Lihtne rütmipill

Kuidas teha rütmipilli?
Pane tühja üllatusmuna topsi veidi teri, mannat, kruupe vm krõbisevat/häält tegevat materjali. Sulge muna. Keera munale ümber villaloori, nii et muna ei jää paistma (võid ka viltimisnõelaga natuke kinni toksida, et märgviltimine sujuks lihtsamalt). Tee kaussi soojast veest ja pesuseebist vahutav segu. Seejärel hakka seebiveega õrnalt villaloori kinni patsutama. Kui vill on juba kergelt kinnitunud, hõõru muna tugevamalt käte vahel. Ära kasta vette, vaid kasuta seebivahtu. Kui tunned, et villaloor on tihedalt ümber muna, loputa muna puhtas vees ning pane kuivama. Pill ongi valmis!

Soovitused:
* Pane topsidesse kindlasti erinevaid asju, siis saate lapsega teha erinevaid hääli ja kuulata, milline hääl millisest topist tuleb. Võite mängida ka äraarvamismängu, nt mis küll sellist häält võiks teha?
* Ka lapsi saab tegevusse väga edukalt kaasata. Mina tegin neid rütmipille koos 6-aastaste lastega ja nad said väga hästi hakkama (eeltöö ehk nõelviltimise osa tegin ise ära, et neil oleks lihtsam). Ja mis kõige olulisem: lastele meeldis väga rütmipille teha!
* Kasuta rütmipille nii salmikesi, luuletusi lugedes kui ka laulude saatena!

Luuleminutid ;)

Jonniga laps

Meie lapsel jonn on sees,

jonnib nii et silmad vees.

Viskab lausa pikali,

trambib jalgu, käsigi.

Oi, kui kole jonn on see!

Kuidas päästa lapsuke?

Proovib isa kurjaga,

vehib harjavarrega…

Proovib ema väikse paiga,

väikse pai ja sõna heaga…

Ei aita hea, ei aita kuri,

emal-isal meel on mõru.

Mida teha jonniga?

Kust leida rohtu selle jaoks?

Äkki tuleb vanaisa,

trambib jalgu, vehib käsi.

Karjub kõva häälega

justkui lapski jonniga.

Laps jäi tasa, väga tasa,

vaatab vaikselt vanaisa.

Jonn on äkki kadunud,

meie majast lahkunud…

Karupoisi kõht

Metsas kõnnib väike karu,

kõnnib üksi, meel on mõru.

Karu-poisil kõht lööb pilli,

süüa pole muud kui lilli.

Kuid kas karu lilli sööb,

mis sa arvad, väike mees?

Ei-ei-ei, see pole nii,

karu söögiks pole lill.

Karu tahab mett ja marju

vahepalaks juuri palju.

Sekka väike kalake

ja veel juua väheke.

Õnneks tuleb karu-ema,

kaasas toit, mis oi kui kena,

täidab ruttu karu kõhtu,

nüüd saab rõõmsalt minna tuttu.

