Moosid ja seebid :)

Täna on Mihklipäev ja traditsiooniliselt toimub meie lasteaias Mihklilaat. Põhiliselt müüakse seal õunu, porgandeid, sibulaid jne. Alati on aga vahvaid üllatajaid, nt moose, muffineid, isetehtud komme ja muud. Sellel aastal otsustasin, et teen ka lapsele kaasa midagi muud. Otsustasin keeta moosi. Algselt oli plaan teha õunamoosi, aga kuna õuna oli siiski vähe, panin peoga mustikaid juurde ning valmis sai hoopis õuna-mustikamoos. Mmmm, hea sai, lubasin lastele, et teen meile ka mõned purgid.
Lasteaia laadapurgid said aga väiksed ning külge sai pandud ka kollased paelad, et oleksid rõõmsamad.Mõned päevad tagasi proovisin ära ka kodus olnud seebimassi ning tegin mõned seebid. Kõige heledamad on saialilledega, kõige tumedamad on kohvi-seebid ning need keskmised maasikapulbriga.


Saialille-seebist püüdsin ka lähedalt pilti teha, sest need on mu lemmikud. :D
Ps. 101st asjast on vahepeal valminud 79 (laadakraam), 57 (laulsin kõvasti ja valesti - vahva oli), 30 (lastele tegin hommikusööke ka), 95 (sealt said tehtud seebid ja vaiguehted, mis mulle aga ei meeldinud ja muljet ei avaldanud) ja 56 (poole viienda klassi eesti keelest on omandatud, teine pool ootab teist poolaastat).

Minu vanaonu!

Mõtlesin pikalt, kas kirjutan sellest või mitte... Lõpuks otsustasin ikkagi panna kirja selle ajajärgu minu vanaonu elust, mis on ka avalikult internetiavarustes kättesaadav. Ja millal oleks selle jaoks õigem päev, kui mitte täna - vastupanuvõitluse päeval!

Minu vanaonu Ülo Raidma ja koolinoorte organisatsioon "Sini-Must-Valge"

Järgnevad lõigud pärinevad artiklist: Pearu Kuusk "Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal"

6. novembril 1949 kell 4.oo helistas Tartu Raadi õppemajandi patrorg Sivenkov miilitsasse ja teatas, et Raadi pargi vennashaual asunud monument Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõduritele on õhku lastud.
Ainult päev varem, 5. novembril oli Tartu kesklinnas suurejooneliselt avatud Lenini monument, eeskuju või edu võis aga olla nakkav. Julgeolekuorganite kahtlustele lisas tublisti alust ka asjaolu, et juba 4. novembri hilisõhtul ja öösel oli Tartus levitatud arvukalt lendlehti, mis kujtasid eesti talumeest kandmas plakatit kirjaga "Elagu meie suur juht ja õpetaja" ning tema selja taga nagaan käes seisvat Stalinit. Nii lendlehtede märkimisväärselt suur hulk, laialdane leviala kui ka klišee ja trükivärvi kasutamine näisid viitavat põrandaaluse organisatsiooni olemasolule. Pärast päev hiljem korda pandud plahvatust Raadil ei saanud selles enam kahtlust olla.
30. aprillil 1950 leiti aga Tartus taas lendlehti, mis sedakorda olid valmistatud täpselt samas tehnikas ja stiilis kui 1949 aastal oktoobripühade ajal levitatud. Pealkirja "Inimsööjad rahuinglitena!" oli jällegi karikatuurselt kujutatud Stalinit. Kuid see polnud veel kõik. 1. mail võisid sarnaseid lendlehti oma uste tagant üles korjata ka Viljandi linna elanikud.

Organisatsioonile Sini-Must-Valge panid 1946 aastal aluse 6 Tartu 6. Keskkooli õpilast: Vello Illist, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. SMV loomise tagasipõhi ja ajendid ei erinenud teiste sõjajärgsete vastupanuorganisatsioonide omadest. Poisid olid oma kooliteed alustanud Eesti Vabariigis, nad olid näinud pealt selle riigi iseseisvuse julma hävitamist, järgnenud repressioone ja stalinlikku terrorit. Vahest veelgi olulisemat osa mängis organisatsiooniloomise juures asjaolu, et kõigi poiste isad olid nõukogude võimu poolt arreteeritud. Eestis oli laialdaselt levinud usk, et Vene okupatsioon on siiski vaid ajutine nähtus ning peagi algab uus sõda lääneliitlaste ja NV vahel. Soov ja lootus konflikti puhkedes taas Eesti vabaduse eest relvaga välja astuda olid ühised nii metsavendadel kui ka põrandaaluste organisatsiooni liikmetel. Seni tuli elus hoida rahvuslikku vaimu ja säilitada võitlustahet.

