Kohtume lehel 6petajaheily.blogspot.com.ee
15.04.17
Kolin!
Kolin oma tegemisi vaikselt ümber ja ootan teid kõiki endaga kaasa.
Kohtume lehel 6petajaheily.blogspot.com.ee
Kohtume lehel 6petajaheily.blogspot.com.ee
03.01.17
Lugemise väljakutse 2016
Vt ka facebook'i gruppi Lugemise väljakutse
Lugemise väljakutse 2016:
1. Raamat, mis on ilmunud aastal 2000. J. K. Rowling "Harry Potter ja tulepeeker"
2. Noortekas. Carlos Luis Zafon "Uduprints". Olen varem samalt kirjanikult lugenud "Marinat", seega umbes kujutasin ette, milline stiil mind ees ootab. Ja mulle meeldis! Oli küll kurva lõpuga, aga kuidagi hinge minev ja lõpuks ikkagi helge ehk et see kurb lõpp ei jäänud piinama (ma olen ikka mõne kirjaniku peale kurjaks ka saanud, et miks ta nii tegi). Minule jäi sellest raamatust läbi kumama mõte, et kui lubadus on antud, siis tuleb seda ka pidada ja minu arvates on see mõte, mida peaksid järgima küll kõik inimesed!
3. Võlukunsti raamat. Angie Sage "Pimedus". Septimus Heap'i sarja kuues osa. Mulle ikka meeldivad sellised müstilised, maagiat täis laste/noorte raamatud. Esimesed viis osa lugesin järjest läbi ja siis ehk tekkis kerge tüdimus, aga nüüd seda kuuendat osa nautisin jälle. Kusjuures need on sellised raamatud, mille juures mõtlen, et tahaks ise nende autor olla - müstika, maagia, salapära, võlumine - no nii hea fantaasia ja loovus!
4. Pööraselt naljakas raamat. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ma tunnistan päris ausalt, et ma pole oma elus lugenud raamatut, mis oleks mu reaalselt naerma ajanud. Ei ajanud ka see raamat mind ei kõkutama ega muigama, ilmselt ma pole lihtsalt seda tüüpi kuju. AGA naljakas oli ja mulle väga meeldis selle raamatu huumor, ilmselt üks heas mõttes jaburaim ja samas põnevaim raamat, mis ma üldse lugenud olen. Ma nii tahaks uskuda, et tegelikult on ka ilmas selliseid muhedaid ja lahedaid kujusid, kes nii sujuvalt ja muretult läbi elu kulgevad nagu selle raamatu 100-aastane peategelane. Kusjuures tekkis selline positiivsuse laks ja tunne, et milleks muretseda ebaoluliste pisiasjade pärast, elu on nautimiseks!!! Soovitan kõigile lugeda, eriti neile, kes tunnevad, et on kerges masenduses. :)
5. Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia Harper Lee "Tappa laulurästast...". Tahtmine just seda raamatut läbi lugeda tekkis mul peale Vanemuise etenduse "Tappa laulurästast" vaatamist. Mind jäi kummitama tunne, et raamatus on veel midagi. Oligi! Sisu oli palju rohkem, mõni asi oli natuke teisiti, kuid siiski jäid nii etendus kui raamatut mulle meeldima. Minu jaoks näitab see lugu, kuidas üks ASI (nimetegem seda tinglikult nii) võib muuta kogu igapäevaelu kulgu; kuidas täiskasvanute maailm tungib laste maailma; kuidas eelarvamused kujundavad arvamusi... Mulle meeldis kõige enam sellest raamatust Koll Radley - nähtamatult kogu lugu saatev mõistatuslik majanaaber, kes oli tegelikult alati omal moel laste jaoks olemas.
Lühidalt sisust: perekond elab rahulikku elu, kuni advokaadist isa saab korralduse asuda kaitsma neegrit, keda alusetult süüdistatakse vägivallas noore tütarlapse kallal. Aasta siis on 1935 ja oli juba ette teada, et see lahing on kaotatud, sest veel kordagi pole neegrile taolises protsessis õigust jäänud. Ümbritsev rahvas on valdavalt rassistlik, vaid lapsed ja tõeliselt humanistlikud elanikud püüavad leida tõde. Kogu lugu on jutustatud läbi laste silmade.
6. Raamat, mille peategelane on laps. Astrid Lindgren "Hulkur Rasmus" See on lihtsalt müstiliselt hea ja armas raamat. Kindlasti soovitan kõigil, kes veel millegipärast pole, see läbi lugeda. Raamat, mis näitab, et headus ja armastus ning õnnelikud lõpud on olemas; mis näitab, et tähtis on tunne mitte rikkus; mis näitab, et laps vajab eelkõige hoolimist! Oh, see ON nii ilus ja armas!
7. Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas. Ray Bradbury "Marsi kroonikad". Tegemist oli tegelikult kurva raamatuga, kuigi algus tundus ilusa ja põnev, siis juba õige pea läks asi kurvaks. Ulme või mitte, aga omajagu on ju selles kõiges oma tõde sees. Sellised me maalased oleme - tarbimishullud, lõhkumishullud, ülevõtmishullud... See raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, ehk paneb natukenegi mõtlema sellele, mis on tõeliselt oluline.
8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas . Anna Brodele "Sinine varblane". Tegemist on Läti kirjanikuga. See jutustus ilmus aastal 1964 ja äratas sealses ühiskonnas suurt vastukaja. Nimetus "sinised varblased" muutus kõigi nende noorte üldnimeks, kes ilma küllaldase ettevalmistuseta ellu astuvad. Ühesõnaga raamat ühe noore tütarlapse elust (või noh suvest) pärast kooli lõpu, esimesest armastusest, suurest soovist abielluda, esimesest pettumusest ja südamevalust. Otseloomulikult moraalsus võidab, vanematel oligi õigus jne. Natuke meenutas Silvia Truu selleteemalisi raamatuid, kuigi Silvia Truu omad meeldivad mulle rohkem, sest tunduvad kuidagi sügavamad.
9. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime esimese tähega. J. K. Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang"
10. Raamat, mille tegevus toimub haiglas. Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju". Tõlkija Albert Valter kohtub haiglas olles erinevate inimeste ja eluvaadetega. Ühest kaaslasest Arturist saab koosoldud aja jooksul aga hea sõber ja inimene, kes kasvas talle südame külge. Artur Simmo on lihtne töömees, kes elus näinud nii mõndagi, aga sellest hoolimata pole ta ise kibestunud ega kaotanud võimet mõista ja julgustada teisi. Vana mehe ainuke soov on saada veel koju, oma koju... See soov aga ei täitu... See oli sügavmõtteline ja kurb raamat, mis ilmselt mõtetes saadab mind veel mõnda aega. Lugedes oli silme ees koguaeg Kaljo Kiisk, kuigi filmi ma ei ole näinud. Nüüd mõtlen, et peaks ära vaatama...
11. Raamat, mida loed originaalkeeles (va eesti keel). Ally Condie "Crossed". Eesti keeles ilmunud raamatu "Määratud" teine osa. Tookord kui "Määratud" esimest korda loetud sai, oli põnevus nii suur, et sai tellitud teine ja kolmas osa inglisekeelsetena. No lugemiseni ei jõudnud. Aga nüüd siis lõpuks, selle väljakutse raames, sai tehtud - minu esimene inglise keeles loetud raamat. Ja teate, polnud nii hull midagi, hirm oli suurem kui asi väärt. Sain täitsa ilusasti aru ja ei pidanudki iga teist sõna sõnaraamatust vaatama. Tegelikult ei vaatanud mitte ühtegi (mõnda sõna küll ei teadnud, aga sisu aitas mõista ka nende sõnade tähendust). Raamatust ka. See teine osa oli minu jaoks natuke igavam kui esimene, alguses tunduski, et kogu raamat seisneb selles, kuidas üks peategelane kulgeb ees ja teine talle järgneb. Õnneks nii päris polnud. Oli ikka ka põnevust ja nii mõndagi uut sai ka suure Ühiskonna kohta teada. Ilmselt tuleb siiski ka kolmas osa läbi lugeda.
12. Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus. Jutta Richter "Havisuvi". On Enne, Pärast ja Praegu. Praegu on silmapilk, mil Anna tahaks veel olla väike laps, sest lapsed ei pea teadma, mis täiskasvanute maailmas sünnib. Ja emadelt peaks nõudma, et nad suremisega niikaua ootaksid, kuni nende lapsed ons uured... Hoolimata sügavast ja kurvast teemast, see raamat mulle elamust ei pakkunud, ehk olin selle lugemise jaoks juba liiga vana, sest tegemist peaks olema lasteraamatuga.
13. Raamat žanrist, mida sa pole enne lugenud Andra Kalda, Ragne Värk "Hoidistaja salaraamat". Nii ongi, et ühte kokaraamatut pole ma kunagi algusest lõpuni läbi lugenud, olen sirvinud ja sisukorda lugenud, aga tervet raamatut korraga, veel mitte kunagi. Oli päris huvitav, lugesin ka neid retsepte, millest muidu üle libiseksin ja võibolla just tänu sellele leidsin nii mõnegi huvitava hoidise, mida tahaks ka proovida (nt hapendatud kapsast, sest sain teada, et seda pole üldse keeruline teha või siis viinaga marineeritud kurgid või hoopis mõned moosid šokolaadiga). Mulle tegelikult väga meeldis, et lisaks hoidistele olid välja toodud ka mõned toiduretseptid, kus neid samu hoidiseid saaks kasutada (ära märgitud sai ahjupannkook ja rukkijahuvaht). Mulle meeldib see hoidistaja salaraamat!
14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat. Cristoffer Carlsson "Langev detektiiv". Ma ei saa kohe nii karmilt väita, et tegemist on erakordselt halva kaanekujundusega, aga ütlen nii, et see kaanekujundus mulle muljet ei avaldanud. Raamat ise on teine osa Leo Junkeri kriminaallugudest. Ma ei saa öelda, et raamat minus erilist vaimustust oleks tekitanud, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle ei meeldinud. Lugeda oli ju huvitav, käest ära ei pannud, pooleli ei jätnud, aga samas vaimustusest kiljuma ka ei hakanud.
15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s. Camilla Läckberg "Murelind". Raamatut nägin Apollo riiulis, kus reas top'is olevad teosed. Nüüd (08.04) otsides leidsin, et hetkel on raamat Apollo Ilukirjanduse top 10s seitsmendal kohal. Olin sama autori kahte varasemat teost lugenud ja mulle need meeldisid. Ka selles raamatus ei pidanud ma pettuma. "Murelind" on põnev, kaasahaarav ja põletavalt aktuaalne krimiromaan, milles politseinik Patrik seisab silmitsi oma elu suurima väljakutsega töötades paralleelselt kahe mõrvajuhtumiga, mis hoolimata algselt tunduvast täielikust erinevusest ühel hetkel üheks muutuvad. Mitmed erinevat tegelased, erinevad olukorrad nii olevikust kui minevikust, lisaks peategelase argielu (ehk lähenevad pulmad) - kusjuures kõik põimub lõpuks kokku ühtseks tervikuks.
16. Raamat millest on juttu teises raamatus. Emily Bronte "Vihurimäe", millest oli juttu "Videvikus". Kuigi tegemist on klassikaga, siis mina seda enne lugenud ei olnud. Mulle meeldis! Midagi geniaalset ma selle raamatu kohta öelda ei oska, aga see tekitas tundeid küll seinast seina, sest kord ma vihastasin, kord tuli pisar silma, kord mõtlesin nurka visata, siis jälle ei suutnud käest panna. Mul on väga hea meel, et lõpp oli ikkagi positiivne, kuigi kogu see kurjus ja raev, mis ühes hinges peidus võib olla, on uskumatu. Pani mõtlema sellele, kui kõvasti mõjutame meie täiskasvanud laste tulevast saatust läbi selle, kuidas me neid väiksena kohtleme. Kõik hinged siin ilmas vajavad armastust ja hoolivust!
17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud. Anne Berest, Audrey Diwan, Caroline de Maigret ja Sophie Mas "Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal". Tegelikult sai selle raamatu jõuludeks mu 15-aastane ja temale meeldis/meeldib see meeletult, luges mulle lausa sõnu peale, et ma raamatut ära ei rikuks (nagu ma oleks kunagi mõne raamatu ära rikkunud). Pariis meeldis meile mõlemale ja me mõlemad tahame sinna tagasi minna, kuid sellega meie ühisosa antud teemas piirdus, sest see raamat mind küll vaimustusest kiljuma ei pannud. Noh ega ta halb ka polnud, pigem selline kerge lugemine, mis midagi juurde ei anna, ära ka samas ei võta, kuid kahjuks põnevust ka ei tekita. Kuid midagi ikka positiivset ka - paar seal olevat retsepti proovin küll ära (nt krepid, mille tainas ka õlu, mis pisi taina eriti õhuliseks tegema).
18. Muinasjutt. Sergei Aksakov "Tulipunane lilleke". Ma ei ole muinasjuttude lugeja, mitte et mulle ei meeldiks muinasjutud, vaid mulle meeldib muinasjutte jutustada. Nii ongi need muinasjutud, mida minu vanaema mulle omal ajal jutustas, nüüd minu jutustuste kaudu minu lasteni rännanud. Eks nende jutustamiste käigus võib nii mõnigi lugu olla ka väheke teisenenud, aga mis sellest. "Tulipunane lilleke" on täitsa minu masti muinasjutt, kus läbi armastuse saab hea võitu kurjast. Leian minagi, et kõige esimene samm kurja vastu võitlemisel on headus!
19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos. Mart Sander "Litsid. Naiste sõda" 1. raamat. Kõigepealt pean ausalt tunnistama, et ma poleks iial ise seda raamatut ostnud - põhjuseks Mart Sanderi isik ja teose pealkiri. Nüüd ma pean aga lisama, et olen väga tänulik on mehevennale, et tema selle raamatu ostis, sest see on väga hea raamat! Ma nautisin ilmselt igat sõna, sest kogu see keelekasutus, sõnavara rikkus ja intelligentsus, mida ma sellest raamatust kohtasin, oli väga nauditav. Lisaks põnev lugu, huvitavad karakterid, ajalootruudus. Ma olen Eesti ajaloo austaja ja ma nautisin sellist ajaloolist käsitlust. Kokkuvõte aga Mihkel Kunnuse sõnadega: "“Litsid” on dokumentaalse ainesega elegantselt ja teravmeelselt põimitud põnevik, kus väljamõeldud tegelased on kõrvuti ajaloolistega. Sündmuste suur plaan on samuti dokumentaalne ja seega ajalooga kursis olevale lugejale on ootamatusi vähem, ent vürtsi lisavad jällegi keerulised perekonnasaladused ja muu, mis tuleb teose pealisehituse põnevikužanrist."
20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms. Eveliis Kund-Zujev "Tilluke Delisa ja torukoll". Eveliis on vist üldse ainuke autor, keda ma päriselt kohanud olen. Ma olin varem selle raamatu ideega ja ka looga kursis, seega ootasin tegelikult midagi uut ja põnevamat, mingeid seiklusi ja müstikat, aga raamat oli jutustus, mida ma juba teadsin. Ei, mitte üldse halb, aga ma millegipärast kujutasin midagi muud ette. Nii et palun nüüd täita ka ikka minu ootus ja teises osas võiks olla nt selline lugu: Delisa on juba suur, tal on endal laps nimega hmm nt Ida. Ühel päeval hakkab Ida rääkima emmele mingist imelikust torukollis, kes on tõsises hädas. Delisa süüdistab selles suurt õde, et see on nüüd ka tema lapsele udu ajanud (Delisa on ju väga praktiline naine ja sellist jama ei kannata). Aga see ei ole kuidagi võimalik, sest suur õde ei ela üldse nende lähedal ka mitte. Kahjuks Delisa ise ei näe ega kuule torukolli, sest ta ei usu temasse (nii väidab Ida). Õnneks siiski tuleb usk tagasi, järgnevad müstilised seiklused ja Delisa päästab koos tütrega torukolli tema suurest hädast. Lõpp hea, kõik hea! Eveliis, teed ära?
21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul) Jules Verne "20000 ljööd vee all". Otseloomulikult olen ma seda raamatut kunagi lugenud, ma armastasin sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatuid ja mul on tõeliselt kahju, et mul pole tervet sarja, aga ühel päeval ehk on. Igatahes Verne on põnev kirjanik ja kuigi see raamat ei kuulu temalt mu lemmikute hulka, oli siiski põnev lugeda ja ega pooleli ei tahtnud jätta, sest päris täpselt enam meeles ei olnud, kuidas see lugu ikkagi lõppeb. Järgmiseks igatahes tuleb nüüd "Saladuslik saar" kätte võtta, sest tahaks ju ikka rohkem kapten Nemost teada saada (meelde tuletada).
