"Pots!" kostis äkki akna tagant.
Ronja ärkas. Muidugi oli Ronja emme voodis, sest üks korralik 6-aastane tüdruk poeb alati enne lõplikku ärkamist emme kaissu. Ja seda isegi siis, kui emme kohe ärkab ja kohvi jooma läheb. Ka täna hommikul oli Ronja üksi magama jäänud ja emme juba alla korrusele kadunud. Seda enam oli kummaline, et miks keegi emme ja issi toa akna taga kolistab.
Hmm, Ronjal oli uni korraga kadunud ja ta läks kiiresti akna juurde. Ei kedagi... Kummaline?! Ometi kuulis Ronja täiesti selgelt, et käis üks pots. Ja näe, üks käbi on ka rõdu peal. Väljas aga pole näha mitte kedagi. Või oodake, keegi seal siiski on. Ja neid on koguni kaks. Kaks väikest linnukest jooksevad mööda puutüve alla ja mis veel kummalisem, nad jooksevad mööda tüve alla pea alaspidi.
Ronja pole selliseid linde kunagi näinud. Õigemini, ta tunnebki ju ainult varblast, tuvi, kuldnokka, leevikest, rasvatihast, varest... Ja ükski neist see lind ei ole. Ta on kõhu alt valge ja selja pealt hall ning üle silma läheb must triip.
Nüüd pole küll midagi teha, tuleb ruttu riidesse panna ja vanaisa linnu-raamatust see lind üles otsida. Ah, mis neist riietest, aluspüksid on ju jalas, kes suvel ikka rohkem riideid selga paneb. Seda muidugi Ronja ja issi arvates, emme käsib alati vähemalt pluusi ka selga panna.
Ronja jookseb kiiresti vanaisa tuppa. Linnuraamat on seal samas riiuli peal - käes! Valged linnud, mustad linnud, Ronja lemmik rasvatihane, aga kus küll see kummaline lind on, kes käbidega loobib? „Emme, emme…“ Ronja jookseb linnuraamatuga õue emmet otsima.
„Emme, meil on uus lind aias ja ta loobib käbisid!“ Ronja on elevil, sest talle meeldivad linnud ja eriti muidugi need linnud, kes maal akna taga käivad. Õnneks emme märkas juva varem seda lindu ning leiab raamatust kiiresti õige pildi. „Selle linnu nimi on puukoristaja, aga rohkem ei tea ma temast midagi,“ ütleb emme. Koos otsustatakse minna ja arvutist puukoristaja kohta rohkem infot otsida.
„Nii, kirjutame otsingusse „puukoristaja“ ja näed, leidsimegi.“ Emme teeb lahti lehekülje*, kus on pikk jutt puukoristajast ja pilt ka juures. Ronja veel nii hästi lugeda ei oska ning sellepärast loeb emme talle kõik ette, mis linnu kohta kirjas.
„Ronja, mis sulle meelde jäi?“ küsib emme.
„Puukoristaja on ainuke lind, kes oskab pea ees mööda puutüve alla tulla. Maas ta hüppab nagu tihased. Ja ta vilistab!“
„Just! Ja kuidas sa ta ära tunned?“
„No kui ta pea ees laskuma hakkab, siis saan ju kohe aru! Ja must triip on tal ka silma peal!“
„Väga tubli! Aga mine pane nüüd riided selga ja tule söö midagi! Siis on sul jõudu, et õues mängida.“
Emmega vaielda ei tasu, seega läks Ronja riidesse panema. Kuigi Ronja arvab ikkagi, et suvel piisab ka ainult aluspükstest.
* http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/SITEUR2.htm (pilt samalt lehelt)
Ronja ärkas. Muidugi oli Ronja emme voodis, sest üks korralik 6-aastane tüdruk poeb alati enne lõplikku ärkamist emme kaissu. Ja seda isegi siis, kui emme kohe ärkab ja kohvi jooma läheb. Ka täna hommikul oli Ronja üksi magama jäänud ja emme juba alla korrusele kadunud. Seda enam oli kummaline, et miks keegi emme ja issi toa akna taga kolistab.
Hmm, Ronjal oli uni korraga kadunud ja ta läks kiiresti akna juurde. Ei kedagi... Kummaline?! Ometi kuulis Ronja täiesti selgelt, et käis üks pots. Ja näe, üks käbi on ka rõdu peal. Väljas aga pole näha mitte kedagi. Või oodake, keegi seal siiski on. Ja neid on koguni kaks. Kaks väikest linnukest jooksevad mööda puutüve alla ja mis veel kummalisem, nad jooksevad mööda tüve alla pea alaspidi.
Ronja pole selliseid linde kunagi näinud. Õigemini, ta tunnebki ju ainult varblast, tuvi, kuldnokka, leevikest, rasvatihast, varest... Ja ükski neist see lind ei ole. Ta on kõhu alt valge ja selja pealt hall ning üle silma läheb must triip.
Nüüd pole küll midagi teha, tuleb ruttu riidesse panna ja vanaisa linnu-raamatust see lind üles otsida. Ah, mis neist riietest, aluspüksid on ju jalas, kes suvel ikka rohkem riideid selga paneb. Seda muidugi Ronja ja issi arvates, emme käsib alati vähemalt pluusi ka selga panna.
Ronja jookseb kiiresti vanaisa tuppa. Linnuraamat on seal samas riiuli peal - käes! Valged linnud, mustad linnud, Ronja lemmik rasvatihane, aga kus küll see kummaline lind on, kes käbidega loobib? „Emme, emme…“ Ronja jookseb linnuraamatuga õue emmet otsima.
„Emme, meil on uus lind aias ja ta loobib käbisid!“ Ronja on elevil, sest talle meeldivad linnud ja eriti muidugi need linnud, kes maal akna taga käivad. Õnneks emme märkas juva varem seda lindu ning leiab raamatust kiiresti õige pildi. „Selle linnu nimi on puukoristaja, aga rohkem ei tea ma temast midagi,“ ütleb emme. Koos otsustatakse minna ja arvutist puukoristaja kohta rohkem infot otsida.
„Nii, kirjutame otsingusse „puukoristaja“ ja näed, leidsimegi.“ Emme teeb lahti lehekülje*, kus on pikk jutt puukoristajast ja pilt ka juures. Ronja veel nii hästi lugeda ei oska ning sellepärast loeb emme talle kõik ette, mis linnu kohta kirjas.
„Ronja, mis sulle meelde jäi?“ küsib emme.
„Puukoristaja on ainuke lind, kes oskab pea ees mööda puutüve alla tulla. Maas ta hüppab nagu tihased. Ja ta vilistab!“
„Just! Ja kuidas sa ta ära tunned?“
„No kui ta pea ees laskuma hakkab, siis saan ju kohe aru! Ja must triip on tal ka silma peal!“
„Väga tubli! Aga mine pane nüüd riided selga ja tule söö midagi! Siis on sul jõudu, et õues mängida.“
Emmega vaielda ei tasu, seega läks Ronja riidesse panema. Kuigi Ronja arvab ikkagi, et suvel piisab ka ainult aluspükstest.
* http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/SITEUR2.htm (pilt samalt lehelt)