Ronja kohtub puukoristajaga

"Pots!" kostis äkki akna tagant.
Ronja ärkas. Muidugi oli Ronja emme voodis, sest üks korralik 6-aastane tüdruk poeb alati enne lõplikku ärkamist emme kaissu. Ja seda isegi siis, kui emme kohe ärkab ja kohvi jooma läheb. Ka täna hommikul oli Ronja üksi magama jäänud ja emme juba alla korrusele kadunud. Seda enam oli kummaline, et miks keegi emme ja issi toa akna taga kolistab.
Hmm, Ronjal oli uni korraga kadunud ja ta läks kiiresti akna juurde. Ei kedagi... Kummaline?! Ometi kuulis Ronja täiesti selgelt, et käis üks pots. Ja näe, üks käbi on ka rõdu peal. Väljas aga pole näha mitte kedagi. Või oodake, keegi seal siiski on. Ja neid on koguni kaks. Kaks väikest linnukest jooksevad mööda puutüve alla ja mis veel kummalisem, nad jooksevad mööda tüve alla pea alaspidi.
Ronja pole selliseid linde kunagi näinud. Õigemini, ta tunnebki ju ainult varblast, tuvi, kuldnokka, leevikest, rasvatihast, varest... Ja ükski neist see lind ei ole. Ta on kõhu alt valge ja selja pealt hall ning üle silma läheb must triip.
Nüüd pole küll midagi teha, tuleb ruttu riidesse panna ja vanaisa linnu-raamatust see lind üles otsida. Ah, mis neist riietest, aluspüksid on ju jalas, kes suvel ikka rohkem riideid selga paneb. Seda muidugi Ronja ja issi arvates, emme käsib alati vähemalt pluusi ka selga panna.
Ronja jookseb kiiresti vanaisa tuppa. Linnuraamat on seal samas riiuli peal - käes! Valged linnud, mustad linnud, Ronja lemmik rasvatihane, aga kus küll see kummaline lind on, kes käbidega loobib? „Emme, emme…“ Ronja jookseb linnuraamatuga õue emmet otsima.
„Emme, meil on uus lind aias ja ta loobib käbisid!“ Ronja on elevil, sest talle meeldivad linnud ja eriti muidugi need linnud, kes maal akna taga käivad. Õnneks emme märkas juva varem seda lindu ning leiab raamatust kiiresti õige pildi. „Selle linnu nimi on puukoristaja, aga rohkem ei tea ma temast midagi,“ ütleb emme. Koos otsustatakse minna ja arvutist puukoristaja kohta rohkem infot otsida.
„Nii, kirjutame otsingusse „puukoristaja“ ja näed, leidsimegi.“ Emme teeb lahti lehekülje*, kus on pikk jutt puukoristajast ja pilt ka juures. Ronja veel nii hästi lugeda ei oska ning sellepärast loeb emme talle kõik ette, mis linnu kohta kirjas.
„Ronja, mis sulle meelde jäi?“ küsib emme.
„Puukoristaja on ainuke lind, kes oskab pea ees mööda puutüve alla tulla. Maas ta hüppab nagu tihased. Ja ta vilistab!“
„Just! Ja kuidas sa ta ära tunned?“
„No kui ta pea ees laskuma hakkab, siis saan ju kohe aru! Ja must triip on tal ka silma peal!“
„Väga tubli! Aga mine pane nüüd riided selga ja tule söö midagi! Siis on sul jõudu, et õues mängida.“
Emmega vaielda ei tasu, seega läks Ronja riidesse panema. Kuigi Ronja arvab ikkagi, et suvel piisab ka ainult aluspükstest.

* http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/SITEUR2.htm (pilt samalt lehelt)

Headus sünnitab headust!!!

Ilmad kisuvad külmaks ja kõledaks, iga päev toob kaasa mõne kurva uudise, ümberringi on torisevad või nukrad näod, aga kõik ei ole ju nii halb, meie elus on ka rõõmu ja päikesekiiri. Igaüks vajab soojust hinge! Võtame selle aja ja oleme kasvõi sellel ühel kuul rõõmsad, soojad ja armastavad, kuskilt tuleb ju alustada! 
Märkame kassapidajat ja kingime talle naeratuse; aitame vana inimese üle tee; kiidame kui näeme midagi ilusat; ütleme paar head sõna kaas-teelisele; nukrat pilku nähes, tunneme huvi; mürgeldavaid lapsi nähes, muigame ja oleme koos nendega rõõmsad; kuulame neid, kes räägivad; märkame neid, kes on vaiksed ja tasased. Oleme olemas, siin ja praegu! Naudime hetke ja märkame teisi! Oleme koos head, sest hea sõna muudab ka tusase inimese tuju paremaks, headus sünnitab headust, naeratus sünnitab naeratuse!!!
Üks kuu aastas saame ju ometi sellega hakkama? Ehk sellest ajast tekkiv meeldiv emotsioon jääb püsima ja kandub edasi ka järgnevatesse päevadesse?

Tule liitu ja proovi leida ühe kuu jooksul iga päev kasvõi killuke head. :) Üritus facebook'is!!!!

Õhtusöögiliste suvepäevad vol 2 :)

Hommik. Plaan oli ärgata kell seitse, vähemalt nii ütles Kristi. Noh, ma nii positiivne ei olnud, arvestades seda, et magama saime alles kell neli hommikul. Kristi küll pahandas meiega, et mida te lärmate, kohe tulevad naabrid ja tõstavad ta korterist välja... Seda, et see ilmselt nii poleks olnud, saime aru hommikul, kui ärkasime jubeda tümaka peale ehk et meie naer polnud pooltki võrreldav selle jubeda tümpsuga, mis varahommikust saati kõrvu toksis. Aga tagasi ärkamise juurde! Mina ärkasin nõude kolina ja ukse paukumise peale, seega sain aru, et keegi juba toimetab. Ja nii oligi, Kristi ja Maiki olid juba hoos!!!

Nüüd ei olnud enam muud teha, kui ka teised üles ajada ja koos hommikujooksule minna. Mis te arvate, kas nad tulid minuga jooksma? Õige, mitte üks ei tulnud! Ma olin nii pettunud... No jah, Reelika ja Eveliis küll poetasid moka otsast, et no lähme siis, aga kes see enam täis kõhuga joosta jõuab. Ah ja, hommikusöögiks pakkus Kristi imehead omletti peekoniga. Nämma!!!

Kõhud täis, asjad pakitud, algas tee metsa poole. Ah jaa, Kaija läks kaduma, no mees tuli järgi ja viis ta ära, öeldes, et aitab küll sellest naljast, naise koht on kodus (see on muidugi nali, meil on kõigil ikka päris normaalsed mehed). :D Teekond algas välismaal käimisega, kuigi tõele au andes peab ütlema, et välismaal käisid siiski vaid Heidi ja Reelika. :D

Autor: Eveliis

Väike peatus Lüllemäel, kui 180ga kihutades liitus meiega ka Marian. Edasi läks tee metsa. Päris metsa. Ma polnud kindel, et ma sealt pärast välja oskan sõita.  Aga välja jõudsime imelisse kohta. Soovitan soojalt Eveliisi blogist pilte vaadata. Imekaunis koht!!!! Tegime väikse matka ümbruskonnas, püüdsime röövpüüdjaid :D ja olime muidu toredad. Ilm oli nii super, et võtsime lausa päikest! Vahepeal sõime ära ka kaasa tehtud soolase ja magusa piruka! Minu tehtud! Ja kiita said need ka, nii et võib teinekordki teha!!!

Õhtusöögiks olid planeeritud erinevad vardad grillimiseks! Ohtralt köögivilju ja veidi kana- ja sealiha, imemaitsvad! Minu lemmikuks olid seened, aga kiideti ka spargelkapsast ja tomatit! Kõrvale ka lihtne toorsalat ja fooliumis küpsetatud kartulid (mis olid samuti meeletult head). Positiivne oli see, et saala me unustasime maha, seega kogu toit ilma soolata!

Autor: Eveliis

Kui kõht sai täis, siis lahkusid meie matkalt kõige nõrgemad. :) No nad rääkisid küll midagi lapsest ja väsinud vanaemast, aga no teadagi, tegelikult kartsid ilveseid ja karusid, kelledest Kristi meile ohtralt lugusid pajatas. Ilmselt jäi kõigile meelde tarkusetera, mida teha metsloomaga kohtudes: "Looda, et ta kaotab huvi!" Ühesõnaga, kell oli pool kaheksa, uni oli meeletu, aga mõtlesime, et venitame ikka üheksani välja, et natuke vara veel magama minna. See oli vale otsus (ütlen etteruttavalt)!

Väljas hakkas hämarduma, kui äkki kuulsime, et keegi krabistab... Silme eest käisid läbi karud ja ilvesed ja rebased ja muud murdjad. Õnneks oli meie seas julge Maiki, kes pani telefonis taskulambi tööle (sest taskulambid olid ju telgis ja krabin tuli ka telgi juurest) ja asus luurele! Ja seda kisa, Maiki oli sajaga laua peal ja meil oli täiesti selge, et nüüd ongi murdjad kohal. Meeles oli see, et puu otsa pole mõtet ronida, sest karu ronib kiiremini... Igaüks otsis silmadega paaniliselt varjupaika, kui Maiki sosistas: "Hiir" ja näitas käega, KUI suur see hiir oli! No jah, tegelikult oli armas väike karihiir, kes oli prügikasti roninud meie jääke sööma. *

No õnneks oli nüüd jälle elu ilusam ja otsustasime lõkke teha. Oi seal oli soe ja mõnus, kuni midagi raksatas metsas. No nüüd on küll karu, olime veendunud! Siiski mitte, ainult üks mees väljus metsast, vedades järel langetatud puud... Hmm, õnneks me kirvest ei näinud... Istusime mõnusalt lõkke ümber soojas, kui ma taipasin, et meie seljad on ju puha kaitseta ja igaüks saab selja tagant ligi hiilida. Väljas oli juba väga pime!!! Tekkis tahtmine telgid kokku pakkida ja lahkuda. Ilmselt me oleks seda ka teinud, aga päeval ära joodud paar siidrit ei lasknud siiski mitte ühelgi rooli minna. Sisemine veendumus, et paar väikest pudelit on selleks ajaks haihtunud, ei olnud nii kindel, et keegi oleks julgenud sõita! Otsustasime riskida metsa jäämisega! Ja pealegi asus vapper Maiki meie seljataguseid kaitsma!

Pool üks öösel otsustasime telkidesse pugeda! Uinumise taustaks kõlas hiirekese krõbin. Ta ju üritas seda kartulit fooliumist välja saada, mille Reelika ära viskas! Linnud laulsid, metsa-alune praksus, mina jäin magama!

Oli ilus ja meeldejääv puhkus! Järgmisel suvel uuesti! :)
_________________

* väikeste liialdustega nagu kombeks. ;)