"Head tüdrukud lähevad taevasse"

Õhel ilusal päeval käisin Tartus Sadamateatris vaatamas Urmas Vadi näidendit "Head tüdrukud lähevad taevasse". Teatri kodulehel on selle etenduse kohta kirjutatud nii: "Urmas Vadi näidendis “Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)” saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, “Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat. Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad." 
Kui nüüd lühidalt öelda, siis mulle meeldis. Oli sellist mõnusat äratundmist ja pani nii mõnelegi tegelaskujule hoopis teise nurga alt vaatama. Mine sa tea, äkki nad olidki sellised, äkki nad mõtlesidki nii... Sai nalja, sai tõsiselt endasse süüvida, oli kõike... Mul oli väga kahju, et ma polnud "Ekke Moori" lugenud ja ilmselt seetõttu jäi mulle ka Pille-Riinu jutt kaugeks. Siit ka minu soovitus, enne vaatama minekut tasub kindlasti kõik käsitluses olevad raamatud läbi lugeda. Vähemalt mulle endale tundus nii, sest no jäi see üks tegelaskuju mulle täiesti mõistmatuks.
Näitlejad olid muidugi vägevad. Piret Rauk üllatas väga, sest kui muidu seostus tema nimega ikka ainult Inna (nii need seriaalid mõjuvad), siis selles etenduses ei näinud ma mingit Innat. Väga hästi mängitud! Piret Laurimaa seevastu tuleb mulle meelde nalja ja huumoriga ja ehk just seetõttu olid tema mängitud tegelaskujud ja tema tekst ka kõige naljakam. Minu lemmikuks oli aga seekord Vanemuise noor näitleja Kärt Tammjärv, tema oli minu meelest kohe eriti sügav ja mõjuv. Ilmselt on siit tulemus üks mu uus lemmik, sest juba etenduses "Armastan.Armastan.Armastan" jäi ta mulle positiivselt silma.
Ühesõnaga ma tahan öelda seda, et lugege eesti kirjandusklassikat ja seejärel minge teatrisse. Tasub lugeda ja tasub minna! Lisaks tekkis minul vastupandamatu kihk uuesti läbi lugeda "Tõde ja õigus", sest see oli omal ajal minu suur lemmik. Milline on teie lemmik raamat eesti kirjandusklassikast?