Põllega Päev (nr 5) 2012 ehk esimene pool kadedakstegevast üritusest

Tänast posti pean ma alustama Jaan Tätte sõnadega: "Mõni hetk on elus ilusam kui teine,
mõni hetk on kohe väga väga ilus..." Just samamoodi on igal aastal ka Põllega Päeval.

Saabusime taas juba päev varem ehk reede õhtul. Kõik oli nagu varem ja veel parem. Perenaist seekord ei kohanud, sest kell oli juba palju. Siiski leidsime aega, et võrrelda hambaharjade suurusi (Kaija lõi kõiki oma imeväikse harjaga), teha fotosid Kaija ja Maiki vahelisest veesõjast ning veidi ka lobiseda. Ja juba pugesimegi tekkide vahele, kus linnulaul meid unele suigutas...

Uus hommik tervitas meid päikesepaistega. Päikse kätte astudes tundsin, kuidas iga keharakk naudib, lihtsalt naudib... Kui lisada veel ümbritsev idülliline aed oma väikeste saladustega, siis mida üks hing saab veel ihaldada.

Esimene päev möödus kiirelt. Algatuseks ikka traditsiooniline kurgisalat, igal aastal oma väikeste nüanssidega (seekord avastasin ma tüümiani, vänge aga nämma). Sinna kõrvale Laura imemaitsev leib ja tassike kohvi.

Järgmiseks ootas meid juba kohalik sepp Ullo, kelle juures pidi minema paar kiiret tunnikest, aga läks hoopis teisiti. Kulutasime ära kohe suurema osa päevast, või noh, mis kulutasime, mina ikka nautisin. Väga meeldis Ullo lähenemine minu kavanditele: esimene oli liiga keeruline, st et kõrvarõngad oleksid liiga rasked tulnud; teine oli liiga lihtne ja polevat olnud ka üldse minulik; kolmas kavand oli hea ja läks ka käiku. Ma sain vähemalt kolm tundi kullassepasega saagida ja siis veel kaua-kaua lihvida, enne kui saavutasin sellise tulemuse.

Messingu vastu tekkis kiindumus ja tahtmine veel proovida. Suured tänud sepp Ullole utsitamise ja olemasolu eest!!!

Lõpuks tegi nälg siiski oma töö ja läksime tagasi Tänava talu juurde, kus läks käbedaks söögitegemiseks. Siinkohal on paras hetk mainida, et mul oli väga hea meel, et meiega oli Eda, tänu kellele ma isegi ei pidanud tegema nägu, et mul on jube palju teha, et pääseda kartulikoorimisest, vaid ta täitsa vabatahtlikult haaras kartulid ja hakkas usinalt nuga liigutama. Aga supp sai häääääää!

Kõhud täis, ootas meid ees üks väga põnev õpituba Janaga. Asja nimeks oli Powertex ja hoolimata sellest, et suurem osa meist viskasid pintslid nurka ei andnud mina alla.

Ja teos sai meisterlik (ennast kiitmast ma ei väsi), nii et võib ehk teinekordki proovida.

Sellal kui mina olin oma tööd lõpetamas, tormasid teised juba õhtuseks saunaks shampoone valmistama, ikka Jana juhendamisel. Igaüks sai juhiseid, millised taimed oleksid just tema juustele head ja seega said kõik minna iseseisvalt taimi otsima. Mina tegin tutvust salveiga, täitsa tore taimeke ja ju teda on mulle ikka vaja, sest ta tuli minu juurde ka ürdipotivahetuses (aga sellest juba hiljem). Edasi tuli nende taimedega teha igasugu susser-vusserit, lugeda peale nõiasõnu ja teha muud hookust-pookust (kes teavad, need teavad) ja valmis ta saigi - minu isiklik shampoon!

Edasi ootas meid juba Altmõisa ja saun, koos imeliste põllede ja ootamatute üllatustega....

Jätkub...