir, Aime Teska (Espenberg), Jüri Mootse, Riita Vint (Sarv), Ellen Rander (Kelder), Ülo Raidma, Virve Ojamäe (Krist), Rein Liik, Ilmar Madisson, Ivar Kurg.
Lisaks soovitan külastada Tartu KGB kongide muuseumi ja ka lugeda: http://www.ohtuleht.ee/113116
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar