Siiani on mind igasugused arutelud koolikatsete üle täitsa külmaks jätnud. Seda enam, et meie piirkonnakool on täitsa hea kool ehk siis Mart Reiniku Kool. Kuid paar päeva tagasi tuli mu keskmine laps ehk 7-aastane Piiga lasteaiast ja teatas, et tema tahab minna Miina Härmasse katsetele.
No eks selle soovi põhjustas kindlasti see, et tema parim sõbranna läheb ka sinna katsetele ning ta tahaks väga sõbrannaga samasse kooli minna. Nüüd mina istun ja mõtlen, et mida teha... Akadeemiliste oskuste kohapealt võiks ju minna ja proovida, aga samas kahtlen mina Piiga sotsiaalses valmisolekus, sest on ta meil selline õrnake ja kergesti iga asja hinge võttev. Ei ole mul seda tunnet, et ta oleks sellise kooli jaoks valmis (iial ei või ju teada, äkki saabki sisse). Sellest saab ta muidugi aru, et ta ei pruugi sinna saada ja sõbranna saab (või ka vastupidi), sest sellel teemal me juba vestlesime ning seda ei pea ta probleemiks.
Nüüd ma siin mõtlen: kas minna lapse sooviga kaasa ja käia temaga seal katsetel või ikka veenda ta ümber, et pole mõtet minna, parem ju ikka suure õega ühte kooli minna?
Mina soovitan katsetel ära käia, siis ei jää ei lapsel ega sul endal midagi kripeldama. Usu, pärast võid kahetsema hakata, et ei käinud (Mina nt tegin selle vea, et kuidas minu pisike ja õrnake ikka peab juba kooli saamiseks eksameid tegema jne). Sest valiku, kas sinna kooli siiski panna, saad sa ju hiljem teha, st kohast saab ka ära öelda. Ja kui last ja ennast enne mitte üles kütta nagu oleks see elu ja surma küsimus, siis ei ole trauma ei need katsed ega ka mitte sissesaamine. See on lihtsalt ... katse :)
VastaKustutaMa olen sama meelt, et tasub ikka katsetel ära käia, et kripeldama ei jääks. Ja tõepoolest, kui ise stressi ei tekita, et sissesaamine on elu-surma küsimus, siis peaks igal juhul valutult minema:)
VastaKustuta