22. Detektiivilugu. Erle Stanley Gardner "Passiivse osaniku juhtum". Advokaat Perry Masonil tuleb taas üle kavaldada salatsevaid tunnistajaid, auahneid prokuröre ning kurikavalaid mõrtsukaid. Abiks ikka tema ustav sekretär Della Street, aga ka politseiuurija Tragg, kelle lähem tutvus Masoniga just sellest raamatust alguse saab. Nero Wolf on ikka minu vaieldamatu lemmik detektiiv, aga Mason püsib tal tihedalt kannul. Krimilugu, mis on klassikaliselt hea, siiani pole üheski Masoni loos pettuma pidanud.
23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat. Knut Hamsun "Victoria". Antud raamatu peategelane Johannes on armunud rikka mõisniku tütresse Victoriasse. Victoria on aga Johannesele kättesaamatu, sest kuigi temast saab edukas kirjanik, sunnitakse ta armastatu hoopis tulusasse abiellu nagu soovib perekond. Tagakaanel on kirjas, et tegemist on Hamsuni kõige helgema raamatuga, mis tekitas mulle tahtmise ikka mõnda teist tema raamatut ka lugeda, sest no ega see raamat ju ka just õnnelik ei olnud (kuigi teatud helgust siin siiski oli, seda ei saa eitada), See raamat hetkel ei kõnetanud mind ja ütlen päris ausalt, et läbi lugesin ta ainult tänu sellele punktile, muidu oleks ilmselt pooleli jätnud. Ju polnud hetkel selle raamatu aeg... Plaanin siiski ühel hetkel võtta minu enda jaoks Hamsuni kõige tuntuma teose "Maa õnnistus".
Ps. Ega ma täpselt aru saanud, kas see nüüd sobib siia punkti alla, aga kuna minu käes olev teos kannab ilmumisaastat 2016, siis lugesin ta ikka selle punkti all.
24. Sinu lemmikraamat (loed uuesti mõnd oma lemmikraamatut). Karl May "Winnetou". See oli ikka mu tõeliselt suur lemmik, ma isegi ei mäleta mitmeid kordi ma seda lugesin. Viimasest lugemisest on muidugi palju-palju aastaid möödas, nii et ega täpselt enam ei mäletanud, milline seiklus millises kohas oli. Raamat aga oli ikka hea ja kaasa elasin samamoodi nagu tookord. Nüüd tuleb ikka ilmselt ka teine ja kolmas osa üle lugeda, sest ei tea ju, kas ka nüüd tekitab viimane raamat pisarad silma? Nendest raamatutest sain kindlasti ka inspiratsiooni suvisteks mängudest, meie onn olevat metsas ikka veel püsti, nii hästi ehitasime. Ainult et ma ei mäleta enam, kas ma olin tollastes mängudes Kaval Rebane, Väle Põder või Tugev Karu...
25. Raamat, mille oled saanud kingituseks. Helen Tartes-Babkina "Kunst abiks lapse ja noore mõistmisel". Esimese hooga ma mõtlesin üldse, et mulle polegi raamatuid kingitud, ikka ainult Apollo kinkekaarte, aga tegelikult ikka mõned on ka. Näiteks see raamat, mille kinkis mulle mu kunstiteraapiat õppinud sõbranna. Oli täitsa huvitav lugemine, eriti meeldis mulle see, et autor rõhutas ja seletas põhjalikult, et ainult kunstiteose põhjal ei saa panna diagnoosi, vaadata tuleb ikka laiemat pilti. Mina soovitan seda raamatut kindlasti ka teistele lastega tegelevatele inimestele, sest see aitab mõista loovtegevuse olulisust.
26. Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat. Ilmar Tomusk "Digipöörane kool". Täitsa põnev lugemine, päris vau-efekti ei tekitanud, aga nurka ka ei tahtnud visata, nii et selline kuldne keskmine. Raamat aitab ehk mõelda, kas internet aitab tõesti alati paremini õppida või toob digipööre lisaks heale kaasa ka halbu üllatusi. Vahva on see, et minu lapse digipöördelise kooli direktor ütles viimasel koosolekul, ehk just sellest raamatust inspireerituna, tabavalt, et oleme ikka digipöördelised, aga hoidume digipöörasteks muutumast. Ja nii ongi!
27. Raamat "Moodsa aja" sarjast - John Burnside "Uppumiste suvi" Mulle see raamat ei istunud, lugesin küll lõpuni, aga päris ausalt öeldes, siis teise poole raamatust nii üle-rea lugedes. Ei suutnud esimene pool mind sedavõrd haarata, et oleks huvi tekkinud. Ma isegi ei tea, mis mulle ei meelinud, aga no igav oli minu jaoks nii lugu kui ka kirjutamisstiil...
28. Raamat, mille kaas on sinu lemmikvärvi. Jojo Moyes "Pärast sind". Tegelikult mul lemmikvärvi pole, aga selle raamatukaane värvilahendus mulle väga meeldis, seega jääb nii, et läheb sellesse teemasse. Raamatust ka. Mulle tegelikult meeldivad sellised armsad ja romantilised raamatud, kus räägitakse teineteisest mööda, juhtub kummalisi seiklusi, uskumatuid asjaolude kokkulangemisi, peategelane on segadusses ja ei tea ise ka, mida tahab, aga lõpuks kõik ikkagi laheneb ja kõik on õnnelikud. :D Jojo Moyes on selles valdkonnas kindlasti üks mu lemmikuid.
29. Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Erich Maria Remarque "Läänerindel muututeta". Esimene pool raamatust möödus lenneldes ja ei puudutanud mind ausalt öeldes kuidagi, ise veel mõtlesin, et ei tea, kas ma olen sõjakoledusi nii palju lugenud, et juba tuimaks muutunud... Mingi hetk aga käis klõps ja kõik hakkas hinge minema, oli valus ja kurb. Teadmine, et nii oligi ja oli ka minu esivanematega, oli kurb. Kurb, et mõnede riikide/inimeste egode pärast kannatasid/kannatavad nii paljud tavalised toredad inimesed... See raamat peabki olema kohustuslik kirjandus, et ka uued sirguvad põlvkonnad ehk natukenegi mõistaksid!
30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge. David Hewson "Kuritegu". Kokku lausa 943 lehekülge. Nii pikka raamatut on raske lugeda, sest seda ei loe isegi mina ühe päevaga läbi (eriti töö ja pere kõrvalt), nii et läks lausa kolm päeva. Taani telesarja, mille põhjal see raamat kirjutatud on, ei ole ma näinud, seega oli lugu uudne ja põnev. Kui mitu korda tekkis tunne, et no nüüd on lahendus käes, siis tegelikult selgus kõik alles viimastel lehekülgedel. Pinge püsis ja põnevus püsis, pidevalt juhtus midagi uut, lõpp ei olnud roosiline, peategelased polnud inglid - mulle meeldis!
31. "Loomingu raamatukogus" ilmunud raamat. Eeva Park "Geeniuste algkursus". See oli mulle ilmselt kõige raskem punkt selles väljakutses. Alusasin kahe raamatuga, aga need ei olnud kohe üldse minu raamatud, nii et kümnest lehest kaugemale ma ei suutnud... Lõpuks valisin poest lihtsalt kõige õhema Loomingu Raamatukokku kuuluva raamatu ja otsustasin kuidagi läbi puurida. Nüüd aga tuleb tunnistada, et oli täitsa loetav värk. Tegemist siis näidendi tekstiga, kus lugu toimub aastal 1885 Tallinna ajalehe "Virulane" toimetuses. Tegelasteks väga noor Eduard Vilde ja väga noor Juhan Liiv, kaks vastandlikku geeniust oma elu- ja loomingutee alguses. Lisaks leheomanik Jaan Järv ja Vari, kes kaaslaseks Liivile. Loetav lugu, muud ei oskagi kosta.
32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust. Michael Azerrad "Come as you are. Nirvana lugu". Minu jaoks on Nirvana ja Kurt Cobain ajaloosündmus, seetõttu ka selle valiku alla selle raamatu asetan. Kui nüüd võrrelda kahte Kurt Cobainist kõnelevat raamatut, siis tahaks lihtsalt öelda, et ärge võrrelge, sest need on erinevad. See raamat on kirjutatud ajal, mil Kurt oli veel elus ja seetõttu on teismoodi rõhuasetusega. "Taevast raskem" on kirjutatud hiljem ja sealt kumab koguaeg läbi see ettemääratud lõpp. Selle raamatu puhul on ka kurbust ja maailmavalu, aga ka helgust ja rõõmu. Raamat ilmus aastal 1993 ja seega jääb siit välja ka see viimase aasta kirjeldus, selle raamatu puhul jääb mulje, et peale tütre sündi jäid narkomured seljataha ja kõik liikus tõusuteed... Paraku jah, saatus tahtis teisiti. Kui üldse midagi soovitada, siis mina soovitan lugemist alustada sellest raamatust ja siis liikuda edasi "Taevast raskema" kallale.
33. Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016. Michael Punke "Mees, kes jäi ellu". Põnevust täis raamat, käest ei tahtnud kuidagi ära panna, sest suur oli soov saada teada, kuidas see kõik ikka lõppeb. Kusjuures lõpp jäi minu jaoks kuidagi kesiseks, ootasin isegi nagu midagi muud, aga mida, seda ei tea isegi. Igatahes tundsin esmakordselt, et ma tahan seda raamatut filmina näha, sest mõned kohad tundusid nii võimsad, et tahaks neid suurel ekraanil näha. Ma väga loodan, et ma filmis ei pettu!
34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal. Kadri Kõusaar "Vaba tõus". Tegemist on Kadri Kõusaare teise raamatuga, kus keskendutakse peamiselt hea elu ja hea surma filosoofilisele teemale. Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks, mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega ausat, kuid meeletut mängu. See oli omamoodi huvitav lugemine ja selgeks sai see, et seda raamatut ei saa lugeda kui lihtsalt raamatut, vaid seda raamatut tuleb tunnetada, selle raamatuga tuleb seostuda. Sügav ja mõtlemapanev, kuid see raamat vajab lugemishetkeks hingeseisundit, mida ehk võiks nimetada sarnaselt raamatu pealkirjaga - vaba tõus.
35. Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015 aastal loetud raamatute põhjal. Lars Kepler "Stalker". Aus olles pean tunnistama, et goodreads soovitas "Hüpnotisööri", aga see mul ammu loetud, võtsin siis uue Kepleri raamatu. Kepler on oma raamatutes verine ja hirmutav, ma siis ei julgeks neid lugeda, kui mees näiteks kuskil öösel ära on, sest ilmselt ma oleks öö otsa üleval või näeks õudusunenägusid sissemurdjatest ja akna taga hiilijatest. Aga kokkuvõttes mulle siiski Kepler meeldib, mõnusalt kaasahaarav ja põnev. Ainult, et Joona Linnast on mul küll väga kahju, nii ei ole aus...
36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole. J. K. Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi". Ja nüüd on tõesti ka mul Harry Potteri esimene osa loetud. Ja oli tõesti põnev! Mulle meeldib, kui on erinevaid tegelasi, kui kõik ei ole nii nagu näib, kui algselt halb, on tegevuse käigus hoopis hea ja no muidugi ka see, et lõpp vähemalt tundub lõpuna, et vähemalt see seiklus lõppeb positiivselt! Nüüd saan järjest ka järgmised osad läbi lugeda ja tuleb tunnistada, et tegu on nii hea sarjaga, et need raamatud sobivad veel päris mitme väljakutse punkti alla. :D
37. Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil. Mait Metsanurk "Ümera jõel". Eesti romaaniklassika üks tuntuim ja armastatuim ajalooromaan, kus loo kulminatsiooniks on eestlaste maleva võidukas lahing Ümera jõel 1210. aastal. Tulid meelde vanad head ajad, kus ma sõna otseses mõttes neelasin erinevaid ajaloolisi raamatuid. Nüüd pole neid enam ammu lugenud, aga tuleb tunnistada, et täitsa mõnus oli. Jah, ma tean, et need ei kujuta 100% sellist elu nagu siis elati, aga huvitav ja põnev on ikkagi. Sellised raamatud tekivad minus kummalisel kombel kohe erilise patriotismi tunde, et vot millised vahvad mehed meie maadel sõdisid ja elasid. Mulle meeldis ja tekkis kange tahtmine ka teised sellist tüüpi raamatud taas üle lugeda.
38. Taasleitud vana klassika. Colleen McCullough "Ogalinnud". Ma olen seda kunagi ilmselt lausa mitmeid kordi lugenud, aga viimasest lugemisest on päris palju aega möödas. Lausa nii palju, et kõiki üksikasju enam meeles ei olnud, aga seda toredam oli taaskord lugeda. Mulle meeldib see raamat, sest see hõlmab endas hästi pikka ajavahemikku, mulle meeldib, et kõik ei ole üks suur roosamanna, et kõik ei ole õnnelikud ja kõik ei lõppe hästi, mulle meeldib, et kõigest hoolimata jätab lugu endast positiivse mulje (mulle muidugi). Soovitan lugeda!
39. Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud. Aldo Maksimov "Andrus, vaikiv kangelane". Andruse ülisuure fännina ostsin selle raamatu kohe kui see ilmus. Sirvisin ja sain aru, et täpselt nii nagu raamatu kirjelduses kirjas, nii ongi ehk et tegu ei ole elulooraamatuga vaid sportlastee kirjeldusega. Ilmselt seetõttu jäi raamat ka riiulisse. Nüüd lugesin läbi ja tunnistan, et oleksin tõesti tahtnud palju rohkem saada teada meie vaikivast kangelasest, aga kahjuks midagi uut ei selgunud. Sellest hoolimata tuli mõnes kohas pisar silma, sest mulle nii eredalt meenus see kaasaelatud võidurõõm ja ka kaotusvalu. Ehk et Andruse sportlasteed see kirjeldab, ei midagi rohkemat.
40. Üks Minu-sarja raamat. Pille Gerhold "Minu Brasiilia". Tunnistan ausalt, et selle Minu-sarja koha pealt oli mul kerge eelarvamus, mis õnneks sai kohe esimese loetud raamatuga murtud. Mulle väga meeldis see raamat, sest oli informatiivne, kaasahaarav, kerge lugeda. Mulle meeldis, et tegemist oli reaalse elu reaalse ilustamata kirjeldusega. See raamat tekkis tahtmise enne mõnda riiki minekut kindlasti selle riigi kohta käiv Minu-sarja raamat läbi lugeda (kui selle riigi kohta on see olemas).
41. Luulekogu. Viivi Luik "Tubased lapsed". Viivi Luik on üks mu lemmik lastekirjanikke ja eriti meeldivad mulle need tema luuletused lastest, kus ta kõneleb kodusoojusest ja turvalisusest, aga ka laste hirmudest. Mulee meeldib neid luuletusi kasutada ka oma tööl lasteaias. Sellest kogumikust minu lemmik:
SUUR LÄRM
Laps laulab, trambib, karjub
ja vaidleb, seletab.
Nii kisendama harjub
ka makk ja telekas.
On toas nii palju lärmi,
et põrub aknaklaas.
On läbi isa närvid
ja ema voodis maas.
Kes lärmi lööb ja röögib,
see kunagi ei kuule,
et südamel on löögid
ja elamisel luule.
42. Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige S.K. Tremayne "Külmakaksikud" Haarav psühholoogiline thriller. Kui Tiina seda nüüdseks juba tükk aega tagasi väga haaravalt ja kaasakiskuvalt tutvustas, olin ma kindel, et tahan ka lugeda. Ei pidanud pettuma, sest raamat oli kaasahaarav, hirmutav, ohtlik, segadusse ajav, kohati arusaamatu, põnev, ulmeline... Mulle meeldis väga, ma ei saanud üldse aru, mis ja miks toimub. Hakkasin ühtpidi mõtlema, läks hoopis teisiti jne. Lõpp läks minu jaoks siiski natuke liiga segaseks, aga samas kipub nii olema, et need mitte-lemmiku lõpuga raamatud, jäävad lõpuks kõige kauemaks kummitama.
43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad: Donna Tartt "Ohakalind" Raamat, mille lõppemisel, läheb aega, enne kui suudad uue raamatu kätte võtta. Loetu peab settima... Soovitan!
44. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat. Alexandra Heminsley "Kuidas minust sai jooksja". Tema unistused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdimist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi... Minu unistused on ka suured, ma kujutan ette, et kunagi ka mina jooksen... Nii et see raamat inspireeris ja andis lootust. Ma pole ainus, kelle jaoks 3 kilomeetrit on tappev ning ma siiralt loodan, et ma suudan ühel päeval saavutada selle, mille saavutas Alexandra. Temal võttis see aega kuus aastat, kuidas minul läheb?
45. Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud. J. K. Rowling "Harry Potter ja saladuste kamber". Tegelikult, kui ma selle väljakutse punkti peale mõtlesin, siis meenus mulle Harry Potter esimesena. Ma ei vaata tegelikult eriti üldse filme, nii et see on ikka harukordne, et ma olen filmi näinud, aga raamatut pole lugenud. Potteri filme tegelikult vaatasin ka laste suurel soovil. Kusjuures raamatuid soovitas ka just suurem tüdruk lugeda, kinnitades, et raamatud on palju paremad (see soovitus tuli selle peale, et ma filmidest suurt ei hoolinud). Aga ma pean temaga nõustuma, ka mulle meedlivad (senise põhjal) raamatud palju rohkem!
46. Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel. Reelika Lootus "Ära võetud". Romaan võitis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" esikoha ilukirjanduse žanris. Tegemist on psühholoogilise thrilleriga, milles keskendutakase peategelase aistingutele ja tajule. Peategelane Angelika on noor naine, kes leiab end ühel hetkel tühjas majas. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja ei tea, mida temaga tehtud on. Uskumatult põnev raamat, täiesti võrreldav Keplerite või muude selliste "tegijate" krimikirjanikega. Mulle tõepoolest väga meeldis ja soovitan lugeda kõigil, kellele meeldib põnevus, närvikõdi ja see, et pinge ja teadmatus juhtunust püsib lõpuni.
47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat. Grethe Rõõm "Lohe Lembitu lood. Kitserööv". Selle punktiga tegin sellesmõttes natuke sobi, et ise ei käinud raamatukogus, raamatu tõi mulle hoopis laps kooli raamatukogust. Mulle väga meeldis, mulle üleüldse meeldivad sellised lasteraamatud, kus on sees midagi "silmale nähtamatut" ehk et justkui meid ümbritsev tavamaailm, aga siis veel natuke midagi muud ka. Selles raamatus siis vahvad lohed. Lugesin raamatut unejutuks on 5-aastasele ja kuigi mulle endale tundus, et ehk on kõrvalepõikeid ja kirjeldusi lapsele natuke palju, st et lugu ise kippus vahepeal tahaplaanile jääma, siis lapsele tegelikult meeldis, ta kuulas huviga ja mõtles kaasa. Lisaks meeldivad mulle väga raamatu illustrtsioonid, mis on teinud Kristi Tuhkru-Tamm. Ps, Tegu on lohe Lembitu lugude teise raamatuga ja Grethe, meie pere ootab igaljuhul kannatamatult kolmandat osa!
48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu. Peter Mayle "Veinirööv". Raamat veiniröövist, mida hakkab lahendama kindlustusfirma palgatud ekspert meisterlike kuritegude alal. Täitsa hea oli lugeda vahelduseks raamatut, mis ei ole täis peksmisi, verd, vägivalda jm hirmsat ja koledat. Raamat oli mõnus, mahe, huvitav lugeda, ei sisaldanud ühtegi tavapärast keerdkäiku. Ühesõnaga täitsa nauditav. Lisaks muidugi erinevate veinide kirjeldused ja hõrgud söömaajad.
49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud. Jussi Adler-Olsen "Patsiendikaart nr 64". Ilmselt ikka see Taani on, mis jääb Tartust kõige kaugemale ja mida ma olen külastanud. Kuigi Taanis käidud sai juba päris ammu, äkki kuskil 18 aastat tagasi? Raamatust ka. Tegu on neljanda osaga Q-osakonna tööst. Seekord hakkab osakond lahendama 23 aastat tagasi toimunud mõistatuslikke kuritegusid. Pisikesest kadumisloost saab aga õige pea midagi suuremat ja palju koledamat. Kohati võigas lugu minevikust, kus nö lõtvade kommetega naisi ümber kasvatati ja kuidas see mõjutas nende elu päris lõpuni välja. Kusjuures raamatul on väga ootamatu lõpp, vähemalt minu jaoks, sellist lahendust ma ära ei arvanud. Enda jaoks ka väike moraal sellest raamatust: märka väikest tähelepanuta jäänud last, ehk oled just sina see ainus inimene, kes teda mõistab, kallistab ja toetab.
50. Legendaarne raamat - kultusteos. Jules Verne "Saladuslik saar". Mul on nii hea meel, et ma seda raamatut uuesti lugesin, see on ikka nii mõnus lugemine. Kõik need seiklused, mittemillestki millegi saamine, leidlikkus, inimlikkus, julmuse vastu võitlemine, headus... Minu jaoks tõeline klassika nii omas ajas kui ka nüüd!
51. Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook. Joanna Fluke "Mõrv maasika-vahukooretordiga". Raamat sisaldab põnevust, romantikat, huumorit ja häid retsepte. Mõnus ja lihtne krimilugu, muhedalt kirjutatud. Meeldis just see rahulik kulgemine, mis haaras kaasa, aga samas ei olnud pealesuruv. Lisaks plaanin vähemalt ühe retsepti ka ise ära proovida! Ja ülejäänud sama sarja raamatud läksid ka kohe minu lugemise nimekirja!
52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid. Paula McClain "Tiir ümber päikese". Romaani keskmes on ajalooline tegelaskuju, Keenias üles kasvanud erakordne naine Beryl Markham, kes oli novaatorlik hobusetreener ja hulljulge lendur. Romaani sündmustik toimub 1920. aastate Keenias. Oi põnev lugemine, koguaeg juhtus midagi uut ja ei osanud ette aimata, kuidas kogu lugu lõppeda võiks. Mulle meeldis, et oli ka lõppsõna, kus kirjutati, mis peategelasest edasi sai, sest raamat ise ei lõppenud Beryl'i surmaga.
53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu). Maarja Kangro "Hüppa tulle". Raamatus oli neli lühemat jutukest ja üks pikem lugu. Ütleme nii, et oli nii ja naa. Natuke mulle isegi meeldis, sest oli etteaimamatut ja kergelt mõtlemapanevat, a la aga mida mina teeksin... Teisest küljest jälle eriliselt ei lummanud. Miks? Ma ei teagi, ju ma pole sellise kirjanduse sihtgrupp või polnud lihtsalt sellel raamatul ja minul õige päev kohtumiseks. Ehk millalgi proovime uuest...
Lisaks loetud:
54. Karen Robards "Viimane ohver" - Peategelaseks mitmetahuline doktor, kes ise jäänud teismelisena ellu sarimõrtsuka rünnakus ning nüüd uurib sarimõrvareid. Samas aga näeb ka vägivaldselt hukkunud inimeste hingi. Raamat ongi täpselt nii nagu tagakaanel öeldud: pranormaalne romantiline krimiraamat. Oli huvitav, mõni asi jäi justkui lahtiseks, et oleks tahtnud edasi teada, aga juba uurisin ja 31.01.16 ilmub sarja teine raamat, eks siis saab edasi uurida. :)
55. Kaido Pajumaa "Vastused sisekosmosest" - Tegemist on inspiratsiooniraamatuga, mida autor soovitab lugeda ja kasutada järgnevalt: "Alusta näiteks iga oma päeva sellega, et avad raamatu juhusliku koha pealt ja vaatad, mida see sulle selleks päevaks soovitab." Minu uudishimu oli suurem ja seega lugesin hetkel kõik korraga läbi. Aga plaanin siiski raamatud edaspidi kasutada nii nagu autor soovitas, niimoodi toimib see paremini, kohe kindlasti!
56. Lee Child "Viperusteta". Mingil kummalisel põhjusel pole ma enne sama kirjaniku raamatuid lugenud, kuigi ilmunud ei neid lausa mitu. Igatahes tekitas huvi, st põnevus kestis peaaegu lõpuni (ma kuskil olen juba kirjutanud, et ei salli, kui ma poole raamatu peal aru saan, kes süüdi on). Natuke oli ka armastust. :)
57. Lee Child "Ära mine iial tagasi". Emotsioonid on taaskord positiivsed, raamat edenes kiirelt, lõppu väga vara ära ei aimanud.
58. Christoffer Carlsson "Nähtamatu mees Salemist". Raamat oli põnev, palju räägiti minevikust ehk sellest, mis käsilolevale juhtumile eelnes. Natuke oli minu jaoks tasakaal paigast, oleks rohkem seda praegust lugu tahtnud. Samas põnevus säilis kogu raamatu, kuigi õige pea oli selge, kes on kurikael, aga olid siiski küsimused miks ja kuidas, nii et lugemishuvi säilis. Huvitaval kombel tekkis tahtmine ka järgmist sama sarja raamatut lugeda, et näha, kas ülesehitus on sarnane või nüüd keskendutakse käimasolevale rohkem.
59. J. K. Rowling "Harry Potter ja Fööniksi ordu"
60. J. K. Rowling "Harry Potter ja segavereline prints"
61. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised"
Kokkuvõtteks saan öelda, et Harry Potter on endale uue austaja leidnud, mulle tõesti väga meeldis see sari. Mul on hea meel, et hoolimata sellest, et filmid minus mingisugust emotsiooni ei tekitanud, ma siiski raamatud läbi lugesin. Eks ma nüüd hakkasin mõistma Potteri fenomeni. Soovitan kõigile, kellele meeldivad seiklused, müstilised olevused ja õnnelikud lõpud! Ps. Eile teatasin lapsele, et kui ta kohe külmkapi ust kinni ei pane, siis panen sellele needuse peale. :D
62. Angie Sage "Tuli" Ehk sarja seitsmes ja viimane raamat ja saigi Septimus Heap'i sari loetud. Mulle täitsa meeldis, kuigi kuna vahepeal sai loetud Harry Potterit, siis tekkis tunne, et selle sarja jaoks võiks vähe noorem olla. Potter oli mitmepalgelisem ja sisukam, aga eks ka Septimuse lugudes on oma wõluvägi sees. Oma lastel soovitan lugeda!
63. Fred Vargas "Kriidiringimees". Kriminaalromaan, mis mulle ei meeldinud. Ma ei teagi miks, aga oli kuidagi igav lugeda ja lõpu libistasingi silmadega üle. Lugu iseenesest oli ju põnev, aga see tegelaste omavaheline vestlus ei olnud kohe üldse minu rida, kuidagi uimane ja igav.
64. Karen Robards "Viimane hüvastijätusuudlus". Tuleb tunnistada, et selle sarja esimene osa meeldis mulle rohkem, siis oli kõik uus ja huvitav, nii juurdlus, vaimust kallim, seksuaalsusest nõretavad stseenid, peategelase meeletu segadusesolek jne. Selles raamatus tundus, et kõik kordub taas, ainult juhtum on uus, aga isegi selle puhul oli seos olemas (ehk et taas oli süüdlane keegi, keda ei osanud aimatagi, aga kes oli koguaeg pildil). Ma lootsin, et vähemalt vaimust kallima loos toimub midagi põnevat ja uut, aga kahjuks ei. Aga kuna see vaimust kallima lugu jäi ikka lahtiseks (no et kas ta siis oli sarimõrvar või mitte), siis ma kardan, et loen ka järgmist osa.
65. Michael Katz Krefeld "Kadunud". See krimka meeldis mulle nendest kolmest kõige rohkem. Oli põnev lugu, olid huvitavad karakterid, lugemine edenes kiirelt. Oli hea lugeda! Mulle meeldis, et raamat oli mitmekihiline, rääkides nii minevikust kui olevikust, see aitas paremini mõista tegelaste olemust ja see mulle meeldib. Ka kriminaaluurija Ronga eelmine raamat oli põnev ning ilmselt loen ka järgmist raamatut sellest sarjast!
66. Catherine Banner "Pimeduse hääl". Järg romaanile "Kuninga silmad". Tegemist on fantaasiaküllase ja haarava raamatuga, kus segunevad pralleelmaailmad - meile tuttav Inglismaa ja tundmatu ajas kauge Malonia. Tegevus toimub korraga kahes maailmas, kuid on siiski omavahel seotud. Malonias toimub võimuvõitlus, kõik muutub, nii ka peategelaste elu. Mulle meeldis loo ülesehitus, kahe maailma seotus, maagia olemasolu ja inimeste inimlikkus. Esimene osa jättis siiski sügava mulje, kui see teine osa, see raamat oli justkui vaheetapp ehk jutustus vahepealsest ning tunne jäi, et järgmises osas läheb taas tegudeks. Seetõttu ootan ka kolmandat osa, et saada teada, kas hea pääseb raas võimule ja kas maagia päästab maailma.
67. Janno Põldma "Lotte ja kuukivi saladus". Vahva raamat Lotte seiklustest! Lotte on vallutanud meie kodu (raamatute näol) ja unejutuks oli see minu 4-aastasel kindel lemmik (no vaatame, kas "Limpa ja mereröövlid", mis järgmiseks valiti, lööb üle). Samas on ka 11-aastane ennast meie kõrvale sättinud, kui unejutu aeg käes. Ja ka mina nautisin lugemist. Nii et sobib kõigile! Mulle endale tundus, et ehk on lapse jaoks tegelasi liiga palju, (peaaegu nii, et igas peatükis mõni uus põnev tegelane), aga lapsed ei kurtnud, ju siis meeldiski just nii nagu oli!
68. Stephenie Meyer "Videvik". Kõigepealt pean muidugi ausalt ütlema, et lugesin "Videviku" uuesti läbi sellepärast, et "Vihurimäe" tagakaanel kirjutas, et "Videviku" kangelase Bella lemmikraamat on "Vihurimäe". Ühesõnaga tahtsin leida raamatut, milles on juttu mõnes teises raamatus. Lugesin ja lugesin ja leidsin - leheküljel 41 hakkas Bella lugema romaani "Vihurimäe". Tegelikult olen mina see, kellele see Videviku saaga isegi meeldib, selline armas lugu armumisest ja armastusest, kus kamaluga müstikat ka juures.
69. Rosamunde Pilcher "Aprillilumi". "Caroline sõidab Šotimaale, lootes asuda seal ühendusse oma vennaga, keda ta pole palju aastaid näinud, ja jõuda seejärel õigeaegselt tagasi oma laulatusele mehega, keda võimukas kasuema teama jaoks sobivaks peab. Kuid siis jääb ta ootamatu tuisu tõttu üksikusse majja lumevangi koos noormehega, kes on toibumas teda hiljaaegu tabanud tragöödiast. Mõlemaid ähvardab oht astuda kohutavaid eksisamme, kuid kas ilmtingimata..." Armas naistekas, meelelahutuseks päris mõnus lugeda, nii et romantiliste lugude austajatele soovitan soojalt.
70. Hakan Nesser "Inimene ilma koerata". Sisukirjeldus ütleb: "Ööl enne suurt tähtpäeva läheb perepoeg Robert, kes on omandanud kahtlasevõitu kuulsuse oma osalemise tõttu tõsielusarjas „Vangid Koh Fuki saarel”, välja jalutama ega tulegi enam tagasi. Järgmisel ööl kaob sama jäljetut Ebba poeg Henrik. Selle iseäraliku juhtumiga hakkab tegelema itaalia juurtega kriminaalinspektor Gunnar Barbarotti. Kas võib olla juhus, et ühepäevase vahega lähevad kaduma kaks inimest samast perekonnast ja samalt aadressilt? Võib see olla ette planeeritud ja kas need kadumised on omavahel seotud? Et nende detsembriööde mõistatus lahendada, peab Barbarotti jõudma selle düsfunktsionaalse perekonna kõige tumedamate saladusteni ja muutma nähtamatu nähtavaks." Mina ütlen, et kuigi loo algus oli väga põnev ja paljutõotav, siis loo lahendus oli igav! Esiteks sai juba väga ruttu selgeks, mis juhtus. Teiseks kippus autor heietama erinevatel teemadel, mis ei pakkunud üldse pinget, aga eelkõige pinget ootan ma krimilugudest. Kolmandaks ei olnud lahendus sugugi mitte huvitav, vaid kuidagi hmm "pastakast välja imetud". Jah, lugesin lõpuni, sest tahtsin teada, kuidas lugu kõigi tegelaste jaoks lõppeb, aga väga ei nautinud.
71. Anders de la Motte "[geim]"
72. Anders de la Motte "[buzz]"
73. Anders de la Motte "[bubble]"
Üks tavaline mees leiab rongist telefoni, mis kutsub teda mängima. Alguses põnevast mängust saab aegamööda aga suure vandenõuteooria uurimine, enam ei saa keegi aru, kas ta tegutseb omast tahtest või on osa suurest mängust. Mulle kokkuvõttes täitsa meeldis, sest põnevus säilis läbi kolme osa, lõpuni välja ei olnud ma kindel, kes on hea ja kes on halb, kes valetab ja kes räägib tõtt. Natuke häiris kirjaniku kirjutamisstiil (palju inglisekeelseid väljendeid; keset peatükki mitmeid kordi tegelaskujude ja kohtade muutus, nii et vahepeal oli raske jälgida, et kellest nüüd juttu on, kuigi ilmselt see oli taotluslik ja lõpuks harjusin). Põnevike huvilistele ja eriti neile, kes leiavad, et keegi kuskil teab alati, mis me teeme ja et internetid ja telefonid koguvad infot, soovitan soojalt!
