10.11.14

Ronja kohtub puukoristajaga



"Pots!" kostis äkki akna tagant.
Ronja ärkas. Muidugi oli Ronja emme voodis, sest üks korralik 6-aastane tüdruk poeb alati enne lõplikku ärkamist emme kaissu. Ja seda isegi siis, kui emme kohe ärkab ja kohvi jooma läheb. Ka täna hommikul oli Ronja üksi magama jäänud ja emme juba alla korrusele kadunud. Seda enam oli kummaline, et miks keegi emme ja issi toa akna taga kolistab.
Hmm, Ronjal oli uni korraga kadunud ja ta läks kiiresti akna juurde. Ei kedagi... Kummaline?! Ometi kuulis Ronja täiesti selgelt, et käis üks pots. Ja näe, üks käbi on ka rõdu peal. Väljas aga pole näha mitte kedagi. Või oodake, keegi seal siiski on. Ja neid on koguni kaks. Kaks väikest linnukest jooksevad mööda puutüve alla ja mis veel kummalisem, nad jooksevad mööda tüve alla pea alaspidi.
Ronja pole selliseid linde kunagi näinud. Õigemini, ta tunnebki ju ainult varblast, tuvi, kuldnokka, leevikest, rasvatihast, varest... Ja ükski neist see lind ei ole. Ta on kõhu alt valge ja selja pealt hall ning üle silma läheb must triip.
Nüüd pole küll midagi teha, tuleb ruttu riidesse panna ja vanaisa linnu-raamatust see lind üles otsida. Ah, mis neist riietest, aluspüksid on ju jalas, kes suvel ikka rohkem riideid selga paneb. Seda muidugi Ronja ja issi arvates, emme käsib alati vähemalt pluusi ka selga panna.
Ronja jookseb kiiresti vanaisa tuppa. Linnuraamat on seal samas riiuli peal - käes! Valged linnud, mustad linnud, Ronja lemmik rasvatihane, aga kus küll see kummaline lind on, kes käbidega loobib? „Emme, emme…“ Ronja jookseb linnuraamatuga õue emmet otsima.
„Emme, meil on uus lind aias ja ta loobib käbisid!“ Ronja on elevil, sest talle meeldivad linnud ja eriti muidugi need linnud, kes maal akna taga käivad. Õnneks emme märkas juva varem seda lindu ning leiab raamatust kiiresti õige pildi. „Selle linnu nimi on puukoristaja, aga rohkem ei tea ma temast midagi,“ ütleb emme. Koos otsustatakse minna ja arvutist puukoristaja kohta rohkem infot otsida.
„Nii, kirjutame otsingusse „puukoristaja“ ja näed, leidsimegi.“ Emme teeb lahti lehekülje*, kus on pikk jutt puukoristajast ja pilt ka juures. Ronja veel nii hästi lugeda ei oska ning sellepärast loeb emme talle kõik ette, mis linnu kohta kirjas.
„Ronja, mis sulle meelde jäi?“ küsib emme.
„Puukoristaja on ainuke lind, kes oskab pea ees mööda puutüve alla tulla. Maas ta hüppab nagu tihased. Ja ta vilistab!“
„Just! Ja kuidas sa ta ära tunned?“
„No kui ta pea ees laskuma hakkab, siis saan ju kohe aru! Ja must triip on tal ka silma peal!“
„Väga tubli! Aga mine pane nüüd riided selga ja tule söö midagi! Siis on sul jõudu, et õues mängida.“
Emmega vaielda ei tasu, seega läks Ronja riidesse panema. Kuigi Ronja arvab ikkagi, et suvel piisab ka ainult aluspükstest.

http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/SITEUR2.htm (pilt samalt lehelt)

30.10.14

Headus sünnitab headust!!!



