Kuidas ma katset tegin?

Tegemist ei ole reklaampostitusega, keegi pole mulle maksnud ega ka tasuta tooteid andnud!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kõigepealt tunnistama, et ma olen väga skeptiline igasuguste imeasjade vastu, mis "panevad juuksed kiirelt kasvama", "teevad su imeliselt saledaks" jne. Seekord (st kuu aega tagasi) aga märkasin, et Placenta Active komplekt (šampoon, palsam ja ampullid) on nende kodulehel soodsa hinnaga müügil. Samal ajal olin ka masenduses, et mu juuksed on lõpetanud kasvamise, seega juhuse tõttu kohtusid mu masendus juuste pärast ja juuksekasvu soodustavad vahendid.
Minus ikka elab skeptik, seega tuli mõte, et kui teeks õige enne ja pärast pildi ka. Tingimused valisime koos suure tütrega täpselt samad: täpselt sama koht, sama telefon pildistamiseks ning ka juuksed pesin ja föönitasin mõlemal korral hetk enne pildistamist.
Nüüd tulemuste juurde! Ma ei tundnud reaalselt, et midagi oleks muutunud, kuigi juuksed tundusid kohevamad küll, aga ma polnud kindel, kas ongi nii või mulle tõesti ainult tundus. Ega pildil ka kohe midagi nagu aru ei saanud, aga kui said kõrvuti pandud enne ja pärast pildid, siis hmm, tõesti on ju kasvanud ja kohevamad ka. Ma päriselt ka ei uskunud, et nii juhtub!

Vasakul 15.10 ja paremal 17.11.

Igatahes ma jätkan katset ja nüüd lisanduvad "mängu" apteegist leitud kõige odavamad juuksekasvu soodustavad vitamiinid/tabletid. Vaatame, mis kuu aja pärast on juhtunud!

"Head tüdrukud lähevad taevasse"

Õhel ilusal päeval käisin Tartus Sadamateatris vaatamas Urmas Vadi näidendit "Head tüdrukud lähevad taevasse". Teatri kodulehel on selle etenduse kohta kirjutatud nii: "Urmas Vadi näidendis “Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise kuidas saavad)” saavad uue hingamise ja sõnumi Raja Teele, “Libahundi” Tiina, Polkovniku lesk ja veel mitu tuntud eesti kirjanduse arhetüüpset kangelannat. Saab kuulda ja näha, mis nendega vahepeal juhtunud on ja mida nad tänasest elust arvavad." 
Kui nüüd lühidalt öelda, siis mulle meeldis. Oli sellist mõnusat äratundmist ja pani nii mõnelegi tegelaskujule hoopis teise nurga alt vaatama. Mine sa tea, äkki nad olidki sellised, äkki nad mõtlesidki nii... Sai nalja, sai tõsiselt endasse süüvida, oli kõike... Mul oli väga kahju, et ma polnud "Ekke Moori" lugenud ja ilmselt seetõttu jäi mulle ka Pille-Riinu jutt kaugeks. Siit ka minu soovitus, enne vaatama minekut tasub kindlasti kõik käsitluses olevad raamatud läbi lugeda. Vähemalt mulle endale tundus nii, sest no jäi see üks tegelaskuju mulle täiesti mõistmatuks.
Näitlejad olid muidugi vägevad. Piret Rauk üllatas väga, sest kui muidu seostus tema nimega ikka ainult Inna (nii need seriaalid mõjuvad), siis selles etenduses ei näinud ma mingit Innat. Väga hästi mängitud! Piret Laurimaa seevastu tuleb mulle meelde nalja ja huumoriga ja ehk just seetõttu olid tema mängitud tegelaskujud ja tema tekst ka kõige naljakam. Minu lemmikuks oli aga seekord Vanemuise noor näitleja Kärt Tammjärv, tema oli minu meelest kohe eriti sügav ja mõjuv. Ilmselt on siit tulemus üks mu uus lemmik, sest juba etenduses "Armastan.Armastan.Armastan" jäi ta mulle positiivselt silma.
Ühesõnaga ma tahan öelda seda, et lugege eesti kirjandusklassikat ja seejärel minge teatrisse. Tasub lugeda ja tasub minna! Lisaks tekkis minul vastupandamatu kihk uuesti läbi lugeda "Tõde ja õigus", sest see oli omal ajal minu suur lemmik. Milline on teie lemmik raamat eesti kirjandusklassikast?

Kartulitrükk

Sellel kuul uurime me lasteaias koos pisikestega (2-aastastega) erinevaid aedvilju. Käes oli kartuli kord ning lisaks uurimisele, võrdlemisele ja maitsmisele, oli mul kange tahtmine ka kartulitrükki teha. Kuid mind natuke hirmutas, et kuidas ma need erinevad kujundid sinna kartulipooliku peale saan. Jah, kolmnurk ja nelinurk on lihtsad, aga keerulisemad asjad. Õnneks tuli mul idee koos oma laste abiga, nimelt tuleb kasutada piparkoogivorme: surud vormi kartulisse ja lõikad ümbert ülearuse osa ära. Nii lihtsalt geniaalne!

Pärast muidugi tuli välja, et see on vana trikk ja no peaaegu kõik teavad seda. Aga kui keegi veel (peale minu) ei tea, siis nüüd on see ka siia blogisse talletatud.
Trükkimine pisikestel muidugi väga lihtsalt ei läinud, sest nemad oleksid pigem tahtnud värvi laiali ajada. Eks mõni tegigi nii ja valmis sai ilus pruun müts. :) Aga see polegi nii oluline, tähtis on tegutsemisrõõm!

Head inimesed ongi head!

Ma ei ole kunagi näinud rumalat last; 

ma olen näinud last, kes mõnikord tegi asju, mida ma ei mõistnud 

või asju, mida ma ei olnud planeerinud; 

ma olen näinud last, kes ei olnud näinud samu kohti, mida mina, 

aga ta ei olnud rumal laps. 

Enne, kui sa kutsud teda rumalaks, mõtle, kas ta oli rumal laps, 

või ta lihtsalt teadis teisi asju kui sina? 

Ruth Bebermeyer

Ma olen juba pikemat aega veendunud, et sind ümbritsevad inimesed on täpselt sellised nagu sina tahad neid näha. Kui sa arvad, et inimene on tark, siis nii uskumatu see on, sa näedki teda targana. Sama kehtib minu enda kohta, ma kannan erinevaid rolle, olles kord tütar, kord õde, kord lapsevanem, kord õpetaja, kord sõber jne... aga mõnikord ka mitmes rollis korraga. Iga inimene näeb mind erinevalt ja nii ma olengi iga inimese jaoks erinev.
Mul on üks sõbranna, kes arvab, et ma olen tõeliselt loominguline ja käeliselt väga osav - ja teate, ma olengi - tema jaoks. Ta saab mu'lt alati isetehtud kinke, sest ma ju olen isetegija! Tema jaoks! Mu perekond peab mind inimeseks, kes teab kõike: "Küsi/helista Heilyle, tema teab!" Uskuge või mitte, aga ma teangi. Ja kui ei tea, siis ütlen, et palun andke hetk, ja ma uurin selle hetkel vajaliku tarkuse välja! Kindlasti on ka neid inimesi, kes peavad mind egoistlikuks, edevaks, laisaks vms ja see on täitsa normaalne, ju siis nemad näevad mind nii ja ju ma nendega olen siis selline!
Kuid kõike seda eelnevat kokku võttes, püüdlen mina selle poole, et näha igas inimeses seda kõige paremat. Meis kõigis on midagi head, meis kõigis on peidus mõni anne!

Siia lõppu aga pilt ühest isetehtud kingitusest, mis läks inimesele, kes on minusse uskunud, kes on pidanud mind "ilusaks, targaks ja osavaks", tänu kellele ma olen täna siin, kus ma olen ja see kes ma olen! Aitäh!

Mis aitab kaasa lapse edukale lasteaiaga kohanemisele?

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed.  Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).

Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

Mida näitasid tulemused?

Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega: lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa lapse sujuvamale kohanemisele.

Teiselt poolt ei kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle, neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses teooriaga.

Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis soodustab laste edukat kohanemist.

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:

1.      Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

2.      Lapsevanema toetus

3.      Rutiin, järjepidevus

4.      Õpetajate professionaalsus

5.      Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel

Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).

Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.

Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.

Lapsevanemate toetus

Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.

Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.

Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.

On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.

Rutiin, järjepidevus

Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.

Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.

Õpetajate professionaalsus

Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust

Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).

Laps ise

Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.

Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.

Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).

Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.

Kasutatud kirjandus:

Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.

Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.

Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.

Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to a New Child‐Care Setting. Child development, 86, 456-471.

Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3), 439-451.

Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice, 18(1), 51-65.

Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.

Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development, 81(3), 851-869.

Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3), 387-396.

Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4), 291-296.

Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf

LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.

O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.

Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.

Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.

Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care, 182(2), 233-247.

Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies, 20(4), 387-396.

Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.