10. aprill 2016
Tere, saame tuttavaks! Mina olen see teine hull! Heily.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis idee selleks, et jooksma hakata sain ma Alexandra Heminsley raamatust “Kuidas minust sai jooksja”. Kui ma lugesin, et keegi veel on alustanud nullist ja jõudnud kuhugi välja, siis tekitas see tunde, et äkki tõesti suudan ka mina.
Hea küll, tõele au andes pean ma ütlema, et ma olen enne ka jooksnud ja trenni teinud. Aga ma ei ole seda suutnud teha stabiilselt. Kui ma sügiseks olin jõudnud nii kaugele, et suutsin juba 5 kilomeetrit järjest ära joosta, siis tänaseks hetkeks olen ma jälle nullis. Eriti nutuseks muutusin ma hetkel, kui sain aru, et minu omast arust täitsa head jooksuajad on tegelikult täielikud mõttetused (kuigi loogika ütleb, et mida head seal saabki olla, kui trenni pole tehtud). Näitan teile ka numbreid: minu isiklik 3 km jooksurekord on 21 min ja 22 sek, aga 3 km kõndimise oma 24 min ja 03 sek. Võiks vist pigem kõndida, liiguks sama kiiresti?
Ühesõnaga – nüüd tahaks ma päriselt joosta! Ja ikka nii, et iga nädal mõned korrad, et tekiks harjumus ja vorm! Kas saame hakkama?
Päris-päris esimese katsetuse tegin ma juba eile, kui jooksin koos ma 4-aastasega ümber maja. Tema väsis ja ka mina olin suhteliselt väsinud. Hmm ja avastasin, et olen vaid 300 meetrit jooksnud.
Täna otsustasin, et teen ära Cooperi testi. Teate ju küll, see “lõbus” test kooliajast, kus tuli 12 minutit järjest joosta. Mõtlesin, et see on nagu stardipakk, kus alustada, et hiljem saaks võrrelda, kus ma olin päris alguses. No nii, hakkasin jooksma ja algus oli päris hea, siis korraks hakkas juba mõnus ja tekkis tunne, et appi, ma ju jooksen, milles probleem. Aga, kui 10 minutit sai joostud, siis läks raskeks, ikka tõeliselt raskeks. Läbi mingi imeväe suutsin ikka vastu pidada, aga veremaik oli suus ja ma ei saanud enam aru, miks ma seda teen. Kooliaegsed kehalise kasvatuse tunnid meenusid, siis oli sama hull…
Ja tulemus… Vikipeedia andmetel minu vanuses – rahuldav! Ehk läbisin 1730 meetrit.
Kuidas edasi? Ma ei teagi, tean vaid, et tuleb joosta! Eveliis, sa mingit vinget äppi ei tea, no sellist et “kuidas hakata jooksma”? Oleks ju mugav, kui keegi taskus õpetaks, et jookse! kõnni! kiiremini! aeglasemalt! jne.
11. aprill 2016
Ega siin ei ole midagi salata, et natuke teen ma kõike seda ka oma hetke numbrite pärast. Ei, kaalu pärast ma väga ei kobise, aga vööd ja puusa võiks ju küll natuke saledamaks saada. Oo ja kui kuidagi leiaks kõhulihased päästerõnga alt üles…
Aga et iseendal (ja teil) oleks hea võrrelda, siis siit tulevad minu stardinumbrid:
- pikkus 159 cm (ilmselt ei muutu)
- kaal 56,1 kg (kui ei muutu, pole draamat, sest lihas ju kaalub teatavasti rohkem kui lõtv liha)
- rinnaümbermõõt 87 cm
- vööümbermõõt 77 cm
- puusaümbermõõt 97 cm
Natuke tänasest ka! Jooksmas ma ei käinud, muud trenni ka ei teinud, aga päris laisk siiski ei olnud. Nimelt tegin natuke lihastrenni – kõhulihaseid, seljalihaseid, kätelihaseid ja muidugi lõpetuseks vana head planku. Eveliis, mida vastu välja paned?