Ilmad kisuvad külmaks ja kõledaks, iga päev toob kaasa mõne kurva uudise, ümberringi on torisevad või nukrad näod, aga kõik ei ole ju nii halb, meie elus on ka rõõmu ja päikesekiiri. Igaüks vajab soojust hinge! Võtame selle aja ja oleme kasvõi sellel ühel kuul rõõmsad, soojad ja armastavad, kuskilt tuleb ju alustada! 
Märkame kassapidajat ja kingime talle naeratuse; aitame vana inimese üle tee; kiidame kui näeme midagi ilusat; ütleme paar head sõna kaas-teelisele; nukrat pilku nähes, tunneme huvi; mürgeldavaid lapsi nähes, muigame ja oleme koos nendega rõõmsad; kuulame neid, kes räägivad; märkame neid, kes on vaiksed ja tasased. Oleme olemas, siin ja praegu! Naudime hetke ja märkame teisi! Oleme koos head, sest hea sõna muudab ka tusase inimese tuju paremaks, headus sünnitab headust, naeratus sünnitab naeratuse!!!
Üks kuu aastas saame ju ometi sellega hakkama? Ehk sellest ajast tekkiv meeldiv emotsioon jääb püsima ja kandub edasi ka järgnevatesse päevadesse?

Tule liitu ja proovi leida ühe kuu jooksul iga päev kasvõi killuke head. :) Üritus facebook'is!!!!

04.07.14

Õhtusöögiliste suvepäevad vol 2 :)

Hommik. Plaan oli ärgata kell seitse, vähemalt nii ütles Kristi. Noh, ma nii positiivne ei olnud, arvestades seda, et magama saime alles kell neli hommikul. Kristi küll pahandas meiega, et mida te lärmate, kohe tulevad naabrid ja tõstavad ta korterist välja... Seda, et see ilmselt nii poleks olnud, saime aru hommikul, kui ärkasime jubeda tümaka peale ehk et meie naer polnud pooltki võrreldav selle jubeda tümpsuga, mis varahommikust saati kõrvu toksis. Aga tagasi ärkamise juurde! Mina ärkasin nõude kolina ja ukse paukumise peale, seega sain aru, et keegi juba toimetab. Ja nii oligi, Kristi ja Maiki olid juba hoos!!!

Nüüd ei olnud enam muud teha, kui ka teised üles ajada ja koos hommikujooksule minna. Mis te arvate, kas nad tulid minuga jooksma? Õige, mitte üks ei tulnud! Ma olin nii pettunud... No jah, Reelika ja Eveliis küll poetasid moka otsast, et no lähme siis, aga kes see enam täis kõhuga joosta jõuab. Ah ja, hommikusöögiks pakkus Kristi imehead omletti peekoniga. Nämma!!!

Kõhud täis, asjad pakitud, algas tee metsa poole. Ah jaa, Kaija läks kaduma, no mees tuli järgi ja viis ta ära, öeldes, et aitab küll sellest naljast, naise koht on kodus (see on muidugi nali, meil on kõigil ikka päris normaalsed mehed). :D Teekond algas välismaal käimisega, kuigi tõele au andes peab ütlema, et välismaal käisid siiski vaid Heidi ja Reelika. :D

Autor: Eveliis
Väike peatus Lüllemäel, kui 180ga kihutades liitus meiega ka Marian. Edasi läks tee metsa. Päris metsa. Ma polnud kindel, et ma sealt pärast välja oskan sõita.  Aga välja jõudsime imelisse kohta. Soovitan soojalt Eveliisi blogist pilte vaadata. Imekaunis koht!!!! Tegime väikse matka ümbruskonnas, püüdsime röövpüüdjaid :D ja olime muidu toredad. Ilm oli nii super, et võtsime lausa päikest! Vahepeal sõime ära ka kaasa tehtud soolase ja magusa piruka! Minu tehtud! Ja kiita said need ka, nii et võib teinekordki teha!!!

Õhtusöögiks olid planeeritud erinevad vardad grillimiseks! Ohtralt köögivilju ja veidi kana- ja sealiha, imemaitsvad! Minu lemmikuks olid seened, aga kiideti ka spargelkapsast ja tomatit! Kõrvale ka lihtne toorsalat ja fooliumis küpsetatud kartulid (mis olid samuti meeletult head). Positiivne oli see, et saala me unustasime maha, seega kogu toit ilma soolata!

Autor: Eveliis
Kui kõht sai täis, siis lahkusid meie matkalt kõige nõrgemad. :) No nad rääkisid küll midagi lapsest ja väsinud vanaemast, aga no teadagi, tegelikult kartsid ilveseid ja karusid, kelledest Kristi meile ohtralt lugusid pajatas. Ilmselt jäi kõigile meelde tarkusetera, mida teha metsloomaga kohtudes: "Looda, et ta kaotab huvi!" Ühesõnaga, kell oli pool kaheksa, uni oli meeletu, aga mõtlesime, et venitame ikka üheksani välja, et natuke vara veel magama minna. See oli vale otsus (ütlen etteruttavalt)!

Väljas hakkas hämarduma, kui äkki kuulsime, et keegi krabistab... Silme eest käisid läbi karud ja ilvesed ja rebased ja muud murdjad. Õnneks oli meie seas julge Maiki, kes pani telefonis taskulambi tööle (sest taskulambid olid ju telgis ja krabin tuli ka telgi juurest) ja asus luurele! Ja seda kisa, Maiki oli sajaga laua peal ja meil oli täiesti selge, et nüüd ongi murdjad kohal. Meeles oli see, et puu otsa pole mõtet ronida, sest karu ronib kiiremini... Igaüks otsis silmadega paaniliselt varjupaika, kui Maiki sosistas: "Hiir" ja näitas käega, KUI suur see hiir oli! No jah, tegelikult oli armas väike karihiir, kes oli prügikasti roninud meie jääke sööma. *

No õnneks oli nüüd jälle elu ilusam ja otsustasime lõkke teha. Oi seal oli soe ja mõnus, kuni midagi raksatas metsas. No nüüd on küll karu, olime veendunud! Siiski mitte, ainult üks mees väljus metsast, vedades järel langetatud puud... Hmm, õnneks me kirvest ei näinud... Istusime mõnusalt lõkke ümber soojas, kui ma taipasin, et meie seljad on ju puha kaitseta ja igaüks saab selja tagant ligi hiilida. Väljas oli juba väga pime!!! Tekkis tahtmine telgid kokku pakkida ja lahkuda. Ilmselt me oleks seda ka teinud, aga päeval ära joodud paar siidrit ei lasknud siiski mitte ühelgi rooli minna. Sisemine veendumus, et paar väikest pudelit on selleks ajaks haihtunud, ei olnud nii kindel, et keegi oleks julgenud sõita! Otsustasime riskida metsa jäämisega! Ja pealegi asus vapper Maiki meie seljataguseid kaitsma!

Pool üks öösel otsustasime telkidesse pugeda! Uinumise taustaks kõlas hiirekese krõbin. Ta ju üritas seda kartulit fooliumist välja saada, mille Reelika ära viskas! Linnud laulsid, metsa-alune praksus, mina jäin magama!

Oli ilus ja meeldejääv puhkus! Järgmisel suvel uuesti! :)
_________________

* väikeste liialdustega nagu kombeks. ;)

29.06.14

Õhtusöögiliste suvepäevad vol 1 :)

Esimest (ja mitte viimast) korda toimusid Lõuna-Eestis õhtusöögiliste suvepäevad. 