74. Joanna Trollope "Hispaania armuke". Lugu kaksikõdedest, kelle elud on kulgenud eri radu. Ühel on mees, lapsed, karjäär, uhke maja, teisel üksnes töö. Ühel hetkel, kui viimane otsustab jõuludeks sõita Hispaaniasse, muutub kõik. Mulle väga meeldis see raamat, meeldisid erinevad elu keerdkäigud, meeldis, kuidas juhtus nii halba kui head, kuidas inimesed olid inimesed oma vigadega ja heade omadustega. Aga mulle ei meeldinud lõpp, ma olin kohe nii pettunud, et rabasin kätte uue raamatu, et oma pettumusest üle saada. Olen ennegi lugenud nn õnnetute lõppudega raamatuid ja ei ole olnud pettunud, sest need õnnetud lõpud on olnud kuidagi helged, aga see ei olnud. Või noh, minu jaoks praegusel hetkel ei olnud, võibolla loen kunagi uuesti ja tunnen teistmoodi, aga tänasel päeval ja kogu seda ülihead muljet raamatust varjutama pettumus.
75. Maeve Binchy "Vihma ja tähtede ööd". Raamat räägib loo ühest suvest ja neljast eri maailma paigust inimesest, kelle elus valitseb tõeline segadus. Mulle väga meeldis, see on täpselt selline armastuslugu nagu mina armastan ehk et on eripalgelisi inimtüüpe, mõnusaid arutelusid, erinevaid keerdkäike, uskumatuid lahendusi, palju õnnelikke lõppe, aga kõik ei lõppe siiski ideaalselt, väike aga jääb õhku püsima. Nagu ütles raamatu üks keskseid tegelasi iirlanna Vonni: "Ja kui me lakkame uskumast imedesse, pole ka elul enam mõtet!"
76. Liza Markland "Prime Time". Põnevik edust ja sellest, mida inimesed on valmis kuulsuse nimel tegema. Oli huvitav, aga mitte mitte ülemäära, varasemaid sama sarja raamatuid otsima ei hakanud, seega ilmselt nii tugevalt ei puudutanud.
77. Asa Larsson "Päikesetorm". Koguduse vaimne juht leitakse jõhkralt mõrvatuna, ohvri õde palub sellest samast linnakesest lahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötava sõbranna Rebecka abi. Rebecka jaoks on tagasipöördumine raske, teda jälitab nii minevik kui olevik. Antud autori debüütromaan ja jättis endast paljutõotava mulje. Tegelaskujud olid omanäolised, põnevus kestis, ootan huviga ka järgmiseid selle autori raamatuid.
78. Lee Child "Vaenlane". Mulle meeldib Lee Childi loodud Jack Reacher, tema kohati omapärane tegutsemislaad, tegevuse põimitus ja läbi raamatu kestev põnevus. Selles raamatus on rohkem küsimusi, kui kunagi varem. Kõigile krimkasid soovitan soojalt kõigile lugeda!
79. Amy Tan "Õnnerõõmu klubi". Kuueteistkümnest loost koosnev raamat neljast emast ja neljast tütrest, rängast minevikust ja parema tuleviku ja suurema mõistmise lootusest. Mulle üldiselt ei meeldi sellised raamatud, kus on erinevad lood, aga see raamat kohe kuidagi kõnetas. Kõik need eluraskused, omaaegne Hiina ja sealne elu, seda oli huvitav lugeda ja mõelda, et kes, miks ja kuidas on mõjutanud.
80. Jane Austen "Mõistus ja tunded". Raamat peegeldab väga hästi naiste tollast staatust ühiskonnas, kui oled ilma kaasavarata elad kas sugulaste armust või leiad abiellumiseks rikka mehe. Austen oskab kirjutada nii, et kõik need eluraskused on esitatud pigem läbi huumori, nii et ka kõige raskemat hetke loed teinekord väikse muigega suunurgas. Kui oskaks nii ka oma elu elada, igas hetkes on killuke naeru!
81. Erich Maria Remarque "Taeval ei ole soosikuid". Mulle nii-nii väga meeldis! Romaan õige elutunnetuse otsingutest, armastusest ja surmast; sellest, kuidas mitte miski pole see, mis ta on, mitte miski pole jääv! Mulle meeldib raamatu tagakaanel kirjutatu: " Kes Remarque'i stiili kergelt jooksvast lausest ja sujuvalt põimitud süžeest kaugemale vaatab, võib tunnetada tema mõtete ja tunnete mõrkjat helgust, mis lugejat hingeärevusest ja rusutusest puhastada aitab." Nii ongi!
82. Charles R. Cross "Taevast raskem". Raamat Kurt Cobainist ehk tema elulugu. Jättis endast väga põhjaliku, aga samas sõbraliku mulje. Nirvana suure austajana tunnistan ja muud ma selle kohta öelda ei soovigi, et raamat oli eelkõige kurb. väga-väga kurb... Kuulake parem: https://youtu.be/pkcJEvMcnEg
83. Gillian Flynn "Lõikepind". Põnevik selle sõnaotseses mõttes, keegi pole see kes näib, pealispinna all on peidus rohkem... Või hoopis vähem? Kedagi ei saa usaldada, uskuda. Mulle meeldis, et pinge kestis lõpuni, sest isegi kui tundus, et nüüd on kõik, algas kõik hoopis uuesti. Soovitan lugeda!
84. Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja." Tegemist on Rebecca Lindbergi sarja esimese raamatuga. Olin natuke skeptiline, et no Eesti kirjaniku krimiromaan. Pean aga tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Oli kuidagi kodune tunne lugeda tuttavate nimede ja kohtadega raamatut, mis pealegi oli põnev. Eriti meeldisid mulle tegelased ja nende elukäigud, sisse oli toodud valusaid teemasi, näiteks koolikiusamisest alguse saanud enesenäljutamine, koduvägivald jne. See krimilugu ise ehk polnudki nii lummav kui kõik see muu, kuid kogu tervik oli siiski väga hea ja mina ootan huviga teist osa.
85. Max Landorff "Korraldaja". Tegemist on esimese osaga põnevike sarjast, kus peategelaseks on Gabriel Tretjak. Gabriel ehk Korraldaja on mees, kes sekkub oma klientide ülesandel nende ellu ja tegutseb vajadusel nende asemel. Ühel päeval hakkab aga keegi tema elu korraldama, tema lähedased surevad... Tegemist on põnevikuga, kus põnevust jätkus lõpuni, kohati tundus lausa, et kõik ei saanudki veel päris selgeks. Mulle meeldis, et lugu oli tempokas, köitev, põnevate tegelastega ja ilmselgelt tahan ma ka järgmiseid raamatuid lugeda.
86. Andrus Kivirähk "Limpa ja mereröövlid". Lapse tungival soovil oleme seda raamatut lugenud juba päris mitu ringi, nüüd siis taaskord. Lapsele meeldib jätkuvalt väga-väga, mulle meeldib ka. Aga ma ei tea, kas ma ehk alahindan oma last, kuid tondijuttudest peatükist kolm, olen ma siiani üle libisenud. No ma ei tea, need on mulle endalegi natuke jubedad, aga eks ma olen ka selline õrna hingega. ;) Seevastu "peerukott" saab loetud ja kui ma mõnelt vanemalt olen kuulnud hirmu, et äkki laps võtab selle ka oma sõnavarasse, siis vähemalt siiani tundub, et meie kodus seda juhtunud pole. Aga lugeda soovitan, tegemist on vahva ja kaasahaarava looga!
87. Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk". Nii nagu tagakaanel kirjas just ongi ehk tegemist on südamliku looga koerast, kes satub laevale ja kellest saab ehtne laevakoer. Lugu on armas, rahulik, sõbralik, aga samas sisaldab ka seiklusi, kuhu koer Tuhk Aafrikas satub. Lapsele meeldis ka, kuigi pärast Limpat tundus lugu ehk liigagi armas, aga no näed, sellised armsad lood meeldivad ka lastele. Mõlemad lapsega oleksime isegi rohkem tahtnud teada, et mis edasi saab, kuhu koerake Tuhk veel satub ja mida põnevat näeb.
88. Ken Bruen "Londoni puiestee". Tagakaanel on kirjas, et selle raamatu on kirjutanud üks meie aja suurtest krimikirjanikest ja teos on täis reetlikkust ja põnevust. See ajas muidugi ootused suureks, aga paraku päris nii mina ise ei arva. Jah, lugu läks kiiresti edasi ja reetlikkust oli selles palju, ka põnevust jagus, aga midagi jäi siiski minu jaoks puudu. Ma ei tea, mis see oli, kuid pöörast vaimustust see raamat minus ei tekitanud. Üldmulje oli siiski ok ja täiesti maha raamatut ei tee, tasub lugeda, aga päris soovitama ei kipu. Ja veel, kui tihtipeale krimilugude juures mind vägivald ei häiri, siis selles raamatus millegipärast hakkas häirima.
89. Frederick Forsyth "Tapmisnimekiri". Salaagentuuri tööks on leida ja tappa USA jaoks eriti ohtlikud isikud, kes on lisatud tapmisnimekirja. Nüüd aga satub nimekirja mees, kellest ei ole teada mitte midagi, tal on vaid olemas hüüdnimi Jutlustaja. Raamatu käigus aga suudab mees, keda teatakse Jälitajana, ta lõpuks siiski tuvastada. Kuidas ta seda teeb, seda saab teada juba raamatust. Mulle täitsa meeldis, vahepeal oli küll tunne, et tegelasi juba nii palju, et kisub segaseks, aga lõpuks oli see hoopis tore. Põnevus kestis, lugu oli hea, nii et tasus lugeda küll.
90. Reijo Mäki "Indiaanlane". Raamat algab justkui kahe täiesti erineva looga: liinilaev Soomes, kust leitakse kõik inimesed surnuna, vaid üks naine on kadunud ning kummaline kuritegu indiaanlaste reservaadis USA-s. Aga kui alguses tundus mulle ikka uskumatu, et need lood võivad ühtida ja peale selle ei pidanud ühtki muu enda mõte, kuidas see juhtub, ka vett, siis nii see siiski läks ja kahest loost sai ülipõnev lugu, kus uuriti hoopis ühe naise kummalist kadumist. Teate, kuigi algus venis, siis lõpuks oli ikka täitsa põnev!
91. Hjorth Rosenfeldt "Mees, kes polnud mõrtsukas". Sebastiani elu on pärast tsunamit soojal maal hävinud, ei ole tööd, naist ega last. Endised kolleegid ka vihkavad. Siis aga leitakse noore poisi südameta surnukeha ja täiesti juhuslikult :) satub Sebastian juurdluse keskmesse. Sebastiani enesehävituslik isik mind kergelt häiris, aga lugu oli põnev, täis ootamatusi ja raamatu lõpp tekitas huvi ka järgmiste osade vastu (kui nad eesti keeles ilmuvad).
92.-94. Carla Neggers "Kaotatud suve saladused", "See öö ohaka teel", "Siidrioja". Tegemist on kolme tõeliselt armsa armastusooga. Kui mul peale esimese osa imearmast lõppu oli hirm, et no nii nüüd rikuvad teises osas kõik ära ja purustavad selle imelise armastuse, siis õnneks nii ei läinud. Kuigi raamatutel on peal, et esimene, teine ja kolmas, siis tegemist on siiski eraldiseisvate armastuslugudega. Esimese osa õnnelik paar on teistes osades kõrvaltegelaseks ja esimese osa kõrvaltegelasest saab teises osas peategelane jne ehk et tegelased liiguvad ikka raamatust raamatusse, aga õnne leidev paar on uus. Väikest põnevust lisas raamatutesse ka igas osas sisalduv aardejahi ja kummaliste minevikusaladuste otsimine (ja leidmine). Mulle meeldis, et tegu oli ilusate armastuslugudega segatuna väikese põnevusega. :)
95. Laura Esquivel "Nagu šokolaadi keeduvesi" Romaani tegevus toimub 20. sajandi alguses Mehhiko revolutsiooni ajal ning selle peategelase Tita elus on maagia niisama loomulik nagu argisekeldused. See oli kummaline raamat, mitu korda tekkis tahtmine pooleli jätta, sest no nii jaburaks läks. Samas teiseltpoolt oli ikka uudishimu, mis sundis lõpuni lugema. Suurel kirel on suur mõju ja see annab selles raamatus igal hetkel tunda, eelkõige läbi Tita valmistatud toidu. See ei olnud tavapärane armastusromaan, see oli nii kummaline ja reaalsusest eemal olev (oleneb muidugi kelle reaalsusest), aga... Ma ei teagi, omamoodi huvitav... Huviga ootan teiste lugejate kommentaare, sest ma ei oska seda ei kirjeldada, ega isegi öelda, kas ta siis nüüd meeldis mulle või siiski mitte...
96. Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna". "Traagiline õnnetus. Kõik juhtus väga kiiresti. Ta ei oleks saanud seda ära hoida. Või oleks?" Mulle väga meeldis see raamat! Tõeliselt ootamatute süžeepööretega kaasakiskuv psühholoogiline põnevik. Mina-tegelase jutustus segatuna politseinike uurimisliiniga, põiked minevikku, mõnda teise ellu... Mitte miski pole nii nagu alguses tundub, mitte miski pole nii nagu ka raamatu keskpaigas tundub, kõik muutub, enne nii loogiline lugu muutub uues võtmes samuti loogiliseks... Seda raamatut julgen ka teistele lugemiseks soovitada!
97. Elizabeth Buchan "Naise kättemaks". Lugu sellest, kuidas vanem mees otsustab "vana" naise vahetada uue ja noorema vastu. Ootamatult selgub, et see uus on samal ajal ka vana kolleeg ja sõbranna ning lisaks saab uus ka vana töökoha endale. Sealtsamast täitsa põhjast algabki nn vana naise uus elu, null-punktist taas pinnale ujumine ja ellu jäämine. Ühe inimese uus elu võib anda võimaluse ka teisele alustada uut elu. See mis on sinu käeulatusest väljas võib tunduda ahvatlev, aga saades selle kätte, polegi see ehk enam nii hea, argipäev lööb panniga pähe. Omamoodi armas lugemine.
98. Tom Wood "Pigem surm". "Victor on täiuslik tapja. Tal puudub minevik. Ta ei peatu millegi ees. Ta leiab su kõikjalt." Psühholoogilise trillersarja IV raamat. See sari on verine ja julm ja kole, aga millegipärast mulle siiski meeldib. See on minu masti põnevik, mulle meeldib see karm (ja samas ju ka natuke hell ja armas) Victor, lugedes on silme ees Jason Statham'i kuju, sest just selline on Victor minu silmis. Ootan põnevusega järgmist ja järgmist ja järgmist osa, et neid ikka jaguks.
99. David Baldacci "Sihtmärk". Koos tegutsedes on Robie ja Reel võitmatu palgamõrvarite paar. Siiski leidub ka neid võimukandjaid, kes neis kahtlevad ja kes teevad kõik, et nad täidaksid ülesanded oma elu hinnaga. Põnev põnevik ehk täpselt selline nagu üks põnevik olema peaks. Lugedes läks edasi kiirelt, kuigi mulle tundus, et ühes raamatus oli justkui mitu põnevikku koos, mis oli ju iseenesest tore, sest pinge tõusis ja pinge langes. Lõpplahendus oli ühest küljest ooamatu, teisest küljest aga vägagi ootuspärane. Mulle meeldis!
100. Laura Griffin "Jäljetult kadunud". Eradetektiiv Alex Lovell aitab lisaks oma põhitööle ka inimestel kaduda ja alustada uut turvalist elu. Melanie soovis põgeneda ja kaduda oma vägivaldse politseinikust abikaasa eest. Kui ta aga tõepoolest kaob, kardab Alex kõige halvemat... Loosse lisanduvad tipptasemel kriminalistikaeksperdid, küüniline ja seksikas politseiuurija, killuke armastust, palju segadust, ohtlikke olukord, mõrvakatsed... Iga samm tõele lähemale tähendab seda, et ka Alex võib kaduda... Raamatu üle ei saa kurta, oli täitsa põnev, pakkus erinevaid keerdkäike ja lõppes hästi!
101. Leena Lehtolainen "Minu esimene mõrv". Kamp koorikaaslaseid läheb suvilasse mõnusat nädalavahetust veetma ja hommikul leitakse üks neis surnuna. Noor kaunis uurija hakkab seda lugu uurima, kusjuures tegemist on tema esimese mõrvajuhtumiga. Lahti rullub ohvri ootamatult sünge minevik, selgub et soojade ja lähedaste suhete taga on tegelikult palju kibestumist, pimedat viha ja armukadedust. Lõpuks muidugi leiab lugu lahenduse, veidi ehk isegi ootamatu, sest ega ma raamatut lugedes ei osanud arvata, et kes see siis sellest kambast see mõrvar oli. Lugeda oli huvitav, aga mingisugusest meeletut elevust ei tekitanud. Pisut ehk isegi pettusin, sest märk "Postimees soovitab" tekitas kujutlema, et tegemist on väga-väga hea raamatuga.