14. aprill 2016
Just nii, ma ei ole kuhugi kadunud ja kannan nüüd alandlikult ette, mida ma olen vahepealsed päevad teinud.
Üleeile oli mul mu tantsutrenn, mis kestis tund aega ja pärast seda enam muud ei teinud. Samas ei ole see trenn mingi tilu-lilu, selja võtab higiseks ja lihaseid tuleb ka pingutada. Trenni tulemust on võimalik näha Tartu ja Tallinna võimlemipidudel.
Eile olin tublim ja läksin ka jooksma. Alguseks kõndisin 1,83 km. Seejärel võtsin oma käimiskepid kätte ja hakkasin jooksma. Jooksmisel kasutasin kuskilt loetud nippi, et jooksmisega alustades tuleb joosta nii aeglaselt nagu jookseb sinu vanaema. Ma küll ei tea oma vanaema jooksutempot, aga püüdsin olla hääääääästi rahulik! Kokku jooksin 3,2 km ja aega kulus 29 minutit. Nii et nagu ajast näha oli tegemist tõeliselt vaikse sörkimisega. Samas oli mu enesetunne mõnus, veremaitset suus ei olnud. Arvan, et püüangi esialgu joosta aeglaselt, et tekis harjumus jooksusammul liikuda, siis juba hakkan ka veidi kiirust lisama.
Peale jooksu oli vaja koju tagasi ka saada, seega lisandus veel 3,45 km kõndi. Järgmisel korral püüan seda jooksumaad natuke juba pikendada ja kõndimise maad vähendada. Eks näis, kas õnnestub.
Kohe ütlen ära, et täna ma jooksma ei lähe, sest vihma sajab ja mina ennast sellise ilmaga (veel) õue vedada ei suuda! Aga et mitte niisama laiselda, siis võtan jälle ette kõhu-, selja- ja kätelihased. Suveks võiks ju kõhu lamedaks saada.
26. aprill 2016
Ma pean ausalt tunnistama, et laiskus oli sees. Mind väga palju mõjutab ilm ja kui ikka päikest ei ole, siis on ennast diivanilt ukseni venitada raske. Kõige raskem ongi see moment, et panna riided selga ja astuda uksest välja, edasi läheb mõnusalt (niivõrd-kuivõrd). Selles mõttes oleks hea, kui oleks keegi kambajõmm, kes sunnib kodust välja astuma. Nii näiteks sattusin ma eilsele Tartu Maratoni ühistreeningule. Vend läks ja ma võtsin sappa. Pärast muidugi selgus, et kui ma poleks läinud, ei oleks ta ka läinud, nii et motiveerisime vastastikku.
Kuidas siis jooksurindel läinud on? Noh, nii ja naa. Jooksnud olen (või noh, aktiivsemalt liigutanud) kahel korral: eelmisel neljapäeval ja eile. Neljapäeval oli lapse koolis Jüriöö jooks, kus me oma emade grupiga ka osa võtsime. Joosta tuli 7 korda 50 meetrit. Esimesed 50 m oli päris ok, teised ka veel, aga alates kolmandast korrast oli selline tunne, et kas mul ikka on jalad olemas, no nii pehmed olid need kaks vorsti seal all. Kahtlen, kas minust üldse kunagi kiiruse peale jooksjat saab… Järgmisel päeval polnud jalgadel kohta, mis poleks valutanud…
Eile, nagu juba eespool mainisin, läksime Tartu Maratoni ühistreeningule. Kui ma alguses plaanisin joosta ja kõndida vaheldumisi, siis läks teisiti. Võtsin ju kõndimise osa jaoks kaasa käimiskepid ja rajal tundus natuke imelik kepid käes joosta, kui kõik teised ümberringi kõndisid. Nii oligi, et esimesed 6 km tegin ma tõeliselt tempokat kepikõndi, kohati oli ikka hing nööriga kaelas. Edasi (st peale joogipunkti) võtsin vaiksemalt, tegin ühe laulu jagu rahulikku kõndi ja ühe laulu jagu jooksu (kokku umbes 2,5 km, siis ei suutnud ennast enam jooksma sundida). Viimased 2 km tegin jälle kiiremat kepikõndi. Tegelikult oli lõpus tunne hea, aga rajal olles mõtlesin küll, et no miks ma seda ometi teen!?!
Aga, ma tegin eile oma uue 10 km kõnni rekordi, milleks on 1 tund 22 minutit (tuletan siinkohal meelde, et mu 10 km jooksu rekord on 1 tund 18 minutit). Ei tea, kas peaks edaspidi kiirkõnnile keskenduma?
4. mai 2016
Kuidas läinud on? Oleks võinud paremini, st natuke ikka rohkem oleks võinud liikuda. Natuke nadi on just see jooksu osa ehk et ise tahan paremini joosta, aga jooksma pole põhimõtteliselt jõudnudki. Kusjuures tunne oli, et ma ju käisin, aga paraku statistika kõneleb midagi muud. Lähen nüüd nurga taha häbenema…
Kokku: 12 korda
Ajaliselt kokku: 7 tundi, 16 min, 21 sekundit, millest:
- tantsimine 3 tundi, 35 minutit
- jalutamine 2 tundi, 30 minutit
- jooksmine 1 tund, 4 minutit
Kokku distants: 22,34 kilomeetrit, millest
- jalutamine 16,67 kilomeetrit
- jooksmine 5,62 kilomeetrit
6. mai 2016
Pole paremat põhjust ennast jooksma sundida, kui et teha sellega ka kellelegi head! Seekordne Tartu Maratoni Heateo jooks oli koostöös SA TÜ Kliinikumiga väikese Cassandra toetuseks, kes põeb üliharuldast nahahaigust.
Kui rääkida minu isiklikust eesmärgist, siis eelkõige tahtsin, et mulle jääks sisse hea tunne, et selle hea tundega saaks ka pühapäeval Tartu Jooksumaratoni starti minna. See eesmärk õnnestus mul 100%liselt. Väga mõnus on olla!!!!
Rajal tekkis aga ootamatult mõte, et kui prooviks ainult joosta! Mõeldud-tehtud. Alustasin kohe hästi-hästi aeglaselt, et täitsa kindel olla, et hinge kinni ei tõmba. Ja see õnnestus!!!! Ma olen uskumatult õnnelik, sest jooksin täna järjest 4,7 km ilma ühtegi sammu vahepeal kõndimata!!! Ma polegi kunagi sellist maad järjest ilma pausita ära jooksnud!!! Ajaga jäin ka täitsa rahule, kokku kulus jooksuks 38 minutit.
Nii et nüüd ma veel natuke säran õnnest ja siis ootab juba ees pühapäevane 10 km jooksu!!!!
10. mai 2016 - jookusmaraton
Päev enne starti:
Traditsiooniliselt on päev enne täiskasvanute jookse laste jooksupäev. Läksime seekordki lastega jooksma. Oma pisemat veel üksi rajale ei lubanud, vaid jooksin tema selja taga temaga kaasas. Noh, 400 meetrit ju ka ainult. Paraku juhtus uskumatu lugu ja kuskil poole maa peal hakkas mul parem põlv päris korralikult valutama. Ikka nii korralikult, et viimased 50 meetrit jooksin longates. See põlv on mul ka eelnevatel aastatel tunda andnud, kuid ainult joostes, st et kõndides või rattaga sõites pole probleemi olnud. Seekord aga jätkas põlv valutamist ka kõndides.
Mida ma tegin? Homme oli ju vaja 10 km starti minna. Kodus määrisin Voltareniga kokku ja elastikside ümber. Valu läks ära, aga hirm homse ees jäi.