Reede
Kui ma kell kümme hommikul Maikile helistasin, siis Maiki muidugi magas veel. Aga õnneks oli nõus ärkama ja mulle kohvi pakkuma. Ma ju ei viitsinud ise teha ja seda lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud üksi hommikukohvi juua. Ainuke takistus teel Maiki juurde oli lukus majauks. Aga saame hakkama!!! Ronisin aknast välja, avasin auto (õnneks Maiki taipas mulle öelda, et enne aknast alla hüppamist ikka auto võtmed kaasa võtaksin), võtsin autost võtmed, läksin ukse kaudu tuppa, sulgesin akna ja saingi teele asuda. Tegelikult oli mul muidugi Maiki juurde asja ka, mul oli nimelt koogivormi vaja. Ja selle ma ka õnneks sain!
Kui kohv oli mind äratanud ja poetiir ka tehtud, sai hakata tegema ettevalmistusi suvepäevadeks. Ahju läksid hakklihapirukas, kodujuustu-kohupiimakook, lehttainaampsud. Köögiviljad panime marinaadi, või noh hea küll, Maiki pani, sest ta oli juba mulle appi jõudnud.

Hüppame ajas natuke edasi ja jõuame Mägiste raudteejaama, kust me oma kalleid sõpru ootasime. :) Ja sealt nad tulidki, rongiga! :)



Mis sai edasi, on väga tabavalt kirja pannud Eveliis: Siis-kui-me-maikiga-valgas-tantsida-ei...

Ega sellele kirjeldusele palju lisada polegi, kui siis vaid seda, et ka Eveliis suudab üllatada ja eks see oli ikka paras üllatus küll, et ta nii hästi vene keelt oskab ja nii kergelt endale välismaalastest sõpru leiab. :)

Aga ega me tegelikult ju pärast peolt lahkumist veel magama läinud. Emotsioonid olid nii laes, et tunnike kulus voodis laulmiseks ja niisama itsitamiseks (no nii nagu teismelised teevad). :)

Ah jaa, tegime ära ka ühe minu ammuse mõtte ehk panime kiirja oma mõtted, soovid, ootused, mis meid järgneval aastal ees ootavad. Paberid jäid Kristi juurde hoiule ning aasta pärast vaatame ja loeme, palju täitunud on! :)

Üks meie hitte:

Teine öine hitt:

Valmis tehtud toidud:
hakklihapirukas - http://toidutare.ee/eelroad/FA24/#Hakkliha-köögiviljapirukas
kohupiimakook - Pere ja Kodu retseptilisast
lehttaina suupisted - need klassikalised head ja lihtsad, lehttainale peale pirn+sinihallitusjuust ja sparelkapsas+sinihallitusjuust (suussulavad näksid)

Lisaks:
Kristi imeline isetehtud jäätis, mille saab valmis vaid pakist vahukoorest ja kondenspiimast. Nämma!!!!

28.05.14

Lastekasvatuse eripära Eestis


Üks tehtud kodutöö, päris huviga ootan ka kommentaare!

Väga põnev on hakata mõtlema sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida ja püüda ritta sättida.
Siin ongi minu mõtted nendest asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:

1.                      Sünnitus on pere-üritus. Just-just, Eestis last sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.
2.                      Kui nüüd selle väikse ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja lumetuisuga. Nii mõnelgi maal paneb see aga inimesed hämmastunult kulmu kergitama. Lisa-boonusena muidugi ka see, et ega vanem seal õues koos lapsega ei ole, laps magab ja vanemad saavad toas oma tegemisi teha. Ilmselt oles mõnes kohas meile juba lastekaitse kohale saadetud, kahtlusega lapse hooletusse jätmises.
3.                      Kui peaks juhtuma, et see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne. No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.
4.                      Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.
5.                      Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada. Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi. Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!
6.                      See on küll ilmselt teravate vaidluste koht, kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel on!
7.                      Meie lapsed teevad kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või peete harvendada.
8.                      Nüüd taaskord tuginen oma mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd on söömine lausa tasuta (hea küll jah, mõnel pool peab vanem natuke siiski juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J
9.                      Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis täiesti tavaline.
10.                  Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.
11.                  Lõpetuseks, need võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges. Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti, hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem kes mitte.

See nimekiri pole kindlasti absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J

Aga üks on kindel, meie maal kasvavad õnnelikud lapsed!!!!