102. Ally Condie "Määratud". Mulle tegelikult väga meeldib lugeda erinevaid noortekaid, mis põhinevad mingisugustel ulmelistel ühiskondadel vms. Ka selles raamatus on Ühiskond, mis/kes otsustab kõik - kellega sa koos elama hakkad, kus töötama hakkad, millal sured jne. Nagu ikka leidub keegi, kes hakkab kahtlema ja selgubki, et kõik pole nii täiuslik kui algselt tundus. Olen seda raamatut korra lugenud ja tookord meeldis mulle isegi keskmisest rohkem. Teist korda üle lugedes nii põnev enam ei tundunud, kohati tundus tegevus justkui venivat. Üle aga lugesin seetõttu, et oleks lihtsam lugeda selle sarja teist osa. :)
103. M. L. Stedman "Valgus ookeanide vahel". Uskumatult erakordne raamat. Loed ja mõtled, et aga mida mina oleksin teinud. Ei suuda hukka mõista inimesi, kes tegelikult ju toimivad valesti, hakkad neile hoopis kaasa tundma ja neist on nii-nii kahju. See on ilus ja samas väga kurb raamat. Viimase peatüki lugesin läbi pisarate, päris ausalt, pisarad lihtsalt hakkasid voolama (mul kes tavaliselt raamatuid lugedes ei nuta). See oli ilus ja valus! Kindlasti tahan korra veel lugeda, aga mõne aja möödudes. Ps. Aga lapsest oli mul siiralt kahju, ma loodan, et päris elus mitte keegi mitte ühtegi last nii traumaatiliselt oma lähedastest eemale ei kisu!
104. Mart Sander "Litsid. Naiste sõda" II raamat. Lugu jätkub sealt, kus esimene raamat pooleli jäi. Teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline pale. Mulle meeldib, et mitmes kohas saab lugeda ja mõista seda, miks keegi muutus pealekaebajaks, miks keegi puges peitu, miks käituti nii nagu käituti. Maailm koosneb eri nurkadest ja mis ühele tundub ühel hetkel õigena võib teisele tunduda täiesti valena, me kõik oleme erinevad ja meie käitumist mõjutavad erinevad faktorid. Mulle meeldis, aga kahju on, et lõppes nii põnevalt. Nüüd peab ootama eriti kannatamatult uut osa.
105. Catherine Cookson "Haritud teenijatüdruk". Raamatu kangelanna elab küll 1970ndatel, kui naised olid nii mõnegi õiguse juba kätte võidelnud, aga enda eest tuleb seista ka temal. Raamat, kus peategelase elu on kui ameerika raudtee, küll täitsa põhja (peigmees jätab maha, töö on nõme), küll üles tippu (uus ja meeldib töö koos sümpaatse ülemuse ja tema fantastilise perekonnaga), taas täitsa põhja (ehk et juhtub midagi ülimalt dramaatilist ja uskumatut) ja sealt uuesti üles poole, tee peal mõned jõnksud ikka alla ka, aga lõpuks ikka õnneliku lõpu poole. Mulle meeldis, mõnus naistekas!
106. Maeve Haran "Tule tagasi, kallis." Raamat esmapilgul ideaalsest perekonnast, kus naine, mees ja nende pisipoeg. Kui ühiselt hakatakse aga otsima mehe bioloogilist ema, kelle naine ka leiab, muutub kõik. Mulle jälle meeldis, kuigi lugedes oli sees tunne, et küll see kõik hästi lõppeb, no see kohe tundus sedasorti raamat, kus on õnnelik lõpp, siis põnev oli ikkagi. Ei olnud ju ette teada, millises kohas ja tänu kellele/millele toimuvad mõistmised ja leppimised. See oli täpselt selline mõnus naistekas, mis võtta kätte peale väsinud päeva, kõrvale tassike teed ja seejärel lasta raamatul lihtsalt kulgeda.
107. Mavis Cheek "Minu tädi intiimelu". Raamatu peategelase Dilyse elus on kõik kena ja korras, kuni ta kohtab ühel päeval raudteejaamas meest, kes on lihtsalt suurepärane. Mis saab edasi, kas ta hävitab kõik selle, mille saavutamiseks on ta senimaani ränka vaeva näinud, või ütleb hüvasti võimalusele ennast järsku vabana tunda? Kogu raamatu jooksul valdasid mind emotsioonid seinast seina - alguses kaastunne, siis rõõm, siis kurbus, viha, lausa raev, veelkord ja veel sügavam kaastunne, haletsus... Ja lõpuks, ma ei teagi, aga selge on see, et Dilyse abikaasa vastu tekkis mul selle raamatu lõppedes austus! Lugemise soovitust ei julge hetkel anda, sest ma pole isegi päris kindel, kas siis meeldis või mitte, aga ehk see polegi alati oluline, sest lõpuni ju lugesin ja kaasa mõtlema pani.
108. Santa Montefiore "Mustlasmadonna". Elegantne Anouk jätab surres Metropolitani muuseumile Tiziani hindamatu maali. Tema poeg Mischa ei teadnudki, et emal oli selline kunstiteos ning ta otsustab selle päritolu välja uurida. Uurimise käigus rullub lahti valus ja kaasahaarav lugu ühe pere läbielamistest. Kuidas elada, kui sa oled väljaheidetu, kui su ema ja seega ka sind peetakse reeturiteks ja teiega ei suhelda? Ja kuidas mõni eelarvamusteta inimese südamesoojus suudab murda jää. Kui alguses ei tekitanud lugu minus erilist elevust, siis mida edasi, seda põnevamaks, kaasahaaravamaks ja kohati ka valusamaks lugu läks. Mulle tegelikult väga meeldis, see ei olnud lihtsalt armastuslugu, see oli midagi enamat.
109. Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega". Raamat, mida lugedes külas koguaeg kõrvus Aleksei Turovski hääl. Ilmselt lihtsalt on tegemist sellise inimesega, kelle hääl ja rääkimisstiil on nii kõrvus, et isagi tema kirjutatud loed justkui tema häälega. Mulle meeldis, oli muhe ja mõnus lugemine.
110. Sylvia Day "Sinuga üks". Crossfire seeria viies raamat. Kogu sellest Gideon Crossi armastuse ja probleemide maailmast meeldis mulle see viimane osa ehk isegi kõige rohkem. Oli pöörast armastust, oli draamat, oli möödarääkimisi, oli leppimisi. Kui võrrelda "Hallide varjunditega", siis see sari oli minu jaoks sutsu parem. Aga no, kes ei kannatanud varjundeid, see ilmselt pole ka selle raamatusarja sihtgrupp. ;)
111. Alexandra Olivia "Üksinda". Vot see raamat mulle meeldis, koha väga meeldis. Ma kohe tundsin, et lõpp tuli liiga vara, see viimane peatükk oleks pidanud pikemalt kestma või siis veel paar tükki järgnema. Lugu ise on sellest, kuidas algavad ühe tõsielusarja võtted, on 12 võistlejat, keda ootavad väljakutsed. Osalejad on ära lõigatud ühiskonnast ja seega ei tea nad mitte midagi sellest, et samal ajal toimub mujal suur katastroof, kus hävineb suur osa inimkonnast. Raamatu peategelane, üks sarjas osalenutest, on aga jäänud üksi, ta läbi lugematuid kilomeetreid, ta ei tea ja ta ka ei usu, et see on saanud reaalsuseks, ta usub, et ta ikka osaleb veel mängus, mida ta püüab jätkuvalt võita. Mis saab, kas ja kuidas ta avastab tõe? Põnev, ausõna oli põnev.
112. Camilla Grebe "Armuke peakontorist". Taakord üks psühholoogiline thriller ehk krimilugu, kus miski pole lõpuks nii nagu alguses näib. Põnevust jagub lõpuni, kes on hea ja kes on halb, kellele tehakse liiga või hoopis tema ise teeb liiga. See on raamat, millele ma väga ootan ka teist ja kolmandat jne osa, sest olgugi, et seekordne lugu leidis lahenduse, tekitasid ülejäänud raamatu tegelased soovi nende elust ka edaspidi kuulda saada. Või siis ehk mitte, ehk ongi hea, kui see kõik jääb minu mälusse nii nagu oli... Soovitan lugeda!
113. Emelie Schepp "Igaveseks märgitud". Ühel 1991 aasta suvepäeval ärkab 9-aastane Jana haiglas. Ta ei tea, kes ta on ega mäleta oma minevikku. Kakskümmend üks aastat hiljem, nüüd juba eduka prokurörina, hakkab ta koos krimikolleegidega uurima mõrva, millest saab alguse sündmusteahel, millest hakkab lahti hargnema ka tema enda lugu. Oli põnevust, oli julmust, oli kurbust ehk et oli kõike. Lugu oli hea, aga õhku jäi veel küsimusi, et kuidas siis edasi... Aga ma sain aru, et tegu ongi selle sarja esimese raamatuga, nii et ootan põnevusega edasisi raamatuid.
114. Lars Kepler "Mänguväljak". Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja seda ta on, sest mina raamatut käest panna ei suutnud. Alguses olin küll natuke skeptiline, sest tutvustus ütleb, et peategelane Jasmin, kelle süda seiskub, satub teispoolsuses olevasse vägivaldsesse sadamalinna ning kui tema poja süda on vaja operatsiooni käigus seisma panna, saab ta aru, et tema poeg seal sadamalinnas üksi hakkama ei saa ja otsustab lasta oma südame taaskord seisata, et pojale teispoolsusess appi minna. Selle kirjelduse põhjal kartsin, et tegemist on liialt utoopilise ja ulmekaga, mida ta ju tegelikult ka oli, aga samas... no oli põnev küll. Ja tegelikult ei tea ju me, kuidas see asi seal teiselpool siis on, äkki ongi nii?
Lugemise väljakutse 2015 - leiab siit!
Lugemise väljakutse 2016:
Lühidalt sisust: perekond elab rahulikku elu, kuni advokaadist isa saab korralduse asuda kaitsma neegrit, keda alusetult süüdistatakse vägivallas noore tütarlapse kallal. Aasta siis on 1935 ja oli juba ette teada, et see lahing on kaotatud, sest veel kordagi pole neegrile taolises protsessis õigust jäänud. Ümbritsev rahvas on valdavalt rassistlik, vaid lapsed ja tõeliselt humanistlikud elanikud püüavad leida tõde. Kogu lugu on jutustatud läbi laste silmade.
Ps. Ega ma täpselt aru saanud, kas see nüüd sobib siia punkti alla, aga kuna minu käes olev teos kannab ilmumisaastat 2016, siis lugesin ta ikka selle punkti all.
SUUR LÄRM
Laps laulab, trambib, karjub
ja vaidleb, seletab.
Nii kisendama harjub
ka makk ja telekas.
On toas nii palju lärmi,
et põrub aknaklaas.
On läbi isa närvid
ja ema voodis maas.
Kes lärmi lööb ja röögib,
see kunagi ei kuule,
et südamel on löögid
ja elamisel luule.
Lisaks loetud:
54. Karen Robards "Viimane ohver" - Peategelaseks mitmetahuline doktor, kes ise jäänud teismelisena ellu sarimõrtsuka rünnakus ning nüüd uurib sarimõrvareid. Samas aga näeb ka vägivaldselt hukkunud inimeste hingi. Raamat ongi täpselt nii nagu tagakaanel öeldud: pranormaalne romantiline krimiraamat. Oli huvitav, mõni asi jäi justkui lahtiseks, et oleks tahtnud edasi teada, aga juba uurisin ja 31.01.16 ilmub sarja teine raamat, eks siis saab edasi uurida. :)
55. Kaido Pajumaa "Vastused sisekosmosest" - Tegemist on inspiratsiooniraamatuga, mida autor soovitab lugeda ja kasutada järgnevalt: "Alusta näiteks iga oma päeva sellega, et avad raamatu juhusliku koha pealt ja vaatad, mida see sulle selleks päevaks soovitab." Minu uudishimu oli suurem ja seega lugesin hetkel kõik korraga läbi. Aga plaanin siiski raamatud edaspidi kasutada nii nagu autor soovitas, niimoodi toimib see paremini, kohe kindlasti!
56. Lee Child "Viperusteta". Mingil kummalisel põhjusel pole ma enne sama kirjaniku raamatuid lugenud, kuigi ilmunud ei neid lausa mitu. Igatahes tekitas huvi, st põnevus kestis peaaegu lõpuni (ma kuskil olen juba kirjutanud, et ei salli, kui ma poole raamatu peal aru saan, kes süüdi on). Natuke oli ka armastust. :)
57. Lee Child "Ära mine iial tagasi". Emotsioonid on taaskord positiivsed, raamat edenes kiirelt, lõppu väga vara ära ei aimanud.
58. Christoffer Carlsson "Nähtamatu mees Salemist". Raamat oli põnev, palju räägiti minevikust ehk sellest, mis käsilolevale juhtumile eelnes. Natuke oli minu jaoks tasakaal paigast, oleks rohkem seda praegust lugu tahtnud. Samas põnevus säilis kogu raamatu, kuigi õige pea oli selge, kes on kurikael, aga olid siiski küsimused miks ja kuidas, nii et lugemishuvi säilis. Huvitaval kombel tekkis tahtmine ka järgmist sama sarja raamatut lugeda, et näha, kas ülesehitus on sarnane või nüüd keskendutakse käimasolevale rohkem.
59. J. K. Rowling "Harry Potter ja Fööniksi ordu"
60. J. K. Rowling "Harry Potter ja segavereline prints"
61. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised"
Kokkuvõtteks saan öelda, et Harry Potter on endale uue austaja leidnud, mulle tõesti väga meeldis see sari. Mul on hea meel, et hoolimata sellest, et filmid minus mingisugust emotsiooni ei tekitanud, ma siiski raamatud läbi lugesin. Eks ma nüüd hakkasin mõistma Potteri fenomeni. Soovitan kõigile, kellele meeldivad seiklused, müstilised olevused ja õnnelikud lõpud! Ps. Eile teatasin lapsele, et kui ta kohe külmkapi ust kinni ei pane, siis panen sellele needuse peale. :D
62. Angie Sage "Tuli" Ehk sarja seitsmes ja viimane raamat ja saigi Septimus Heap'i sari loetud. Mulle täitsa meeldis, kuigi kuna vahepeal sai loetud Harry Potterit, siis tekkis tunne, et selle sarja jaoks võiks vähe noorem olla. Potter oli mitmepalgelisem ja sisukam, aga eks ka Septimuse lugudes on oma wõluvägi sees. Oma lastel soovitan lugeda!
63. Fred Vargas "Kriidiringimees". Kriminaalromaan, mis mulle ei meeldinud. Ma ei teagi miks, aga oli kuidagi igav lugeda ja lõpu libistasingi silmadega üle. Lugu iseenesest oli ju põnev, aga see tegelaste omavaheline vestlus ei olnud kohe üldse minu rida, kuidagi uimane ja igav.
64. Karen Robards "Viimane hüvastijätusuudlus". Tuleb tunnistada, et selle sarja esimene osa meeldis mulle rohkem, siis oli kõik uus ja huvitav, nii juurdlus, vaimust kallim, seksuaalsusest nõretavad stseenid, peategelase meeletu segadusesolek jne. Selles raamatus tundus, et kõik kordub taas, ainult juhtum on uus, aga isegi selle puhul oli seos olemas (ehk et taas oli süüdlane keegi, keda ei osanud aimatagi, aga kes oli koguaeg pildil). Ma lootsin, et vähemalt vaimust kallima loos toimub midagi põnevat ja uut, aga kahjuks ei. Aga kuna see vaimust kallima lugu jäi ikka lahtiseks (no et kas ta siis oli sarimõrvar või mitte), siis ma kardan, et loen ka järgmist osa.
65. Michael Katz Krefeld "Kadunud". See krimka meeldis mulle nendest kolmest kõige rohkem. Oli põnev lugu, olid huvitavad karakterid, lugemine edenes kiirelt. Oli hea lugeda! Mulle meeldis, et raamat oli mitmekihiline, rääkides nii minevikust kui olevikust, see aitas paremini mõista tegelaste olemust ja see mulle meeldib. Ka kriminaaluurija Ronga eelmine raamat oli põnev ning ilmselt loen ka järgmist raamatut sellest sarjast!
66. Catherine Banner "Pimeduse hääl". Järg romaanile "Kuninga silmad". Tegemist on fantaasiaküllase ja haarava raamatuga, kus segunevad pralleelmaailmad - meile tuttav Inglismaa ja tundmatu ajas kauge Malonia. Tegevus toimub korraga kahes maailmas, kuid on siiski omavahel seotud. Malonias toimub võimuvõitlus, kõik muutub, nii ka peategelaste elu. Mulle meeldis loo ülesehitus, kahe maailma seotus, maagia olemasolu ja inimeste inimlikkus. Esimene osa jättis siiski sügava mulje, kui see teine osa, see raamat oli justkui vaheetapp ehk jutustus vahepealsest ning tunne jäi, et järgmises osas läheb taas tegudeks. Seetõttu ootan ka kolmandat osa, et saada teada, kas hea pääseb raas võimule ja kas maagia päästab maailma.