Juba esimestel koosolekutel pandi paika SMV struktuur, mis konspiratsiooni huvides pidi koosnema 5-6-liikmelistest lülidest, koostati esmane vandetekst ja arutati rinnamärgi kavandite üle. Esimese konkreetse sihina pandi paika organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine, mistõttu otseseid vastupanuaktsioone algul ei kavandatud. 1947. a. kevadel halvenes järsult organisatsiooni juhiks valitud V. Illiste tervis ning 1949. a. suvel ta suri. SMV juhtimise võttis üle K. Piir, kelle arvates oli kätte jõudnud õige aeg konkreetseteks tegudeks. Tähtsaimaks tõukejõuks üleminekul aktiivsemale tegutsemisele sai 1949. a. märtsiküüditamine, tahe vastupanu olemasolust teada anda muutus veelgi tugevamaks. Organisatsiooni liikmeskond oli selleks ajaks tunduvalt laienenud, ka lülide süsteem oli end igati õigustanud, sest kes ja kellele oli juurde tulnud, polnud avalikult teada.

1949. a. oktoobripühadeks otsustati valmistada lendlehed. Hiljem julgeoleku kunstnikkonna jälgedele juhtinud klišee lõikas kõvast tallakummist välja Ülo Raidma, eeskujuks vaid saksaaegsete ajakirjade karikatuurid. Kasutades trükivärvina tavalist musta tušši valmistati ligi 500 lendlehte. Kogu eelseisev operatsioon mõeldi hoolikalt läbi: lehed jagati 30-40 kaupa SMV liikmete vahel, kindlaks määrati igaühe liikumistrajektoor ning täpne ajavahemik, mille jooksul tuli töö lõpetada. Pärast seda kätte jäänud eksemplarid tuli ettevaatuse mõttes viivitamatult hävitada.

4. novembril viis SMV kirjeldatud plaani edukalt ellu. Kedagi teolt ei tabatud ja see sisendas julgust. Samal kuupäeval ilmus ajalehes Edasi teadeanne, et 6. novembril kell 11.30 algab Tartu Linnanõukogu (Raekoja) ees rongkäik, mis lõpeb pärgade panemisega Raadi vennaskalmistule. SMV liikme Heiki Vaibla eestvedamisel sündis julge idee Raadi punasõduri ausammas õhku lasta ja nurjata sellega järjekordne kommunistlik propagandaüritus. Mõtet toetasid otsekohe ka teised, sest Vabadussõja mälestusmärkide ja Tartu vangla 1941. a. mõrvaohvrite haudade hävitamine nõukogude võimu poolt oli kõigil selgelt silme ees ning see tekitas viha, leppimatust, protestivaimu.

5. novembri õhtul võtsid H. Vaibla ja T. Jõgiaas otse Tartu 2. Keskkooli peolt sihi kesklinna, et kohtuda seal Riita Vindi, Miia Saviaugu ja Ellen Randeriga. Need kolm 1949. a. sügisel SMV likkmeteks vastu võetud tüdrukut olid eelmisel päeval osa võtnud ka lendlehtede levitamisest ning nüüd otsustati nad kaasata ka Raadi pargi operatsiooni. H. Vaibal oli kaasas K. Piirilt saadud lõhkeaine, detonaator ja süütenöör, ning nõnda varustatult hakati viiekesi jalutama üle Emajõe Raadi suunas. Kohale jõudes asusid tüdrukud pargiteedele valvesse ning H. Vaiba ja T. Jõgiaas lähenesid monumendile. Paika pandi lõhkelaeng ja sigaretist läks süütenöör...

Möödus aasta, enne kui julgeolek SMV olemasolule jälile sai.

Kel huvi, saab lähemalt lugeda: http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Kokku vangistati liikmeid novembrist 1950 kuni märtsi 1951ni . Kohtu alla anti 36 organisatsiooni kuulunut. Kõigile mõisteti 10 aastat vangilaagrit, välja arvatud Ülo Raidma, Tõnis Jõgiaas ja Karl Piir, kes said 15 aastat, ning Griseldis Abiline, Jüri Mootse, Helju Värnik, kelle karistus oli 5 aastat.

Pilt lehelt: http://www.muis.ee/portaal/museaalview/368254

Pildil: Represseeritud eestlased on jõudnud Siberi vangistusest tagasi Eestisse. Tartu raudteejaam, 1956. Vasakult: Heiki Vaibla, Karl Piir, Aime Teska (Espenberg), Jüri Mootse, Riita Vint (Sarv), Ellen Rander (Kelder), Ülo Raidma, Virve Ojamäe (Krist), Rein Liik, Ilmar Madisson, Ivar Kurg.

Lisaks soovitan külastada Tartu KGB kongide muuseumi ja ka lugeda: http://www.ohtuleht.ee/113116

Siit ja sealt

Eks ma rõõmsalt tegutsen ikka oma 101 asja nimel ja siiani veel edenen.

82. heategu sai tehtud! Kuigi olgem ausad, olen ikka püüdnud head teha ja ma siiralt usun, et me kõik teeme seda, kasvõi natukene...

