Lõikelaua uus elu

Aastal 1982 kinkis mu vanaonu oma emale ehk minu vanavanaemale lõikelaua, ikka isetehtud, nagu meie peres kombeks. Tegelikult rääkis mulle seda lugu vanaema, aga eks ma ikka usun, et nii ta oli. Lõikelaud liikus vanavanaemalt vanaemale ja sealtkaudu  lõpuks minuni. On mind juba päris mitu aastat ausalt teeninud! See lõikelaud on täis mälestusi mu vanavanaemast ehk memmest ja vanaemast, seega minu jaoks eriti kallis!

Kui sellel suvel tuli Põllega Päeval plaani puidupõletus-tehnikas lõikelaud, oli minu jaoks kõik otsustatud. Kindel soov oli just nimelt sellest lõikelaust teha uus versioon ja ikka võimalikult samasugune. Mõeldud ja ka tehtud! Olen rahul ja kõigi eelduste kohaselt saab selle uue lõikelaua vanaonu endale jõulukingiks!

Ja siin nad seisavad mõlemad vapralt kõrvuti!