67. Janno Põldma "Lotte ja kuukivi saladus". Vahva raamat Lotte seiklustest! Lotte on vallutanud meie kodu (raamatute näol) ja unejutuks oli see minu 4-aastasel kindel lemmik (no vaatame, kas "Limpa ja mereröövlid", mis järgmiseks valiti, lööb üle). Samas on ka 11-aastane ennast meie kõrvale sättinud, kui unejutu aeg käes. Ja ka mina nautisin lugemist. Nii et sobib kõigile! Mulle endale tundus, et ehk on lapse jaoks tegelasi liiga palju, (peaaegu nii, et igas peatükis mõni uus põnev tegelane), aga lapsed ei kurtnud, ju siis meeldiski just nii nagu oli!
68. Stephenie Meyer "Videvik". Kõigepealt pean muidugi ausalt ütlema, et lugesin "Videviku" uuesti läbi sellepärast, et "Vihurimäe" tagakaanel kirjutas, et "Videviku" kangelase Bella lemmikraamat on "Vihurimäe". Ühesõnaga tahtsin leida raamatut, milles on juttu mõnes teises raamatus. Lugesin ja lugesin ja leidsin - leheküljel 41 hakkas Bella lugema romaani "Vihurimäe". Tegelikult olen mina see, kellele see Videviku saaga isegi meeldib, selline armas lugu armumisest ja armastusest, kus kamaluga müstikat ka juures.
69. Rosamunde Pilcher "Aprillilumi". "Caroline sõidab Šotimaale, lootes asuda seal ühendusse oma vennaga, keda ta pole palju aastaid näinud, ja jõuda seejärel õigeaegselt tagasi oma laulatusele mehega, keda võimukas kasuema teama jaoks sobivaks peab. Kuid siis jääb ta ootamatu tuisu tõttu üksikusse majja lumevangi koos noormehega, kes on toibumas teda hiljaaegu tabanud tragöödiast. Mõlemaid ähvardab oht astuda kohutavaid eksisamme, kuid kas ilmtingimata..." Armas naistekas, meelelahutuseks päris mõnus lugeda, nii et romantiliste lugude austajatele soovitan soojalt.
70. Hakan Nesser "Inimene ilma koerata". Sisukirjeldus ütleb: "Ööl enne suurt tähtpäeva läheb perepoeg Robert, kes on omandanud kahtlasevõitu kuulsuse oma osalemise tõttu tõsielusarjas „Vangid Koh Fuki saarel”, välja jalutama ega tulegi enam tagasi. Järgmisel ööl kaob sama jäljetut Ebba poeg Henrik. Selle iseäraliku juhtumiga hakkab tegelema itaalia juurtega kriminaalinspektor Gunnar Barbarotti. Kas võib olla juhus, et ühepäevase vahega lähevad kaduma kaks inimest samast perekonnast ja samalt aadressilt? Võib see olla ette planeeritud ja kas need kadumised on omavahel seotud? Et nende detsembriööde mõistatus lahendada, peab Barbarotti jõudma selle düsfunktsionaalse perekonna kõige tumedamate saladusteni ja muutma nähtamatu nähtavaks." Mina ütlen, et kuigi loo algus oli väga põnev ja paljutõotav, siis loo lahendus oli igav! Esiteks sai juba väga ruttu selgeks, mis juhtus. Teiseks kippus autor heietama erinevatel teemadel, mis ei pakkunud üldse pinget, aga eelkõige pinget ootan ma krimilugudest. Kolmandaks ei olnud lahendus sugugi mitte huvitav, vaid kuidagi hmm "pastakast välja imetud". Jah, lugesin lõpuni, sest tahtsin teada, kuidas lugu kõigi tegelaste jaoks lõppeb, aga väga ei nautinud.
71. Anders de la Motte "[geim]"
72. Anders de la Motte "[buzz]"
73. Anders de la Motte "[bubble]"
Üks tavaline mees leiab rongist telefoni, mis kutsub teda mängima. Alguses põnevast mängust saab aegamööda aga suure vandenõuteooria uurimine, enam ei saa keegi aru, kas ta tegutseb omast tahtest või on osa suurest mängust. Mulle kokkuvõttes täitsa meeldis, sest põnevus säilis läbi kolme osa, lõpuni välja ei olnud ma kindel, kes on hea ja kes on halb, kes valetab ja kes räägib tõtt. Natuke häiris kirjaniku kirjutamisstiil (palju inglisekeelseid väljendeid; keset peatükki mitmeid kordi tegelaskujude ja kohtade muutus, nii et vahepeal oli raske jälgida, et kellest nüüd juttu on, kuigi ilmselt see oli taotluslik ja lõpuks harjusin). Põnevike huvilistele ja eriti neile, kes leiavad, et keegi kuskil teab alati, mis me teeme ja et internetid ja telefonid koguvad infot, soovitan soojalt!
74. Joanna Trollope "Hispaania armuke". Lugu kaksikõdedest, kelle elud on kulgenud eri radu. Ühel on mees, lapsed, karjäär, uhke maja, teisel üksnes töö. Ühel hetkel, kui viimane otsustab jõuludeks sõita Hispaaniasse, muutub kõik. Mulle väga meeldis see raamat, meeldisid erinevad elu keerdkäigud, meeldis, kuidas juhtus nii halba kui head, kuidas inimesed olid inimesed oma vigadega ja heade omadustega. Aga mulle ei meeldinud lõpp, ma olin kohe nii pettunud, et rabasin kätte uue raamatu, et oma pettumusest üle saada. Olen ennegi lugenud nn õnnetute lõppudega raamatuid ja ei ole olnud pettunud, sest need õnnetud lõpud on olnud kuidagi helged, aga see ei olnud. Või noh, minu jaoks praegusel hetkel ei olnud, võibolla loen kunagi uuesti ja tunnen teistmoodi, aga tänasel päeval ja kogu seda ülihead muljet raamatust varjutama pettumus.
75. Maeve Binchy "Vihma ja tähtede ööd". Raamat räägib loo ühest suvest ja neljast eri maailma paigust inimesest, kelle elus valitseb tõeline segadus. Mulle väga meeldis, see on täpselt selline armastuslugu nagu mina armastan ehk et on eripalgelisi inimtüüpe, mõnusaid arutelusid, erinevaid keerdkäike, uskumatuid lahendusi, palju õnnelikke lõppe, aga kõik ei lõppe siiski ideaalselt, väike aga jääb õhku püsima. Nagu ütles raamatu üks keskseid tegelasi iirlanna Vonni: "Ja kui me lakkame uskumast imedesse, pole ka elul enam mõtet!"
76. Liza Markland "Prime Time". Põnevik edust ja sellest, mida inimesed on valmis kuulsuse nimel tegema. Oli huvitav, aga mitte mitte ülemäära, varasemaid sama sarja raamatuid otsima ei hakanud, seega ilmselt nii tugevalt ei puudutanud.
77. Asa Larsson "Päikesetorm". Koguduse vaimne juht leitakse jõhkralt mõrvatuna, ohvri õde palub sellest samast linnakesest lahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötava sõbranna Rebecka abi. Rebecka jaoks on tagasipöördumine raske, teda jälitab nii minevik kui olevik. Antud autori debüütromaan ja jättis endast paljutõotava mulje. Tegelaskujud olid omanäolised, põnevus kestis, ootan huviga ka järgmiseid selle autori raamatuid.
78. Lee Child "Vaenlane". Mulle meeldib Lee Childi loodud Jack Reacher, tema kohati omapärane tegutsemislaad, tegevuse põimitus ja läbi raamatu kestev põnevus. Selles raamatus on rohkem küsimusi, kui kunagi varem. Kõigile krimkasid soovitan soojalt kõigile lugeda!
79. Amy Tan "Õnnerõõmu klubi". Kuueteistkümnest loost koosnev raamat neljast emast ja neljast tütrest, rängast minevikust ja parema tuleviku ja suurema mõistmise lootusest. Mulle üldiselt ei meeldi sellised raamatud, kus on erinevad lood, aga see raamat kohe kuidagi kõnetas. Kõik need eluraskused, omaaegne Hiina ja sealne elu, seda oli huvitav lugeda ja mõelda, et kes, miks ja kuidas on mõjutanud.
80. Jane Austen "Mõistus ja tunded". Raamat peegeldab väga hästi naiste tollast staatust ühiskonnas, kui oled ilma kaasavarata elad kas sugulaste armust või leiad abiellumiseks rikka mehe. Austen oskab kirjutada nii, et kõik need eluraskused on esitatud pigem läbi huumori, nii et ka kõige raskemat hetke loed teinekord väikse muigega suunurgas. Kui oskaks nii ka oma elu elada, igas hetkes on killuke naeru!
81. Erich Maria Remarque "Taeval ei ole soosikuid". Mulle nii-nii väga meeldis! Romaan õige elutunnetuse otsingutest, armastusest ja surmast; sellest, kuidas mitte miski pole see, mis ta on, mitte miski pole jääv! Mulle meeldib raamatu tagakaanel kirjutatu: " Kes Remarque'i stiili kergelt jooksvast lausest ja sujuvalt põimitud süžeest kaugemale vaatab, võib tunnetada tema mõtete ja tunnete mõrkjat helgust, mis lugejat hingeärevusest ja rusutusest puhastada aitab." Nii ongi!
82. Charles R. Cross "Taevast raskem". Raamat Kurt Cobainist ehk tema elulugu. Jättis endast väga põhjaliku, aga samas sõbraliku mulje. Nirvana suure austajana tunnistan ja muud ma selle kohta öelda ei soovigi, et raamat oli eelkõige kurb. väga-väga kurb... Kuulake parem: https://youtu.be/pkcJEvMcnEg
83. Gillian Flynn "Lõikepind". Põnevik selle sõnaotseses mõttes, keegi pole see kes näib, pealispinna all on peidus rohkem... Või hoopis vähem? Kedagi ei saa usaldada, uskuda. Mulle meeldis, et pinge kestis lõpuni, sest isegi kui tundus, et nüüd on kõik, algas kõik hoopis uuesti. Soovitan lugeda!
84. Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja." Tegemist on Rebecca Lindbergi sarja esimese raamatuga. Olin natuke skeptiline, et no Eesti kirjaniku krimiromaan. Pean aga tunnistama, et mulle täitsa meeldis. Oli kuidagi kodune tunne lugeda tuttavate nimede ja kohtadega raamatut, mis pealegi oli põnev. Eriti meeldisid mulle tegelased ja nende elukäigud, sisse oli toodud valusaid teemasi, näiteks koolikiusamisest alguse saanud enesenäljutamine, koduvägivald jne. See krimilugu ise ehk polnudki nii lummav kui kõik see muu, kuid kogu tervik oli siiski väga hea ja mina ootan huviga teist osa.
85. Max Landorff "Korraldaja". Tegemist on esimese osaga põnevike sarjast, kus peategelaseks on Gabriel Tretjak. Gabriel ehk Korraldaja on mees, kes sekkub oma klientide ülesandel nende ellu ja tegutseb vajadusel nende asemel. Ühel päeval hakkab aga keegi tema elu korraldama, tema lähedased surevad... Tegemist on põnevikuga, kus põnevust jätkus lõpuni, kohati tundus lausa, et kõik ei saanudki veel päris selgeks. Mulle meeldis, et lugu oli tempokas, köitev, põnevate tegelastega ja ilmselgelt tahan ma ka järgmiseid raamatuid lugeda.
86. Andrus Kivirähk "Limpa ja mereröövlid". Lapse tungival soovil oleme seda raamatut lugenud juba päris mitu ringi, nüüd siis taaskord. Lapsele meeldib jätkuvalt väga-väga, mulle meeldib ka. Aga ma ei tea, kas ma ehk alahindan oma last, kuid tondijuttudest peatükist kolm, olen ma siiani üle libisenud. No ma ei tea, need on mulle endalegi natuke jubedad, aga eks ma olen ka selline õrna hingega. ;) Seevastu "peerukott" saab loetud ja kui ma mõnelt vanemalt olen kuulnud hirmu, et äkki laps võtab selle ka oma sõnavarasse, siis vähemalt siiani tundub, et meie kodus seda juhtunud pole. Aga lugeda soovitan, tegemist on vahva ja kaasahaarava looga!
87. Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk". Nii nagu tagakaanel kirjas just ongi ehk tegemist on südamliku looga koerast, kes satub laevale ja kellest saab ehtne laevakoer. Lugu on armas, rahulik, sõbralik, aga samas sisaldab ka seiklusi, kuhu koer Tuhk Aafrikas satub. Lapsele meeldis ka, kuigi pärast Limpat tundus lugu ehk liigagi armas, aga no näed, sellised armsad lood meeldivad ka lastele. Mõlemad lapsega oleksime isegi rohkem tahtnud teada, et mis edasi saab, kuhu koerake Tuhk veel satub ja mida põnevat näeb.
88. Ken Bruen "Londoni puiestee". Tagakaanel on kirjas, et selle raamatu on kirjutanud üks meie aja suurtest krimikirjanikest ja teos on täis reetlikkust ja põnevust. See ajas muidugi ootused suureks, aga paraku päris nii mina ise ei arva. Jah, lugu läks kiiresti edasi ja reetlikkust oli selles palju, ka põnevust jagus, aga midagi jäi siiski minu jaoks puudu. Ma ei tea, mis see oli, kuid pöörast vaimustust see raamat minus ei tekitanud. Üldmulje oli siiski ok ja täiesti maha raamatut ei tee, tasub lugeda, aga päris soovitama ei kipu. Ja veel, kui tihtipeale krimilugude juures mind vägivald ei häiri, siis selles raamatus millegipärast hakkas häirima.
89. Frederick Forsyth "Tapmisnimekiri". Salaagentuuri tööks on leida ja tappa USA jaoks eriti ohtlikud isikud, kes on lisatud tapmisnimekirja. Nüüd aga satub nimekirja mees, kellest ei ole teada mitte midagi, tal on vaid olemas hüüdnimi Jutlustaja. Raamatu käigus aga suudab mees, keda teatakse Jälitajana, ta lõpuks siiski tuvastada. Kuidas ta seda teeb, seda saab teada juba raamatust. Mulle täitsa meeldis, vahepeal oli küll tunne, et tegelasi juba nii palju, et kisub segaseks, aga lõpuks oli see hoopis tore. Põnevus kestis, lugu oli hea, nii et tasus lugeda küll.
90. Reijo Mäki "Indiaanlane". Raamat algab justkui kahe täiesti erineva looga: liinilaev Soomes, kust leitakse kõik inimesed surnuna, vaid üks naine on kadunud ning kummaline kuritegu indiaanlaste reservaadis USA-s. Aga kui alguses tundus mulle ikka uskumatu, et need lood võivad ühtida ja peale selle ei pidanud ühtki muu enda mõte, kuidas see juhtub, ka vett, siis nii see siiski läks ja kahest loost sai ülipõnev lugu, kus uuriti hoopis ühe naise kummalist kadumist. Teate, kuigi algus venis, siis lõpuks oli ikka täitsa põnev!
91. Hjorth Rosenfeldt "Mees, kes polnud mõrtsukas". Sebastiani elu on pärast tsunamit soojal maal hävinud, ei ole tööd, naist ega last. Endised kolleegid ka vihkavad. Siis aga leitakse noore poisi südameta surnukeha ja täiesti juhuslikult :) satub Sebastian juurdluse keskmesse. Sebastiani enesehävituslik isik mind kergelt häiris, aga lugu oli põnev, täis ootamatusi ja raamatu lõpp tekitas huvi ka järgmiste osade vastu (kui nad eesti keeles ilmuvad).
92.-94. Carla Neggers "Kaotatud suve saladused", "See öö ohaka teel", "Siidrioja". Tegemist on kolme tõeliselt armsa armastusooga. Kui mul peale esimese osa imearmast lõppu oli hirm, et no nii nüüd rikuvad teises osas kõik ära ja purustavad selle imelise armastuse, siis õnneks nii ei läinud. Kuigi raamatutel on peal, et esimene, teine ja kolmas, siis tegemist on siiski eraldiseisvate armastuslugudega. Esimese osa õnnelik paar on teistes osades kõrvaltegelaseks ja esimese osa kõrvaltegelasest saab teises osas peategelane jne ehk et tegelased liiguvad ikka raamatust raamatusse, aga õnne leidev paar on uus. Väikest põnevust lisas raamatutesse ka igas osas sisalduv aardejahi ja kummaliste minevikusaladuste otsimine (ja leidmine). Mulle meeldis, et tegu oli ilusate armastuslugudega segatuna väikese põnevusega. :)
95. Laura Esquivel "Nagu šokolaadi keeduvesi" Romaani tegevus toimub 20. sajandi alguses Mehhiko revolutsiooni ajal ning selle peategelase Tita elus on maagia niisama loomulik nagu argisekeldused. See oli kummaline raamat, mitu korda tekkis tahtmine pooleli jätta, sest no nii jaburaks läks. Samas teiseltpoolt oli ikka uudishimu, mis sundis lõpuni lugema. Suurel kirel on suur mõju ja see annab selles raamatus igal hetkel tunda, eelkõige läbi Tita valmistatud toidu. See ei olnud tavapärane armastusromaan, see oli nii kummaline ja reaalsusest eemal olev (oleneb muidugi kelle reaalsusest), aga... Ma ei teagi, omamoodi huvitav... Huviga ootan teiste lugejate kommentaare, sest ma ei oska seda ei kirjeldada, ega isegi öelda, kas ta siis nüüd meeldis mulle või siiski mitte...
96. Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna". "Traagiline õnnetus. Kõik juhtus väga kiiresti. Ta ei oleks saanud seda ära hoida. Või oleks?" Mulle väga meeldis see raamat! Tõeliselt ootamatute süžeepööretega kaasakiskuv psühholoogiline põnevik. Mina-tegelase jutustus segatuna politseinike uurimisliiniga, põiked minevikku, mõnda teise ellu... Mitte miski pole nii nagu alguses tundub, mitte miski pole nii nagu ka raamatu keskpaigas tundub, kõik muutub, enne nii loogiline lugu muutub uues võtmes samuti loogiliseks... Seda raamatut julgen ka teistele lugemiseks soovitada!
97. Elizabeth Buchan "Naise kättemaks". Lugu sellest, kuidas vanem mees otsustab "vana" naise vahetada uue ja noorema vastu. Ootamatult selgub, et see uus on samal ajal ka vana kolleeg ja sõbranna ning lisaks saab uus ka vana töökoha endale. Sealtsamast täitsa põhjast algabki nn vana naise uus elu, null-punktist taas pinnale ujumine ja ellu jäämine. Ühe inimese uus elu võib anda võimaluse ka teisele alustada uut elu. See mis on sinu käeulatusest väljas võib tunduda ahvatlev, aga saades selle kätte, polegi see ehk enam nii hea, argipäev lööb panniga pähe. Omamoodi armas lugemine.
98. Tom Wood "Pigem surm". "Victor on täiuslik tapja. Tal puudub minevik. Ta ei peatu millegi ees. Ta leiab su kõikjalt." Psühholoogilise trillersarja IV raamat. See sari on verine ja julm ja kole, aga millegipärast mulle siiski meeldib. See on minu masti põnevik, mulle meeldib see karm (ja samas ju ka natuke hell ja armas) Victor, lugedes on silme ees Jason Statham'i kuju, sest just selline on Victor minu silmis. Ootan põnevusega järgmist ja järgmist ja järgmist osa, et neid ikka jaguks.
99. David Baldacci "Sihtmärk". Koos tegutsedes on Robie ja Reel võitmatu palgamõrvarite paar. Siiski leidub ka neid võimukandjaid, kes neis kahtlevad ja kes teevad kõik, et nad täidaksid ülesanded oma elu hinnaga. Põnev põnevik ehk täpselt selline nagu üks põnevik olema peaks. Lugedes läks edasi kiirelt, kuigi mulle tundus, et ühes raamatus oli justkui mitu põnevikku koos, mis oli ju iseenesest tore, sest pinge tõusis ja pinge langes. Lõpplahendus oli ühest küljest ooamatu, teisest küljest aga vägagi ootuspärane. Mulle meeldis!
100. Laura Griffin "Jäljetult kadunud". Eradetektiiv Alex Lovell aitab lisaks oma põhitööle ka inimestel kaduda ja alustada uut turvalist elu. Melanie soovis põgeneda ja kaduda oma vägivaldse politseinikust abikaasa eest. Kui ta aga tõepoolest kaob, kardab Alex kõige halvemat... Loosse lisanduvad tipptasemel kriminalistikaeksperdid, küüniline ja seksikas politseiuurija, killuke armastust, palju segadust, ohtlikke olukord, mõrvakatsed... Iga samm tõele lähemale tähendab seda, et ka Alex võib kaduda... Raamatu üle ei saa kurta, oli täitsa põnev, pakkus erinevaid keerdkäike ja lõppes hästi!
101. Leena Lehtolainen "Minu esimene mõrv". Kamp koorikaaslaseid läheb suvilasse mõnusat nädalavahetust veetma ja hommikul leitakse üks neis surnuna. Noor kaunis uurija hakkab seda lugu uurima, kusjuures tegemist on tema esimese mõrvajuhtumiga. Lahti rullub ohvri ootamatult sünge minevik, selgub et soojade ja lähedaste suhete taga on tegelikult palju kibestumist, pimedat viha ja armukadedust. Lõpuks muidugi leiab lugu lahenduse, veidi ehk isegi ootamatu, sest ega ma raamatut lugedes ei osanud arvata, et kes see siis sellest kambast see mõrvar oli. Lugeda oli huvitav, aga mingisugusest meeletut elevust ei tekitanud. Pisut ehk isegi pettusin, sest märk "Postimees soovitab" tekitas kujutlema, et tegemist on väga-väga hea raamatuga.
102. Ally Condie "Määratud". Mulle tegelikult väga meeldib lugeda erinevaid noortekaid, mis põhinevad mingisugustel ulmelistel ühiskondadel vms. Ka selles raamatus on Ühiskond, mis/kes otsustab kõik - kellega sa koos elama hakkad, kus töötama hakkad, millal sured jne. Nagu ikka leidub keegi, kes hakkab kahtlema ja selgubki, et kõik pole nii täiuslik kui algselt tundus. Olen seda raamatut korra lugenud ja tookord meeldis mulle isegi keskmisest rohkem. Teist korda üle lugedes nii põnev enam ei tundunud, kohati tundus tegevus justkui venivat. Üle aga lugesin seetõttu, et oleks lihtsam lugeda selle sarja teist osa. :)
103. M. L. Stedman "Valgus ookeanide vahel". Uskumatult erakordne raamat. Loed ja mõtled, et aga mida mina oleksin teinud. Ei suuda hukka mõista inimesi, kes tegelikult ju toimivad valesti, hakkad neile hoopis kaasa tundma ja neist on nii-nii kahju. See on ilus ja samas väga kurb raamat. Viimase peatüki lugesin läbi pisarate, päris ausalt, pisarad lihtsalt hakkasid voolama (mul kes tavaliselt raamatuid lugedes ei nuta). See oli ilus ja valus! Kindlasti tahan korra veel lugeda, aga mõne aja möödudes. Ps. Aga lapsest oli mul siiralt kahju, ma loodan, et päris elus mitte keegi mitte ühtegi last nii traumaatiliselt oma lähedastest eemale ei kisu!
104. Mart Sander "Litsid. Naiste sõda" II raamat. Lugu jätkub sealt, kus esimene raamat pooleli jäi. Teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline pale. Mulle meeldib, et mitmes kohas saab lugeda ja mõista seda, miks keegi muutus pealekaebajaks, miks keegi puges peitu, miks käituti nii nagu käituti. Maailm koosneb eri nurkadest ja mis ühele tundub ühel hetkel õigena võib teisele tunduda täiesti valena, me kõik oleme erinevad ja meie käitumist mõjutavad erinevad faktorid. Mulle meeldis, aga kahju on, et lõppes nii põnevalt. Nüüd peab ootama eriti kannatamatult uut osa.
105. Catherine Cookson "Haritud teenijatüdruk". Raamatu kangelanna elab küll 1970ndatel, kui naised olid nii mõnegi õiguse juba kätte võidelnud, aga enda eest tuleb seista ka temal. Raamat, kus peategelase elu on kui ameerika raudtee, küll täitsa põhja (peigmees jätab maha, töö on nõme), küll üles tippu (uus ja meeldib töö koos sümpaatse ülemuse ja tema fantastilise perekonnaga), taas täitsa põhja (ehk et juhtub midagi ülimalt dramaatilist ja uskumatut) ja sealt uuesti üles poole, tee peal mõned jõnksud ikka alla ka, aga lõpuks ikka õnneliku lõpu poole. Mulle meeldis, mõnus naistekas!
106. Maeve Haran "Tule tagasi, kallis." Raamat esmapilgul ideaalsest perekonnast, kus naine, mees ja nende pisipoeg. Kui ühiselt hakatakse aga otsima mehe bioloogilist ema, kelle naine ka leiab, muutub kõik. Mulle jälle meeldis, kuigi lugedes oli sees tunne, et küll see kõik hästi lõppeb, no see kohe tundus sedasorti raamat, kus on õnnelik lõpp, siis põnev oli ikkagi. Ei olnud ju ette teada, millises kohas ja tänu kellele/millele toimuvad mõistmised ja leppimised. See oli täpselt selline mõnus naistekas, mis võtta kätte peale väsinud päeva, kõrvale tassike teed ja seejärel lasta raamatul lihtsalt kulgeda.
107. Mavis Cheek "Minu tädi intiimelu". Raamatu peategelase Dilyse elus on kõik kena ja korras, kuni ta kohtab ühel päeval raudteejaamas meest, kes on lihtsalt suurepärane. Mis saab edasi, kas ta hävitab kõik selle, mille saavutamiseks on ta senimaani ränka vaeva näinud, või ütleb hüvasti võimalusele ennast järsku vabana tunda? Kogu raamatu jooksul valdasid mind emotsioonid seinast seina - alguses kaastunne, siis rõõm, siis kurbus, viha, lausa raev, veelkord ja veel sügavam kaastunne, haletsus... Ja lõpuks, ma ei teagi, aga selge on see, et Dilyse abikaasa vastu tekkis mul selle raamatu lõppedes austus! Lugemise soovitust ei julge hetkel anda, sest ma pole isegi päris kindel, kas siis meeldis või mitte, aga ehk see polegi alati oluline, sest lõpuni ju lugesin ja kaasa mõtlema pani.
108. Santa Montefiore "Mustlasmadonna". Elegantne Anouk jätab surres Metropolitani muuseumile Tiziani hindamatu maali. Tema poeg Mischa ei teadnudki, et emal oli selline kunstiteos ning ta otsustab selle päritolu välja uurida. Uurimise käigus rullub lahti valus ja kaasahaarav lugu ühe pere läbielamistest. Kuidas elada, kui sa oled väljaheidetu, kui su ema ja seega ka sind peetakse reeturiteks ja teiega ei suhelda? Ja kuidas mõni eelarvamusteta inimese südamesoojus suudab murda jää. Kui alguses ei tekitanud lugu minus erilist elevust, siis mida edasi, seda põnevamaks, kaasahaaravamaks ja kohati ka valusamaks lugu läks. Mulle tegelikult väga meeldis, see ei olnud lihtsalt armastuslugu, see oli midagi enamat.
109. Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega". Raamat, mida lugedes külas koguaeg kõrvus Aleksei Turovski hääl. Ilmselt lihtsalt on tegemist sellise inimesega, kelle hääl ja rääkimisstiil on nii kõrvus, et isagi tema kirjutatud loed justkui tema häälega. Mulle meeldis, oli muhe ja mõnus lugemine.
110. Sylvia Day "Sinuga üks". Crossfire seeria viies raamat. Kogu sellest Gideon Crossi armastuse ja probleemide maailmast meeldis mulle see viimane osa ehk isegi kõige rohkem. Oli pöörast armastust, oli draamat, oli möödarääkimisi, oli leppimisi. Kui võrrelda "Hallide varjunditega", siis see sari oli minu jaoks sutsu parem. Aga no, kes ei kannatanud varjundeid, see ilmselt pole ka selle raamatusarja sihtgrupp. ;)
111. Alexandra Olivia "Üksinda". Vot see raamat mulle meeldis, koha väga meeldis. Ma kohe tundsin, et lõpp tuli liiga vara, see viimane peatükk oleks pidanud pikemalt kestma või siis veel paar tükki järgnema. Lugu ise on sellest, kuidas algavad ühe tõsielusarja võtted, on 12 võistlejat, keda ootavad väljakutsed. Osalejad on ära lõigatud ühiskonnast ja seega ei tea nad mitte midagi sellest, et samal ajal toimub mujal suur katastroof, kus hävineb suur osa inimkonnast. Raamatu peategelane, üks sarjas osalenutest, on aga jäänud üksi, ta läbi lugematuid kilomeetreid, ta ei tea ja ta ka ei usu, et see on saanud reaalsuseks, ta usub, et ta ikka osaleb veel mängus, mida ta püüab jätkuvalt võita. Mis saab, kas ja kuidas ta avastab tõe? Põnev, ausõna oli põnev.
112. Camilla Grebe "Armuke peakontorist". Taakord üks psühholoogiline thriller ehk krimilugu, kus miski pole lõpuks nii nagu alguses näib. Põnevust jagub lõpuni, kes on hea ja kes on halb, kellele tehakse liiga või hoopis tema ise teeb liiga. See on raamat, millele ma väga ootan ka teist ja kolmandat jne osa, sest olgugi, et seekordne lugu leidis lahenduse, tekitasid ülejäänud raamatu tegelased soovi nende elust ka edaspidi kuulda saada. Või siis ehk mitte, ehk ongi hea, kui see kõik jääb minu mälusse nii nagu oli... Soovitan lugeda!
113. Emelie Schepp "Igaveseks märgitud". Ühel 1991 aasta suvepäeval ärkab 9-aastane Jana haiglas. Ta ei tea, kes ta on ega mäleta oma minevikku. Kakskümmend üks aastat hiljem, nüüd juba eduka prokurörina, hakkab ta koos krimikolleegidega uurima mõrva, millest saab alguse sündmusteahel, millest hakkab lahti hargnema ka tema enda lugu. Oli põnevust, oli julmust, oli kurbust ehk et oli kõike. Lugu oli hea, aga õhku jäi veel küsimusi, et kuidas siis edasi... Aga ma sain aru, et tegu ongi selle sarja esimese raamatuga, nii et ootan põnevusega edasisi raamatuid.
114. Lars Kepler "Mänguväljak". Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja seda ta on, sest mina raamatut käest panna ei suutnud. Alguses olin küll natuke skeptiline, sest tutvustus ütleb, et peategelane Jasmin, kelle süda seiskub, satub teispoolsuses olevasse vägivaldsesse sadamalinna ning kui tema poja süda on vaja operatsiooni käigus seisma panna, saab ta aru, et tema poeg seal sadamalinnas üksi hakkama ei saa ja otsustab lasta oma südame taaskord seisata, et pojale teispoolsusess appi minna. Selle kirjelduse põhjal kartsin, et tegemist on liialt utoopilise ja ulmekaga, mida ta ju tegelikult ka oli, aga samas... no oli põnev küll. Ja tegelikult ei tea ju me, kuidas see asi seal teiselpool siis on, äkki ongi nii?
_____________________________________________________________________
Postitused blogist kilomeeter
10. aprill 2016
Tere, saame tuttavaks! Mina olen see teine hull! Heily.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis idee selleks, et jooksma hakata sain ma Alexandra Heminsley raamatust “Kuidas minust sai jooksja”. Kui ma lugesin, et keegi veel on alustanud nullist ja jõudnud kuhugi välja, siis tekitas see tunde, et äkki tõesti suudan ka mina.
Hea küll, tõele au andes pean ma ütlema, et ma olen enne ka jooksnud ja trenni teinud. Aga ma ei ole seda suutnud teha stabiilselt. Kui ma sügiseks olin jõudnud nii kaugele, et suutsin juba 5 kilomeetrit järjest ära joosta, siis tänaseks hetkeks olen ma jälle nullis. Eriti nutuseks muutusin ma hetkel, kui sain aru, et minu omast arust täitsa head jooksuajad on tegelikult täielikud mõttetused (kuigi loogika ütleb, et mida head seal saabki olla, kui trenni pole tehtud). Näitan teile ka numbreid: minu isiklik 3 km jooksurekord on 21 min ja 22 sek, aga 3 km kõndimise oma 24 min ja 03 sek. Võiks vist pigem kõndida, liiguks sama kiiresti?
Ühesõnaga – nüüd tahaks ma päriselt joosta! Ja ikka nii, et iga nädal mõned korrad, et tekiks harjumus ja vorm! Kas saame hakkama?
Päris-päris esimese katsetuse tegin ma juba eile, kui jooksin koos ma 4-aastasega ümber maja. Tema väsis ja ka mina olin suhteliselt väsinud. Hmm ja avastasin, et olen vaid 300 meetrit jooksnud.
Täna otsustasin, et teen ära Cooperi testi. Teate ju küll, see “lõbus” test kooliajast, kus tuli 12 minutit järjest joosta. Mõtlesin, et see on nagu stardipakk, kus alustada, et hiljem saaks võrrelda, kus ma olin päris alguses. No nii, hakkasin jooksma ja algus oli päris hea, siis korraks hakkas juba mõnus ja tekkis tunne, et appi, ma ju jooksen, milles probleem. Aga, kui 10 minutit sai joostud, siis läks raskeks, ikka tõeliselt raskeks. Läbi mingi imeväe suutsin ikka vastu pidada, aga veremaik oli suus ja ma ei saanud enam aru, miks ma seda teen. Kooliaegsed kehalise kasvatuse tunnid meenusid, siis oli sama hull…
Ja tulemus… Vikipeedia andmetel minu vanuses – rahuldav! Ehk läbisin 1730 meetrit.
Kuidas edasi? Ma ei teagi, tean vaid, et tuleb joosta! Eveliis, sa mingit vinget äppi ei tea, no sellist et “kuidas hakata jooksma”? Oleks ju mugav, kui keegi taskus õpetaks, et jookse! kõnni! kiiremini! aeglasemalt! jne.
11. aprill 2016
Ega siin ei ole midagi salata, et natuke teen ma kõike seda ka oma hetke numbrite pärast. Ei, kaalu pärast ma väga ei kobise, aga vööd ja puusa võiks ju küll natuke saledamaks saada. Oo ja kui kuidagi leiaks kõhulihased päästerõnga alt üles…
Aga et iseendal (ja teil) oleks hea võrrelda, siis siit tulevad minu stardinumbrid:
- pikkus 159 cm (ilmselt ei muutu)
- kaal 56,1 kg (kui ei muutu, pole draamat, sest lihas ju kaalub teatavasti rohkem kui lõtv liha)
- rinnaümbermõõt 87 cm
- vööümbermõõt 77 cm
- puusaümbermõõt 97 cm
Natuke tänasest ka! Jooksmas ma ei käinud, muud trenni ka ei teinud, aga päris laisk siiski ei olnud. Nimelt tegin natuke lihastrenni – kõhulihaseid, seljalihaseid, kätelihaseid ja muidugi lõpetuseks vana head planku. Eveliis, mida vastu välja paned?
14. aprill 2016
Just nii, ma ei ole kuhugi kadunud ja kannan nüüd alandlikult ette, mida ma olen vahepealsed päevad teinud.
Üleeile oli mul mu tantsutrenn, mis kestis tund aega ja pärast seda enam muud ei teinud. Samas ei ole see trenn mingi tilu-lilu, selja võtab higiseks ja lihaseid tuleb ka pingutada. Trenni tulemust on võimalik näha Tartu ja Tallinna võimlemipidudel.
Eile olin tublim ja läksin ka jooksma. Alguseks kõndisin 1,83 km. Seejärel võtsin oma käimiskepid kätte ja hakkasin jooksma. Jooksmisel kasutasin kuskilt loetud nippi, et jooksmisega alustades tuleb joosta nii aeglaselt nagu jookseb sinu vanaema. Ma küll ei tea oma vanaema jooksutempot, aga püüdsin olla hääääääästi rahulik! Kokku jooksin 3,2 km ja aega kulus 29 minutit. Nii et nagu ajast näha oli tegemist tõeliselt vaikse sörkimisega. Samas oli mu enesetunne mõnus, veremaitset suus ei olnud. Arvan, et püüangi esialgu joosta aeglaselt, et tekis harjumus jooksusammul liikuda, siis juba hakkan ka veidi kiirust lisama.
Peale jooksu oli vaja koju tagasi ka saada, seega lisandus veel 3,45 km kõndi. Järgmisel korral püüan seda jooksumaad natuke juba pikendada ja kõndimise maad vähendada. Eks näis, kas õnnestub.
Kohe ütlen ära, et täna ma jooksma ei lähe, sest vihma sajab ja mina ennast sellise ilmaga (veel) õue vedada ei suuda! Aga et mitte niisama laiselda, siis võtan jälle ette kõhu-, selja- ja kätelihased. Suveks võiks ju kõhu lamedaks saada.
26. aprill 2016
Ma pean ausalt tunnistama, et laiskus oli sees. Mind väga palju mõjutab ilm ja kui ikka päikest ei ole, siis on ennast diivanilt ukseni venitada raske. Kõige raskem ongi see moment, et panna riided selga ja astuda uksest välja, edasi läheb mõnusalt (niivõrd-kuivõrd). Selles mõttes oleks hea, kui oleks keegi kambajõmm, kes sunnib kodust välja astuma. Nii näiteks sattusin ma eilsele Tartu Maratoni ühistreeningule. Vend läks ja ma võtsin sappa. Pärast muidugi selgus, et kui ma poleks läinud, ei oleks ta ka läinud, nii et motiveerisime vastastikku.
Kuidas siis jooksurindel läinud on? Noh, nii ja naa. Jooksnud olen (või noh, aktiivsemalt liigutanud) kahel korral: eelmisel neljapäeval ja eile. Neljapäeval oli lapse koolis Jüriöö jooks, kus me oma emade grupiga ka osa võtsime. Joosta tuli 7 korda 50 meetrit. Esimesed 50 m oli päris ok, teised ka veel, aga alates kolmandast korrast oli selline tunne, et kas mul ikka on jalad olemas, no nii pehmed olid need kaks vorsti seal all. Kahtlen, kas minust üldse kunagi kiiruse peale jooksjat saab… Järgmisel päeval polnud jalgadel kohta, mis poleks valutanud…
Eile, nagu juba eespool mainisin, läksime Tartu Maratoni ühistreeningule. Kui ma alguses plaanisin joosta ja kõndida vaheldumisi, siis läks teisiti. Võtsin ju kõndimise osa jaoks kaasa käimiskepid ja rajal tundus natuke imelik kepid käes joosta, kui kõik teised ümberringi kõndisid. Nii oligi, et esimesed 6 km tegin ma tõeliselt tempokat kepikõndi, kohati oli ikka hing nööriga kaelas. Edasi (st peale joogipunkti) võtsin vaiksemalt, tegin ühe laulu jagu rahulikku kõndi ja ühe laulu jagu jooksu (kokku umbes 2,5 km, siis ei suutnud ennast enam jooksma sundida). Viimased 2 km tegin jälle kiiremat kepikõndi. Tegelikult oli lõpus tunne hea, aga rajal olles mõtlesin küll, et no miks ma seda ometi teen!?!
Aga, ma tegin eile oma uue 10 km kõnni rekordi, milleks on 1 tund 22 minutit (tuletan siinkohal meelde, et mu 10 km jooksu rekord on 1 tund 18 minutit). Ei tea, kas peaks edaspidi kiirkõnnile keskenduma?
4. mai 2016
Kuidas läinud on? Oleks võinud paremini, st natuke ikka rohkem oleks võinud liikuda. Natuke nadi on just see jooksu osa ehk et ise tahan paremini joosta, aga jooksma pole põhimõtteliselt jõudnudki. Kusjuures tunne oli, et ma ju käisin, aga paraku statistika kõneleb midagi muud. Lähen nüüd nurga taha häbenema…
Kokku: 12 korda
Ajaliselt kokku: 7 tundi, 16 min, 21 sekundit, millest:
- tantsimine 3 tundi, 35 minutit
- jalutamine 2 tundi, 30 minutit
- jooksmine 1 tund, 4 minutit
Kokku distants: 22,34 kilomeetrit, millest
- jalutamine 16,67 kilomeetrit
- jooksmine 5,62 kilomeetrit
6. mai 2016
Pole paremat põhjust ennast jooksma sundida, kui et teha sellega ka kellelegi head! Seekordne Tartu Maratoni Heateo jooks oli koostöös SA TÜ Kliinikumiga väikese Cassandra toetuseks, kes põeb üliharuldast nahahaigust.
Kui rääkida minu isiklikust eesmärgist, siis eelkõige tahtsin, et mulle jääks sisse hea tunne, et selle hea tundega saaks ka pühapäeval Tartu Jooksumaratoni starti minna. See eesmärk õnnestus mul 100%liselt. Väga mõnus on olla!!!!
Rajal tekkis aga ootamatult mõte, et kui prooviks ainult joosta! Mõeldud-tehtud. Alustasin kohe hästi-hästi aeglaselt, et täitsa kindel olla, et hinge kinni ei tõmba. Ja see õnnestus!!!! Ma olen uskumatult õnnelik, sest jooksin täna järjest 4,7 km ilma ühtegi sammu vahepeal kõndimata!!! Ma polegi kunagi sellist maad järjest ilma pausita ära jooksnud!!! Ajaga jäin ka täitsa rahule, kokku kulus jooksuks 38 minutit.
Nii et nüüd ma veel natuke säran õnnest ja siis ootab juba ees pühapäevane 10 km jooksu!!!!
10. mai 2016 - jookusmaraton
Päev enne starti:
Traditsiooniliselt on päev enne täiskasvanute jookse laste jooksupäev. Läksime seekordki lastega jooksma. Oma pisemat veel üksi rajale ei lubanud, vaid jooksin tema selja taga temaga kaasas. Noh, 400 meetrit ju ka ainult. Paraku juhtus uskumatu lugu ja kuskil poole maa peal hakkas mul parem põlv päris korralikult valutama. Ikka nii korralikult, et viimased 50 meetrit jooksin longates. See põlv on mul ka eelnevatel aastatel tunda andnud, kuid ainult joostes, st et kõndides või rattaga sõites pole probleemi olnud. Seekord aga jätkas põlv valutamist ka kõndides.
Mida ma tegin? Homme oli ju vaja 10 km starti minna. Kodus määrisin Voltareniga kokku ja elastikside ümber. Valu läks ära, aga hirm homse ees jäi.
Hommikul enne starti:
Enesetunne oli kergelt väsinud ja vaim veidi hirmunud, aga suurimaks küsimärgiks oli põlv. Oma suurelt lapselt olin saanud Perskindol kreemi. Määrisin sellega põlve hommikul sisse ja panin sideme peale. Lootsin, et peab vastu.
Hetk enne starti:
Enne starti kreemitasin uuesti ja siis juba põlveside (see spordi oma, paks ja tugev) ümber. Igaks juhuks ka üks valuvaigisti sisse. Ja ma tean, et tegelikult ikka nii ei tohiks teha, eriti harrastussportlasena, ma ju ei lähe võitma. Enne starti seadsin endale eesmärgiks seekordset jooksu eelkõige nautida ja püüda joosta niipalju kui võimalik, st et vähendada jalutamise osa.
Rajal:
Algus oli nii mõnus, jooksin rahulikus tempos esimese joogipunktini, seal jõin ja puhkasin ning jooksin edasi. Ma jooksin umbes kuni 5,5 km’ni. Siis väsis ilmselt pigem vaim, sest teadmine, et nii pikka maad ma järjest jooksnud pole, tekitas tunde, et ega ma ju rohkem enam ei jõua ka. Tegelikult oli selleks hetkeks ka väga palav, päike lõõmas lagipähe ja varju polnud sellel rajalõigul kuskilt võtta. Järgmises joogipunktis valasin vett ka pähe ja läks natuke paremaks. Lõpp kulgeski vaheldumisi joostes ja kõndides.
Pärast jooksu:
Ma olen tegelikult rahul. Uut 10 km rekordit ma ei jooksnud, aeg oli 1:24, mis oli siiski aasta tagasi joostud ajast 5 minutit parem. Ka koht nii üldarvestuses kui oma vanuseklassis oli parem. Siiski jooksin ma oma 5 km rekordi, milleks nüüd on 34 minutit ja 21 sekundit. See annab lootust, et ehk siiski, ühel heal päeval, olen ma võimeline jooksma ka 10 km umbes ühe tunniga. Ma ju nii väga tahaks…
19. mai 2016
Mina olen natuke tublim olnud kui Eveliis, st olen käinud tantsutrennis, olen käinud jala tööl, olen sõitnud veidi ka rattaga. Muidugi on tore lugeda, et Eveliis vähemalt enam alkoholi ei joo, loodan et see liikumist takistama ei asu.
Aga juba homme ootab mind ees üks tõeliselt vahva üritus, millest ma peaaegu mitte mingil juhul ei soovi ilma jääda. Kokku läbin sellel üritusel kolme päevaga umbes 200 kilomeetrit, saan ilmselt valutava istmiku ja ohtralt positiivseid elamusi. Millest ma räägin? Eks kaasalööjad said juba aru, et tegu on Roheliste Rattaretkega. Juba homme hommikul kell 10.oo stardib 26. Roheliste Rattaretk “Kuidas elad, Põltsamaa?”
Ratas on hoolduses käinud, uus kiiver on soetatud (eelmisele kukkusin mõra sisse), snäkikott on pakitud, telk välja otsitud, magamiskott tuulutatud… Oh, ma nii juba ootan, sest see retk on tõeline elamus!
Kas mõni blogi lugeja on ka tulemas?
1. juuni 2016 - Tartu Võimlemispidu
Ehk kuidas sammuda poole päevaga 17500 sammu?
Eile toimus Tartus järjekordne võimlemispidu, seekord pealkirjaga “Värve täis taevakaar”. See oli minu kolmas võimlemispidu Tartus (puudusin vaid esimeselt ja neljandalt), loodan et rohkem pause sisse ja ei tule ja kõik järgnevad peod toimuvad koos minuga.
Tegemist on tõeliselt laheda üritusega, kus tantsivad koos nii kõige pisemad kui ka kõige vanemad. Meie tantsisime seekord neidude kavad “Tuulepealne maa”, mis on väga südamlik kava. Kava autor Marju Asarov on teinud ära imelise töö, nii et tantsida oli lausa lust.
Lisaks muidugi on suure töö ära teinud ka meie fantastiline treener Nele Varendi. Mulle nii meeldib, et ta võttsi meid päntajalgu ja panigi meid tantsima! Nele on kindlasti Treener suure algustähega, sest ta mitte ei õpeta ainult tantsusamme, vaid ta külvab meid üle positiivse energiaga, süstib enesekindlusega, ta näitab meile igal hetkel, kuidas olla õige ja tõeline võimleja. Ütlen ausalt, et on tema suhtumine on külge hakanud, sest nii mitmelgi korral olen ennast tabanud mõttelt, et mis asja sa Heily küürutad siin, õige võimleja on sirge seljaga.
Mõttemallide muutust tundsin ka sellel peol tantsides. Me olime ikka seal taga pool ja no ilmselgelt ei näinud ükski pealtvaataja minu nägu. Aga ometi ei osanud ma enam tantsida/võimelda/esineda ilma naeratuseta, ilma varba sirutuseta, ilma käte pikaks venitamisteta. Ma päriselt tundsin, et ma olen selle lava staar!
Ilmselgelt ei oleks meie trennid ja esinemised need, mis nad on, kui poleks meie imelist “Kurjade emade” kampa. Me oleme nii erinevad, aga samas on meil kõigil hinges soov tantsida ja see on see, mis meid seob, mis paneb meid ühes taktsi hingama, mis paneb meid igal teisipäeval koos treenima! Me oleme võrratud!
10. juuni 2016
Mai oli tõeliselt võimas kuu, eriti just rattasõidu koha pealt. Maikuusse jäid nii Roheliste Rattaretk, kus me rõõmsalt kolm päeva ratastega sõitsime, kui ka Tartu Rattamaraton.
Roheliste Rattaretke juures tegelikult need kolme päevaga sõidetavad umbes 200 km polegi ju tegelikult pikk maa, aga raskeks teeb selle just see aeglane kulgemine. Kui tegelikult suudaks ju 66 km sõita ära kolme tunniga ja päev oleks tehtud, siis Rohelistel toimub kulgemine – sõidad, vaatad mõnda põnevat kohta, sõidad, teed pissipausi, sõidad, pildistad vaatamisväärsusi, sõidad, teed söögipausi jne jne. See aga tähendab seda, et sa oled terve päeva hommikust õhtuni sadulas. Võite ainult ette kujutada, mis tunne sellel sadulaga kohtuval ihuliikmel on.
Vihjeks võin öelda, et teise päeva õhtul ma ei istunud enam, olin kas püsti või pikali. Kõigest hoolimata, ma soovitan kindlasti kõigil vähemalt üks Roheliste Rattaretk kaasa teha, see on elamus omaette!20. juuni 2016
Nüüd on siis kätte jõudnud see aeg, kust on näha, miks minust siiani (ja kardan, et üldse mitte kunagi) jooksjat ei saa… Mõni ehk hammustas juba läbi, aga jah suures maikuu spordijoovastuses pole ma juunikuus sammugi te
inud. 31. mai oli võimlemispidu,s eal ma tantsisin ja tundsin ennast mõnusalt, peale seda aga poel diivan mu vastu armuline olnud, st et ei ole mind oma kaitsvast sülelusest lahti lasknud.
Tänaseks on paus kestnud 20 päeva!!! Igal hommikul ma mõtlen, et täna õhtul lähen kindlasti ning igal õhtul ma mõtlen, et ah, lähen ikka hommikul, siis on mõnusam jne jne… Eks ma saan ise ka aru, et siin kehtib see vana hea tõdemus, et kas tahab see leiab võimaluse, kes ei taha leiab vabanduse!
Kuidas saada tagasi reele? Ma tean, et vastus on tegelikult väga lihtne, et tuleb püsti tõusta ja minna… Aga miks ma siis ei lähe?
Tellimine:
Postitused (Atom)