39. ma armastan oma kitarri ja olen väga rahul, et tegin mõni aeg tagasi selle hullu otsuse ning ostsin päris oma kitarri. Hull on see otsus seetõttu, et ma pole just eriti musikaalne inimene, AGA tähtis on tahtmine!!! No ja heliredelit oskan juba tinistada ning "Sepapoisid" mängisin ka ära. Punkti tehtuks veel ei nimeta, sest natuke rohkem tahaks ikka osata!

88. TEHTUD, pesin nädal aega iga päev põrandaid (ja olin õnnelik, et ma elan siin, kus ma elan). Õnneks on pestavat põrandapinda vähe ja seega polnud see ülesanne ka nii raske, kui ma kartsin. Päris lahe oli! Samas ma siiski nii ei jätka, sest olen ju ikkagi laisk ja tegutsen vastavalt vajadusele, st kaks korda nädalas on piisav küll. :P

96. Lubasin oma lastele midagi ise teha. Pojale sai tehtud - kudusin talle mütsi. Suurema piiga käised on varrastel, seega edenen!!!

95. Lubasin, et lõpetan kõik poolikud käsitööd. Üks asi sai lõpetatud! Ammu-ammu alustatud äärepits käterätile. Muster: http://img143.imageshack.us/img143/7997/heegelpitsid.jpg




Muud juttu ka...
Nimelt oli meil sõbrannadega üks kurikaval plaan ühele teisele sõbrannale kambakas teha. Ehk siis plaanisime näidata talle, kui tore on, kui sulle öeldakse häid sõnu ja kallistatakse. Asja tegi raskeks see, et ega me isegi teab mis kallistajad pole.. Ühesõnaga läks nii nagu ikka - alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama... Alguses tegime arglike ja vaikseid komplimente, aga no kallistama ei saanud kuidagi, vahepeal läks lausa meelest ära, mis me tegema pidime. Ja no komplimendid said ka väga kiiresti otsa, sest kaua sa ikka juukseid ja kõrvarõngaid kiidad...Õnneks saime lõpuks (täna vahvale mängule) hoo sisse ja oi me siis kallistasime!!!

Mõeldes järgmistele õhtusöökidele, muretsesin ma ka uue Aliase, kus iga sõna seletades on vaja midagi teha. Näiteks: Kasuta seletamise käigus pidevalt väljendit "Kiiresti! Mul on vaja vetsu minna" või Suru oma käed rusikasse, kõverda küünarnukid, liiguta käsi ning teeskle, et oled kana iga kord kui su tiimikaaslased mõne sõna ära arvavad või Vabanda südamest ja selgita, miks sa nii halvasti seletasid iga kord kui su tiimikaaslane midagi valesti arvab.

Johnny Cash'i mälestuseks

"Surnuaiavahi tütar" ja "Mina olin siin"

Ütlen kohe ära, et ma ei ole mingisugune kriitik ja ma isegi ei püüa olla kriitik. On see nüüd hea või halb, aga ma olen inimene, kes märkab ikka pigem head (just filmides ja raamatutes). Küsimusele, "kuidas oli", saab minu käest üldjuhul vaid kahesuguseid vastuseid: "mulle meeldis" või "mulle ei meeldinud".

Olen sattunud viimasel ajal Eesti filmide peale.
Kõigepealtl "Surnuaiavahi tütar". Seda filmi tegelikult lausa ootasin, sest olin eelmisel suvel viibinud kohas, kus seda filmiti ning kohalikud suutsid minus korralikku uudishimu tekitada. MULLE MEELDIS!!! Mingisugust jubedat märulit ja tempokust seal ei olnud. Aga film oli armas, omamoodi armas... Ma ei salli seda, kui juba poole filmi pealt tekib tunne, et ma tean, milline on lõpp ning selle filmi puhul oligi lõpp minu jaoks ootamatu. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin... Samas jäi hinge kripeldama tunne, et mis siis ikkagi sai? Ja kui film jääb sind kummitama, siis on minu jaoks tegemist hea filmiga. Mulle meeldis ka see, et mu väike tütar (6-aastane) vaatas ja küsis ning mina sain selgitada! Kas ma endale ostaks selle filmi? Vist mitte, aga teistel soovitaks vaadata küll.

Teiseks film "Mina olin siin". Täitsa põnev oli, aga olin tänulik, et lapsed magasid juba, sest see ei ole (minu arvates) kindlasti mitte selline film, mida lapsed võiksid vaadata. Jällegi meeldis mulle, et ma ei saanud aru, milliseks kujuneb filmi lõpp ning filmi järgselt jäi minu jaoks õhku küsimus, mis sai edasi... Uuesti vaatamise vastu pole mul midagi, sest peaosas ikkagi minu suur lemmik Rasmus Kaljujärv. Aga endale taaskord ei ostaks, kuid teistel vaadata soovitaks.

Alati pole muidugi filmi ostmise puhul asi selles, et tean, mis lõpus saab ja pinget enam pole, sest nt "Nipernaadi" või "Need vanad armastuskirjad" - tean ju lõppu, aga ikka vaataks veel ja veel ja veel...