"Surnuaiavahi tütar" ja "Mina olin siin"

Ütlen kohe ära, et ma ei ole mingisugune kriitik ja ma isegi ei püüa olla kriitik. On see nüüd hea või halb, aga ma olen inimene, kes märkab ikka pigem head (just filmides ja raamatutes). Küsimusele, "kuidas oli", saab minu käest üldjuhul vaid kahesuguseid vastuseid: "mulle meeldis" või "mulle ei meeldinud".

Olen sattunud viimasel ajal Eesti filmide peale.
Kõigepealtl "Surnuaiavahi tütar". Seda filmi tegelikult lausa ootasin, sest olin eelmisel suvel viibinud kohas, kus seda filmiti ning kohalikud suutsid minus korralikku uudishimu tekitada. MULLE MEELDIS!!! Mingisugust jubedat märulit ja tempokust seal ei olnud. Aga film oli armas, omamoodi armas... Ma ei salli seda, kui juba poole filmi pealt tekib tunne, et ma tean, milline on lõpp ning selle filmi puhul oligi lõpp minu jaoks ootamatu. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin... Samas jäi hinge kripeldama tunne, et mis siis ikkagi sai? Ja kui film jääb sind kummitama, siis on minu jaoks tegemist hea filmiga. Mulle meeldis ka see, et mu väike tütar (6-aastane) vaatas ja küsis ning mina sain selgitada! Kas ma endale ostaks selle filmi? Vist mitte, aga teistel soovitaks vaadata küll.

Teiseks film "Mina olin siin". Täitsa põnev oli, aga olin tänulik, et lapsed magasid juba, sest see ei ole (minu arvates) kindlasti mitte selline film, mida lapsed võiksid vaadata. Jällegi meeldis mulle, et ma ei saanud aru, milliseks kujuneb filmi lõpp ning filmi järgselt jäi minu jaoks õhku küsimus, mis sai edasi... Uuesti vaatamise vastu pole mul midagi, sest peaosas ikkagi minu suur lemmik Rasmus Kaljujärv. Aga endale taaskord ei ostaks, kuid teistel vaadata soovitaks.

Alati pole muidugi filmi ostmise puhul asi selles, et tean, mis lõpus saab ja pinget enam pole, sest nt "Nipernaadi" või "Need vanad armastuskirjad" - tean ju lõppu, aga ikka vaataks veel ja veel ja veel...