Hommikul enne starti:
Enesetunne oli kergelt väsinud ja vaim veidi hirmunud, aga suurimaks küsimärgiks oli põlv. Oma suurelt lapselt olin saanud Perskindol kreemi. Määrisin sellega põlve hommikul sisse ja panin sideme peale. Lootsin, et peab vastu.
Hetk enne starti:
Enne starti kreemitasin uuesti ja siis juba põlveside (see spordi oma, paks ja tugev) ümber. Igaks juhuks ka üks valuvaigisti sisse. Ja ma tean, et tegelikult ikka nii ei tohiks teha, eriti harrastussportlasena, ma ju ei lähe võitma. Enne starti seadsin endale eesmärgiks seekordset jooksu eelkõige nautida ja püüda joosta niipalju kui võimalik, st et vähendada jalutamise osa.
Rajal:
Algus oli nii mõnus, jooksin rahulikus tempos esimese joogipunktini, seal jõin ja puhkasin ning jooksin edasi. Ma jooksin umbes kuni 5,5 km’ni. Siis väsis ilmselt pigem vaim, sest teadmine, et nii pikka maad ma järjest jooksnud pole, tekitas tunde, et ega ma ju rohkem enam ei jõua ka. Tegelikult oli selleks hetkeks ka väga palav, päike lõõmas lagipähe ja varju polnud sellel rajalõigul kuskilt võtta. Järgmises joogipunktis valasin vett ka pähe ja läks natuke paremaks. Lõpp kulgeski vaheldumisi joostes ja kõndides.
Pärast jooksu:
Ma olen tegelikult rahul. Uut 10 km rekordit ma ei jooksnud, aeg oli 1:24, mis oli siiski aasta tagasi joostud ajast 5 minutit parem. Ka koht nii üldarvestuses kui oma vanuseklassis oli parem. Siiski jooksin ma oma 5 km rekordi, milleks nüüd on 34 minutit ja 21 sekundit. See annab lootust, et ehk siiski, ühel heal päeval, olen ma võimeline jooksma ka 10 km umbes ühe tunniga. Ma ju nii väga tahaks…
19. mai 2016
Mina olen natuke tublim olnud kui Eveliis, st olen käinud tantsutrennis, olen käinud jala tööl, olen sõitnud veidi ka rattaga. Muidugi on tore lugeda, et Eveliis vähemalt enam alkoholi ei joo, loodan et see liikumist takistama ei asu.
Aga juba homme ootab mind ees üks tõeliselt vahva üritus, millest ma peaaegu mitte mingil juhul ei soovi ilma jääda. Kokku läbin sellel üritusel kolme päevaga umbes 200 kilomeetrit, saan ilmselt valutava istmiku ja ohtralt positiivseid elamusi. Millest ma räägin? Eks kaasalööjad said juba aru, et tegu on Roheliste Rattaretkega. Juba homme hommikul kell 10.oo stardib 26. Roheliste Rattaretk “Kuidas elad, Põltsamaa?”
Ratas on hoolduses käinud, uus kiiver on soetatud (eelmisele kukkusin mõra sisse), snäkikott on pakitud, telk välja otsitud, magamiskott tuulutatud… Oh, ma nii juba ootan, sest see retk on tõeline elamus!
Kas mõni blogi lugeja on ka tulemas?
1. juuni 2016 - Tartu Võimlemispidu
Ehk kuidas sammuda poole päevaga 17500 sammu?
Eile toimus Tartus järjekordne võimlemispidu, seekord pealkirjaga “Värve täis taevakaar”. See oli minu kolmas võimlemispidu Tartus (puudusin vaid esimeselt ja neljandalt), loodan et rohkem pause sisse ja ei tule ja kõik järgnevad peod toimuvad koos minuga.
Tegemist on tõeliselt laheda üritusega, kus tantsivad koos nii kõige pisemad kui ka kõige vanemad. Meie tantsisime seekord neidude kavad “Tuulepealne maa”, mis on väga südamlik kava. Kava autor Marju Asarov on teinud ära imelise töö, nii et tantsida oli lausa lust.
Lisaks muidugi on suure töö ära teinud ka meie fantastiline treener Nele Varendi. Mulle nii meeldib, et ta võttsi meid päntajalgu ja panigi meid tantsima! Nele on kindlasti Treener suure algustähega, sest ta mitte ei õpeta ainult tantsusamme, vaid ta külvab meid üle positiivse energiaga, süstib enesekindlusega, ta näitab meile igal hetkel, kuidas olla õige ja tõeline võimleja. Ütlen ausalt, et on tema suhtumine on külge hakanud, sest nii mitmelgi korral olen ennast tabanud mõttelt, et mis asja sa Heily küürutad siin, õige võimleja on sirge seljaga.
Mõttemallide muutust tundsin ka sellel peol tantsides. Me olime ikka seal taga pool ja no ilmselgelt ei näinud ükski pealtvaataja minu nägu. Aga ometi ei osanud ma enam tantsida/võimelda/esineda ilma naeratuseta, ilma varba sirutuseta, ilma käte pikaks venitamisteta. Ma päriselt tundsin, et ma olen selle lava staar!
Ilmselgelt ei oleks meie trennid ja esinemised need, mis nad on, kui poleks meie imelist “Kurjade emade” kampa. Me oleme nii erinevad, aga samas on meil kõigil hinges soov tantsida ja see on see, mis meid seob, mis paneb meid ühes taktsi hingama, mis paneb meid igal teisipäeval koos treenima! Me oleme võrratud!
10. juuni 2016
Mai oli tõeliselt võimas kuu, eriti just rattasõidu koha pealt. Maikuusse jäid nii Roheliste Rattaretk, kus me rõõmsalt kolm päeva ratastega sõitsime, kui ka Tartu Rattamaraton.
Roheliste Rattaretke juures tegelikult need kolme päevaga sõidetavad umbes 200 km polegi ju tegelikult pikk maa, aga raskeks teeb selle just see aeglane kulgemine. Kui tegelikult suudaks ju 66 km sõita ära kolme tunniga ja päev oleks tehtud, siis Rohelistel toimub kulgemine – sõidad, vaatad mõnda põnevat kohta, sõidad, teed pissipausi, sõidad, pildistad vaatamisväärsusi, sõidad, teed söögipausi jne jne. See aga tähendab seda, et sa oled terve päeva hommikust õhtuni sadulas. Võite ainult ette kujutada, mis tunne sellel sadulaga kohtuval ihuliikmel on.
Vihjeks võin öelda, et teise päeva õhtul ma ei istunud enam, olin kas püsti või pikali. Kõigest hoolimata, ma soovitan kindlasti kõigil vähemalt üks Roheliste Rattaretk kaasa teha, see on elamus omaette!20. juuni 2016
Nüüd on siis kätte jõudnud see aeg, kust on näha, miks minust siiani (ja kardan, et üldse mitte kunagi) jooksjat ei saa… Mõni ehk hammustas juba läbi, aga jah suures maikuu spordijoovastuses pole ma juunikuus sammugi te
inud. 31. mai oli võimlemispidu,s eal ma tantsisin ja tundsin ennast mõnusalt, peale seda aga poel diivan mu vastu armuline olnud, st et ei ole mind oma kaitsvast sülelusest lahti lasknud.
Tänaseks on paus kestnud 20 päeva!!! Igal hommikul ma mõtlen, et täna õhtul lähen kindlasti ning igal õhtul ma mõtlen, et ah, lähen ikka hommikul, siis on mõnusam jne jne… Eks ma saan ise ka aru, et siin kehtib see vana hea tõdemus, et kas tahab see leiab võimaluse, kes ei taha leiab vabanduse!
Kuidas saada tagasi reele? Ma tean, et vastus on tegelikult väga lihtne, et tuleb püsti tõusta ja minna… Aga miks ma siis ei lähe?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar