Kuusevõrsed söögiks

Veel on võimalus korjata viimased noori kuusevõrseid, et teha talveks endale kurgurohtu või nautida niisama. Kuid miks, mida head on kuusevõrsetes? Loe lähemalt SIIT ja SIIT!

Mina tegin seekord kuusevõrsetest teed, poetasin mõned võrsed võileivale.

Otseloomulikult sai talveks tehtud ka kuusevõrse-mett...

...ning mitmeid kordi ka minu lemmikut - smuutit!

Smuuti: 1 banaan, 1 apelsin, peoga mustsõstraid ja peoga kuusevõrseid, sortsuke vett.

14. juuni - leinapäev

"Eesti rahva küüditamine Siberisse algas ööl vastu 14. juunit 1941. Raudteede kõrvalharudele varuti 490 vagunit. Maakondades koostatud nimekirjade alusel kuulus Eestist välja saatmisele 11 102 inimest. Kedagi kohtulikult süüdi ei mõistetud, sageli piisas lihtsast pealekaebusestki."

Pole ilmselt ühtegi Eestimaa peret, keda tookordne küüditamine kuidagi ei puudutanud. Täna on õige päev, avaldamaks minu tütre loovtööd, mille ta kirjutas oma vanavanaonust. Koolis sai töö hindeks viis, lisaks tunnustas Vabariigi President tööd ajalooalaste uurimistööde konkursil raamatupreemiaga. 

"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!" 
M. Under

ÜLO RAIDMA ROLL TARTU KOOLINOORTE ORGANISATSIOONIS SINI-MUST-VALGE

Laureen Laar

Sissejuhatus

Esimest korda sain ma aimu sellest, et on olnud mingisugune suur sõda, kus on osalenud terve maailm, oma vanavanaema juures olles. Nimelt oli tal kombeks mulle jutustada sellest, mis juhtus siis, kui tema alles väike oli. Nendest juttudest mäletan ma nii suurt nälga, kukkuvaid pomme, surma saanud kolme-aastast sugulast, kui ka vangis oldud aegu. Mäletan, et vanavanaema rääkis ikka, et tema vend oli see, kes agaralt võõrvõimu vastu sõdis. Neil olevat olnud oma koolipoiste organisatsioon. Kahjuks said sellest ka uued võimud teada ja vanavanaonu saadeti Siberisse.

Kui ma hakkasin mõtlema oma uurimistöö peale, et mida uurida, tulid mul kohe meelde need jutud ja ma otsustasingi välja uurida, mis koolipoiste liikumisega tegu oli, kuidas oli sellega seotud minu vanaonu ja miks ta üldse asutas sellise organisatsiooni. Kahjuks mu vanavanaema Urve Leola enam elus ei ole, seega otsustasin uurimist läbi viia oma vanavanaonu Ülo Raidma kaudu.

Oma töö esimeses ehk teoreetilises osas kirjutan ma lühidalt sellest, millist vastupanu peale Teist Maailmasõda üldse kasutati. Samuti toon välja kirjanduses olemasoleva info Ülo Raidma osalusest. Järgnevalt koostasin leitud info põhjal intervjuuküsimused ning viisin intervjuu  Ülo Raidmaga läbi, et täpsustada tema rolli tollastes sündmustes. Oma töö uurimuslikus osas esitan jutustusena saadud info.

1.                Vastupanuliikumise teke

1.1.          Eesti Teises maailmasõjas

Teine maailmasõda toimus 1. september 1939 – 2. september 1945. Mart Laari (2005a) hinnangul lootis Eesti esialgu, et jääb sõjast puutumata, kuid tegelikkuses kujunes olukord teistmoodi: Eesti oli vaheldumisi nii venelaste kui sakslaste võimu all. Lõppes kõik aga nii, et hoolimata meeleheitlikust vastupanust kaotasid eestlased Teise maailmasõja tulemusel siiski oma iseseisvuse ja langesid NSV Liidu okupatsiooni alla (Laar, 2005a). Teise maailmasõja käigus vähenes Eesti rahvaarv ligi 200000 inimese võrra, neist 80000 põgenesid välismaale, 30000 hukkus lahingutes, 70000 represseeriti (viimastest 12000 hukkus) (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005a).

Kuid eestlased ei andnud alla, partisanisõda jätkus veel pikalt, samuti erinevad vastupanuliikumised (Laar, 2005b). Eestlased ei allunud võitluseta. Kasutades Marie Underi sõnu: „Meilt palju võetud, siiski meile jäi, me uhkus, au ja viha, seiskem püstipäi!“

1.2.          Vastupanuliikumine peale Teist maailmasõda

Rahvas ei tahtnud aga iseseisvuse kaotusega leppida ja püüdis ikka edasi võidelda, kasutades nii passiivset kui ka aktiivset vastupanu. Aktiivse vastupanu ehk relvavõitluse alla käis näiteks metsavendlus, mille põhiaeg jäi aastatesse 1944-1953 ning kuhu kuulus ligikaudu 30000 inimest (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997; Laar, 2005b). Otseseid organisatsioone aga metsavendadel polnud, vaid tegutseti väikestes gruppides (Laasi, 1992). Neid abistasid ümbritsevad inimesed, sest ilma toetuseta poleks nad nii pikalt hakkama saanud. Metsavennad tegid palju koostööd ka linnades olevate koolinoorte vastupanuorganisatsioonidega (Laar, 2005b).

Koolinoorte salaseltsid alustasid oma tegevust tegelikult juba aastal 1939 (Salaorganisatsioonid, s.a.), sest suurem osa noortest ei tahtnud uue korraga leppida ja nii hakatigi võitlema kommunistliku riigikorra vastu. Nendes organisatsioonides kehtis range kord, olid nii põhikirjad kui ka vandetekstid, põhiliseks ülesandeks oli eestluse ja vabaduse vaimu alleshoidmine (Salaorganisatsioonid, s.a.). Tuntumad vastupanurühmad tegutsesid Tartus, Võrus ja Viljandis, näiteks "Skautlus," "Põhjala Noored," "Eesti Vabaduse Eest," "Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon," "Tasuja," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" (Aarop, 2007; Salaorganisatsioonid, s.a.).

Koolinoorte salaorganisatsioonid levitasid peamiselt lendlehti, eemaldasid nõukogude sümboolikat, heiskasid rahvuslippe, koostasid nimekirju nõukogude agentidest, abistasid metsavendi (Salaorganisatsioonid, s.a.). Kahjuks jäi noorte vastupanutegevus siiski lühiajaliseks ja üsna tagasihoidlikuks, sest nende vastu kasutasid nõukogude võimud repressiivmeetodeid, ennetavat tegevust ja sellega nende vastupanu murti (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997). Samas leiab Aarop (2007), et koolinoorte panust ei tohi siiski alahinnata, sest nemad olid põhijõuks rahva seas isamaalise vaimu edasikandmisel ja tegid ka aktiivselt nõukogude võimu vastast propagandat.

Põhjuseid, miks noored otsustasid üldse vastu hakata, oli mitmeid. Esiteks, need noored olid käinud Eesti Vabariigi koolis, kus olulisel kohal õpetuses oli isamaalisus, neist olid saanud Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007). Nad olid kasvanud vabas Eestis ja kuna ka koolis oli juttu sellest, kuidas nende isad Eesti vabaks võitlesid, tahtsid ka nemad anda oma panuse vabaduse taastamises. Teiseks põhjuseks võib nimetada tekkinud protestivaimu, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997).

1.3.            Organisatsioon Sini-Must-Valge

Uurimuse käigus sain teada, et Tartus tegutsev Sini-Must-Valge (edaspidi SMV) oligi see koolinoorte organisatsioon, kuhu kuulus ka minu vanavanaonu Ülo Raidma.

Sini-Must-Valge asutati Tartus aastal 1946 ning selle organisatsiooni asutajateks olid kuus Tartu 6. Keskkooli poissi: Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma (Kuusk, 2002). Pearu Kuusk (2002) kirjutab oma artiklis, kuidas juba esimesel koosolekul pandi paika organisatsiooni struktuur, moodustati vandetekst ja arutati ka rinnamärkide kujunduse üle. Esimeseks eesmärgiks sai aga organisatsiooni laiendamine ja uute liikmete värbamine. Alguses oli SMV juhiks Vello Illiste, kuid kui tema 1949 aastal suri, määrati uueks juhiks Karl Piir, kes leidis, et käes on aeg hakata ka aktiivselt vastupanuliikumisega tegelema (Kuusk, 2002).

Pearu Kuuse (2002) andmetel otsustati esimese asjana valmistada lendlehed. Nende tarbeks lõikas Ülo Raidma kõvast kummitallast välja nö templi, millega hakati lendlehti trükkima. Kokku trükiti 500 lendlehte, mis jagati kindla süsteemi järgi laiali. Kõik allesjäänud lehed hävitati koheselt. Plaan viidi ellu 4. novembril ja edukalt, sest kedagi selle käigus ei tabatud. Sellest saadi innustust ja julgust ning järgmisena otsustati õhku lasta punasõduri ausammas Raadil.

Punasõduri monumendi õhkulaskmise algatajaks oli Heiki Vaibla, kuid selles osalesid ka Tõnis Jõgiaas, Riita Vint, Miia Saviauk ja Ellen Rander (Kuusk, 2002). Ühiselt pandi paika süütenöör ja lõhkelaeng ning 5. novembril lasti monument õhku. SMV liikmeid ei tabatud.

Kuusk (2002) kirjutab, et edasi toimus jätkuvalt organisatsiooni laienemine, liikmeid oli juba 40 ja ühendus oli loodud ka teiste linnadega. Plaaniti veel järgmistki lõhkamist, taheti hakata välja andma põrandaalust ajalehte, kuid enne kõike seda jäädi võimudele vahele. Eesti NSV Siseministeeriumi poolt 1953. aastal kirjutatud aruannetes nimetati seda organisatsiooni "iseloomulikumaks likvideeritud natsionalistlikuks organisatsiooniks" (Kuusk, 2002). Kokku arreteeriti 36 liiget ja nad kuulutati kriminaalkurjategijateks, Vene kriminaalkoodeksi paragrahv 58 kohaselt olid õpilasorganisatsiooni "Sini-Must-Valge" liikmed "isamaa" reeturid ning nad saadeti 5-15 aastaks Siberisse.

Minu vanavanaonu Ülo Raidma sai toonaste tegude eest aastal 2007 presidendilt Riigivapi V klassi ordeni.

2.                Uurimus

2.1.          Uurimusküsimused

Eelneva teoreetilise materjali põhjal sean oma uurimuse eesmärgiks saada teada, miks tuli Ülo Raidmal idee luua vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge ja milline oli tema roll selles. Seega püstitan kaks uurimisküsimust:

1.                  Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

2.                  Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

2.2.          Uurimuse käik

Teoreetilise materjali põhjal koostasin intervjuu küsimused, mis on toodud lisas 1. Järgnevalt viisin Ülo Raidmaga läbi intervjuu, mille tema loal salvestasin. Kuulates korduvalt salvestatud teksti, kirjutasin teksti ümber Word dokumenti. Kogu tekst on esitatud lisas 2.

Lisaks sain Ülolt raamatu „Ülo lugu“ (2013), mis on tema enda kirjutatud ja välja antud, kuid mida ei ole avalikult kuskil levitatud. Tegemist on perele ja sõpradele mälestuseks kirjutatud raamatuga. Ülo Raidma loal kasutan raamatut toetava materjalina intervjuu teksti kõrval, sest nagu Ülo ka ise ütles, et lühikese intervjuuga ei jõua kõike seda, mis tollal toimus, ära rääkida.

3.                Tulemused

3.1. Mis ajendas Ülo Raidmat ja ta sõpru looma organisatsiooni Sini-Must-Valge?

Kui teooriast ilmnes, et noortel oli hinges suur isamaalisus, nad olid Vaba Eesti patrioodid (Aarop, 2007), siis sama kehtis ka Ülo Raidma ja tema sõprade kohta. Nad olid kasvanud Eesti Vabariigis ja pidasid vabadust ainuvõimalikuks. Ülo isa oli võidelnud Vabadussõjas ja tema oli see, kes ei lasknud Ülol unustada, kes olid need, kelle käest vabadus välja võideldi. Katkend Ülo Raidma mälestustest (2013, lk 9): „Isa viipas käega vasakule, kus paistis maariba, mis oli meist vaevalt kilomeetri kaugusel ja ütles, et sääl ongi maa, mille vastu ta noore mehena võitles ja Eestile vabaduse aitas tuua. … Isa ütles, et selle maa rahvas on ammustest aegadest meiega vaenujalal ja jätku ma meelde, et ka tulevik ei too mingeid muutusi. Nad jäävad alatiseks meie vaenlasteks.“ Need sõnad jäid noore poisi hinge ja ta ei suutnud neid sõnu iial unustada.

Viha võõrvõimu vastu kasvatasid ka sõjakoledused, millega Ülo ja ta pere kokku puutusid. Kõigepealt muidugi isa arreteerimine ja ära viimine ning tagantjärgi tõdemus, et see oli viimane kord, kui perekond nägi oma meest ja isa, tagasi ta enam ei tulnud. Hiljem selgus, et isa oli poolel teel Siberisse maha lastud. Niimoodi oli lõhutud üks perekond paljude seas. Noore poisi hinge jättis see kustumatu jälje. Isegi nüüd, vana mehena, tulid Ülo silmi pisarad, kui ta meenutas oma perele tehtud ülekohut.

Ülo Raidma kuulus ka skautide ridadesse. See oli tore aeg, kui sai palju õpitud ja toredalt aega koos veedetud. Kahjuks lõpetas sõda ka selle organisatsiooni tegevuse ja järjekordne valus löök noore poisi hinge oli löödud. Katkend Ülo mälestustest (2013, lk 13), kui ta sai teada, et skaute enam pole: „Mäletan, et seisin nagu sammas. Ja ilmselt päris kaua. Nii kurb hakkas enda ja teiste pärast. Midagi tekkis kurku ja silma ka. Siis ma teadsin, et olgu nad neetud! Olgu neetud see hall maa, mida isa näitas … .“

Eesti pinnal möllav sõda ei jätnud kedagi puutumata. Ka Ülo sattus nii pommitule alla, kui tundis omal nahal surma ja sõdurite ülekohut. Nimelt sai ühe sõduri lihtsalt nalja pärast visatud granaadist surma nii Ülo vanaema kui 2-aastane täditütar. Ülo nägi, kuidas hävis linn ja tema mängukohad. Halva mälestusena jäi mällu ka võõrvõimude suhtumine nende kodusse ja raamatutesse. Nimelt, kui nad sõjategevuse lõppedes koju tagasi pöördusid, olid nende Vabadussõja-aegsed raamatud viidud kempsu ja täis kakatud. Kõik need erinevad löögid ainult süvendasid viha venelaste vastu.

Protestivaim ja viha võõrvõimu ülekohtu vastu ainult kasvas. Ülo ei olnud üksi, ka tema klassikaaslased olid üle elanud samasuguseid saatuselööke. Kui ma teooriaosas leidsin, et üheks põhjuseks, miks vastupanuliikumine algatati, oli tekkinud protestivaim, mis tekkis noortes, sest nad ei tahtnud omaks võtta nõukogude süsteemi (Laur, Pajur, & Tannberg, 1997), siis seesama oli selgelt tunda ka Ülos ja tema kaaslastes.

Organisatsiooni Sini-Mus-Valge lõidki ühe meelsusega poisid. Oluliseks mõjutajaks oli ka see, et teised juba tegutsesid, linnas protestiti ja tulihingelistele poistele ei andnud rahu, et teised teevad ja nemad mitte. Katkend Ülo Raidma raamatust (2013, lk 18): „ Mäletan, et aastavahetusel 1945-1946 purustati Tartus kellegi poolt suur autahvel Barclay platsi juures. Sellest otseselt ja kuuldustest kusagil sini-must-valge lipu heiskamisest arenes meil uus teemakäsitlus, et peaks ise ka midagi ette võtma. See mõte ei andnud enam rahu ei mulle ega temale.“

Ja nii sündiski Tartu koolipoiste vastupanuorganisatsioon Sini-Must-Valge.

3.2. Milline oli Ülo Raidma roll organisatsioonis Sini-Must-Valge?

Ülo Raidma oli üks Sini-Must-Valge asutajatest. Tema oli see, kes kujundas organisatsiooni rinnamärgi, mis on meestel siiani alles. Nii nagu kõik algliikmed, tegeles ka tema uute poiste juurde otsimisega. Organisatsiooni ülesehitus oli neil nii targalt kokku pandud, et iga poiss teadis ainult tema kaudu liitunud poisse. Nagu Ülo ise näite tõi, oli ta oma uue pinginaabriga pikalt ühes pingis istunud, aga alles kinni kukudes said nad teada, et mõlemad kuulusid SMV-sse.

Ülo peamiseks ülesandeks oli lendlehtede stampide tegemine. Selle tarbeks toodi talle väike pilt, mille tema ruudulise paberi abil suurendas ning lõikas kummisse (teisel juhul linoleumi). Viimast kasutati templina ja nii valmistati lendlehti. Esimesel lendlehtede jagamisel osales ka Ülo, teisel enam mitte. Jagamise süsteem oli väga kindlalt paigas, igaühel oli oma piirkond, kus ta lendlehti jagas. Paigas oli ka kellaeg, mille jooksul pidid lehed laiali viidud olema. Kui pärast seda oli mõni leht veel alles, tuli see hävitada.

Miks jäi Ülo kõrvale teisest lendlehtede jagamisest ja monumendi õhkamisest? Põhjus oli lihtne, nimelt oli Ülo tuntud spordipoiss (mitmekordne vabariigi meister jm) ning oma pika kasvuga kergesti äratuntav. Ühiselt otsustati, et ohutum on, kui ta hoiab tahaplaanile.

Organisatsioon tegutses aastatel 1946-1950, mil siiski vahele jäädi. Kui esialgu hindasid võimumehed Ülo Raidma rolli nii suureks, et talle prognoosoti surmanuhtlust, siis lõpuks määrati talle 15 aastat kinnipidamist raske režiimiga töölaagrites. Ülo Raidma meenutab (2013, lk 29): „Suuremalt jaolt pudenes igaühele 2-3, harvem tükki neli paragrahvi. Tõnis, Karl, Mauno ja mina olime erandid. Mäletan, et minu rida oli selline: 58(1a) – tsiviilisikust poliitiline kurjategija, 58(8) - mõrv, 58(9) – diversioon, 58(10a) – suusõnaline riigivastane propaganda, 58(10b) – kirjalik riigivastane propaganda, 58(11) – kõik eelnenu organisatsiooni koosseisus.“ Vangistus piirdus siiski 6 aastaga ja 1956 aastal sai Ülo tagasi koju!

Kokkuvõte

Minu töö eesmärgiks oli teada saada, miks soovis Ülo Raidma luua organisatsiooni Sini-Must-Valge ning milline oli tema roll selles organisatsioonis. Eesmärk sai täidetud ja ma sain vastused. Aeg oli tookord teine ja noored kasvasid isamaalises vaimus, seega oli nende jaoks loomulik anda oma panus Eesti vabaduse taastamisse. Samuti oli peaaegu iga pere saanud oma nahal tunda võõrvõimude ülekohut, mis veelgi suurendas soovi kaitsta Eestit. Ülo roll SMV loomise juures oli kindlasti väga oluline, oli ta ju üks liikumise algatajatest.

Mul on hea meel, et minu vanaonu Ülo Raidma on just see, kes ta on ja et ta on teinud neid suuri tegusid. Ja ka temal endal on hea meel, et ta seda kõike tegi. Ainuke asi, mida ta üldse kahetseb, on see, et ei jõudnud veel enam ära teha, et enne kukkusid nad kinni. Kuid siiski on Ülo uhke, et ta ei andnud lihtsalt alla. Ja ka mina olen uhke, et mul on selline sugulane!

Selle töö käigus õppisin ma meie Eesti ajalugu mõistma palju sügavamalt. Ma nägin, kui oluline on ühe inimese jaoks vabadus ja kui palju saab ära teha uskudes. Ma sain aru, et oluline on iga inimese panus. Samas hakkasin ma rohkem mõistma ka seda, et elu vabas Eestis ei pruugigi olla iseenesestmõistetav, sest ka need pered, minu enda esivanemad, uskusid tollal, et vaba Eestiga ei juhtu midagi, aga kahjuks siiski läks teisiti. 

Kasutatud kirjandus

Aarop, K. (2007). Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus 1945-1950. V. Kaska (Toim), Vastupanuvõitlus (lk 11–86). Tallinn: Vali Press OÜ.

Kuusk, P. (2002). Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: TUNA, 4, 67-73 http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67-73.pdf

Laar, M. (2005a). Eesti Teises Maailmasõjas. Tallinn: Grenader.

Laar, M. (2005b). Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944-1956. Tallinn: Grenader.

Laasi, E. (1992). Vastupanuliikumine Eestis 1944-1949. Tallinn: Nõmm ja co.

Laur, M., Pajur, A., & Tannberg, T. (1997). Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita.

Raidma, Ü. (2013). Ülo lugu. Publitseerimata.

Salaorganisatsioonid. (s.a.). Kasutamise kuupäev: 24. märts 2015, allikas: KGB kongide muuseumi koduleht http://linnamuuseum.tartu.ee/?m=2&page=6

Mida suvel kindlasti teha?

Igal sügisel oleme mõelnud, et mida me siis sellel suvel nii erilist ka tegime. Sellel aastal mõtlesin, et panen kohe kirja need asjad, mis kuuluvad ühe suve juurde ehk mida peaks suvel kindlasti tegema. Uuel nädalal saame juba tegudele asuda, sest siis algab puhkus! :)

1. Lähme kalale
2. Vaatame päiksetõusu
3. Lähme telkima - tehtud!
4. Külastame mõnda uut kohta Eestis (kus pole veel käinud) - tehtud!
5. Lähme seenele - tehtud!
6. Küpsetame lõkkes kartuleid
7. Väike välisreis - tehtud!
8. Ujuma tuleks ka minna
9. Televiisori-vaba päev tervele perele
10. Lähme laadale - tehtud!
11. Kui vihma sajab, minna välja nautima (oi, mulle see väiksena meeldis) - tehtud!
12. Piknik - tehtud!
13. Ehitame liivalossi
14. Veesõda! - tehtud!
15. Mõni vabaõhuetendus tuleks ka ära vaadata
16. Kuulame vihmasabinat katusel - tehtud!
17. Sööme väljas (ja ikka päris nõudega ja ilusasti kaetud lauaga)

Mida veel? Mis kuuluvad teie suve juurde? Just need väiksed rõõmsad pisiasjad.

Lasteaiaõpetajale õpetaja palk!!!

Eesti Lasteaednike liit esitab 15.06.2015 pöördumise Riigikogule
18. – 29. mail toimub lasteasutustes toetusallkirjade kogumine

Kutsume kõiki pöördumist toetama

Avalikud allkirjade kogumise/üleandmise aktsioonid toimuvad

Tartus, 8. juunil kell 11.00 Raekoja platsil
Põltsamaal, 9. juunil kell 10.30 Carl Schmidti Maja parklas
Paides, 10. juunil kell 11.00 Paide Keskväljakul
Viljandis, 11. juunil kell 11.00 Spordihoone esisel platsil
Pärnus, 12. juunil kell 14.00 SEB esisel platsil
Tallinnas, 15. juunil kell 11.00 Toompeal

Kogutud allkirjad Tartust Tallinna viib õpetajate esindus jalgratastel

**********

Eesti Lasteaednike liidu kollektiivne pöördumine Riigikogule 

Eesmärk: kõigile alushariduse pedagoogidele on kehtestatud vastavalt atesteerimise tulemustele ühtne riiklik õpetaja töötasu alammäär, mis on rahastatud sarnaselt kooli pedagoogidega.

Meie, allakirjutanud, teeme Riigikogule ettepaneku:

•  kehtestada kõigile lasteaiaõpetajatele põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatega võrdne riiklik töötasu alammäär üle Eesti; 
• sätestada koolieelsete lasteasutuste rahastamine sarnaselt munitsipaalkoolide rahastamisega; 
• muuta koolieelse lasteasutuse seadust ning viia sellesse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-ga 76 ja §-ga 82 sarnased sätted. 

Sätestada koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 (1), (2) ja (5) järgmiselt:
§ 27. Rahastamine
(1)Koolieelse lasteasutuse eelarve tulud moodustuvad eraldistest riigi-ja valla või linnaeelarvest, laekumistest eraõiguslikelt juriidilistelt isikutelt, vanemate poolt kaetavast osast, annetustest ning lasteasutuse põhimääruses sätestatud lasteasutuse õppekavavälisest tegevusest saadud tuludest.
(2) Koolieelse lasteasutuse kulud katab lasteasutuse pidaja. Lähtudes koolieelse lasteasutuse laste või laste rühmade arvust, määratakse kooskõlas riigieelarve seadusega igal aastal riigieelarvest toetus valdadele ja linnadele koolieelsete lasteasutuste õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ning täiendkoolitusega seotud kulude katmiseks.
(5) Õpetaja töötasu alammäär
(1) Õpetajate töötasu alammäära lepivad kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku:
1) tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning
 2) töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe alusel kehtestab Vabariigi Valitsus õpetaja töötasu alammäära määrusega.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkulepet ei saavutata, kehtestab õpetaja töötasu alammäära Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud määrusega.

Põhjendus 

Meie, allakirjutanud ei ole rahul olukorraga, kus ühesugust tööd tegevate ning samadele kvalifikatsiooninõuetele (lasteasutuse õpetaja kvalifikatsiooninõuded on kõrgharidus ja pedagoogilised kompetentsid) vastavate lasteaiaõpetajate töötasu on olulisel määral erinev, olenevalt kohalikust omavalitsusest. Seega sõltub palga suurus peamiselt inimese elu- ja töökohast ning kohaliku omavalitsuse otsusest, mitte õpetaja kvalifikatsioonist, töökogemusest, tööpanusest või töö kvaliteedist. See on õpetajatööd tegevate isikute ebavõrdne kohtlemine.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõige 1 näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Antud juhul tuleneb ebavõrdne kohtlemine õpetaja töökohaks oleva koolieelse lasteasutuse asukohast, mis on „muuks asjaoluks“ põhiseaduse § 12 lõike 1 tähenduses.
Töötasu (sh. töötasu alammäära) erinevused ametiala piires sarnast tööd tegevate inimeste vahel on kasvanud väga suureks. Ühe kuu keskmise palga suurus lasteaiaõpetajatel on www.riigiraha.fin.ee andmetel erinevates kohalikes omavalitsustes 424 eurost kuni 1200 euroni. Vahe võib seega olla pea kolmekordne. Samas ei võimalda praegused seadused kehtestada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele töötasu alammäära riiklikult.
Kohalike omavalitsuste suurus, võimekus ja majanduslik olukord on erinev. Sellest tulenevalt on erinev ka nende võimekus maksta konkurentsivõimelist töötasu lasteaiaõpetajatele.

Meie, allakirjutanud, tunnustame riikliku töötasu alamäära tagamist kooliõpetajatele, kuid ei ole rahul olukorraga, et riiklikku töötasu alammäära ei ole tagatud lasteaiaõpetajatele. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuded on kehtestatud haridus- ja teadusministri määrusega ja on ühtsed riigis tervikuna. Nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajad töötavad riigi kehtestatud õppekavade alusel. Tööd aga tasustatakse erinevatel alustel.
Eesti Vabariigi haridusseaduse § 2 lõige 5 ütleb: „Haridusel on järgmised tasemed: 1) alusharidus; 2) põhiharidus (hariduse I tase); 3) keskharidus (hariduse II tase); 4) kõrgharidus (hariduse III tase). “ Sama seaduse § 14 sätestab: „Alusharidus on teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. “Eesti elukestva õppe strateegias 2020“ on määratletud, kes on õpetaja: „ Õpetajana peetakse silmas kõiki, kes juhivad õppeprotsessi ja kujundavad õpikeskkonda lasteaedades, üldhariduskoolides, kutsekoolides, kõrgkoolides, huvikoolides, vabahariduslikes koolituskeskustes, täiendõppes, avatud noortekeskustes, muuseumides jt. kultuuriasutustes.“ Lasteaia –ja kooliõpetaja ülesanded ongi väga sarnased, töö sisu erineb ainult haridusastmete lõikes.
Koolieelse lasteasutuse seaduse § 22 lõigete 2 ja 3 järgi loovad pedagoogid tingimused laste kasvamiseks ja arenemiseks vastastikusel lugupidamisel ning üksteisemõistmisel laste ja nende vanematega, samuti hoolitsevad laste elu ja tervise eest lasteasutuses; pedagoogid on kohustatud nõustama lasteasutuses käivate laste vanemaid ja teeninduspiirkonnas elavate lasteasutuses mittekäivate laste vanemaid nende soovil õppe- ja kasvatusküsimustes. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 75 lõike 2 kohaselt on õpetaja põhiülesanne toetada iga õpilase arengut ning aidata õpilasel kujundada huvi- ja võimetekohast õpiteed. Kõigi õpetajate kohustus on toetada parimal moel iga lapse/õpilase arengut, samuti täiendada ametialaselt oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega.
Lasteaiaõpetaja töö muudab eriti pingeliseks talle seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus ja vastutus hoolitseda laste elu ja tervise eest. Kooliõpetajal ei ole seaduses otsesõnu sätestatud kohustust hoolitseda laste elu ja tervise eest (selline kohustus on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 järgi koolil). Lasteaiaõpetaja vastutuse määr on suurem kuid töötasu oluliselt väiksem. Sellele tuginedes ootab lasteaiaõpetaja oma töö väärtustamist sarnaselt kooliõpetajatega, kuid kahjuks riik praegu lasteaiaõpetajat õpetajana ei väärtusta.
Kooliõpetajate töötasu alammääras lepivad põhikooli-ja gümnaasiumiseaduse § 76 kohaselt „kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras kokku: […] tööandjate esindajatena valdkonna eest vastutav minister ja üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitude volitatud esindajad või kohaliku omavalitsuse üksuste ja erakoole pidavate eraõiguslike juriidiliste isikute volitatud esindajad ning […] töötajate esindajana õpetajate registreeritud ühenduste volitatud esindajad” ning selle kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõike 1 alusel toimub lasteasutuse rahastamine lisaks annetustele ja vanemate poolt kaetavale osale riigieelarve ja valla- või linnaeelarve vahenditest. Lasteasutuse õpetaja palga alammääras lepivad vastavalt koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõikele 5 kokku kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja lasteasutuste õpetajate esindajad. Lasteaiaõpetajatele palga maksmine on hetkel kohaliku omavalitsuse üksuste ülesanne, milles riik ei osale. Teistmoodi on lahendatud kooliõpetajatele palga maksmine, mis on riigi kohustus.
Kuid seadus näeb siiski ette ka lasteaiaõpetajate palkade maksmise toetamise võimaluse. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lg 11 : „Riigieelarves nähakse võimaluse korral ette toetus kohaliku omavalitsuse üksustele lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgavahenditeks tingimusel, et kohaliku omavalitsuse üksus lisab riigieelarvest eraldatavale toetusele täiendavalt valla- või linnaeelarve vahendid […].“ Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2. alusel võidakse ette näha koolieelsete lasteasutuste teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

Munitsipaallasteaedade tegevuse korraldamine on kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Siiski on tegemist valdkonnaga, kus riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3- 4-1-8-09 tehtud otsuses rõhutanud järgmist: „PS § 154 lõikest 1 tulenevat õigust ja kohustust otsustada ning korraldada seaduse alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi, sealhulgas otsustada, kuidas kulutada kohaliku elu küsimuste lahendamiseks eraldatud raha, on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lõikes 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Seejuures peab kõnealuse õiguse kohaselt olema tagatud nii seadusest tulenevate kui ka muude, seadusega sätestamata omavalitsuslike ülesannete piisav rahastatus.“ (punkt 55). Ning: „Samuti peab omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Väiksemate rahaliste vahenditega omavalitsusüksuste kaitseks tuleb rakendada rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete tuluallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist omavalitsusüksuste vahel. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel.“ (punkt 56).

Kokkuvõttes johtuvad ülal kirjeldatud olukorrast alushariduse vallas tõsised probleemid. 

• Töölt on lahkunud ja lahkumas erialase haridusega kogenud spetsialistid. 
• Jätkuvalt on keeruline leida erialase ettevalmistusega lasteaiaõpetajaid, muusika-ja liikumisõpetajaid, logopeede, eripedagooge, tugispetsialiste, eri –ja sobitusrühmade õpetajaid. 
• Suur hulk pensioniikka jõudvaid või juba pensionil olevaid ja veel töötavaid õpetajaid jääb lähiajal vanaduspensionile. 
• Noored erialase kõrgharidusega inimesed praeguse palgaga tööle ei tule. 
• Suure palgalõhe tõttu erinevates kohalikes omavalitsustes lahkuvad õpetajad tööle piirkondadesse, kus makstakse suuremat töötasu. 
• Suur palgalõhe kasvab üle pensionilõheks. 

Kui kohalikud omavalitsused ei suuda leida oma lasteaedadesse kvalifitseeritud personali ja olude sunnil võetakse üha enam tööle erialase hariduseta töötajaid, ei pruugi kvaliteetse alushariduse tagamine osutuda enam võimalikuks. Samas on selle kättesaadavus lastega peredele atraktiivsete elutingimuste loomisel väga oluline.

Kuidas pöördumises esitatud ettepanek olukorda parandab 

Üksmeel valitseb selles, et kõigile lastele on vaja võimaldada vanemate soovil koht koolieelses lasteasutuses või kuni kolmeaastastele koht vanemate nõusolekul lastehoius. Koht lasteaias või lastehoius on oluline kuid siiski ainult poolik lahendus. Määrava tähtsusega on inimesed kes lasteasutustes töötavad. Nemad loovad ja kujundavad nii füüsilise kui vaimse keskkonna. Vaja on leida ka vahendid, et erialase ettevalmistusega inimesi tööl hoida ja parimaid tööle kutsuda. Nõuded neile, kellest võib kestva koolituse ja praktika tulemusena kujuneda hea õpetaja, on väga kõrged: teatud akadeemilise võimekuse tase, suhtlemisoskus, inimlikkus, võime taluda kestvat vaimset pingutust, soov pidevalt areneda ja õppida. Samas on pedagoogiamet loominguline töö.

Kvaliteetse õpikeskkonna suudavad luua vaid end turvaliselt ja enesekindlalt tundvad, oma töötasuga endale ja oma perele väärikat toimetulekut võimaldavad inimesed. Õpetajate ja täiskasvanute töötingimustest, enesetundest ja rahulolust sõltub laste heaolu.

Lasteaednike Liit usub, et kui pöördumises esitatavad ettepanekud seadusteks vormistada, paraneb olukord tuntavalt 

• Erialase ettevalmistusega, kogenud, lastega tööd armastavad ja oma tööst lugupidavad õpetajad ei lahku enam töölt. 
• Eestis tasakaalustub lasteaiaõpetaja kutse olulisus. 
• Lasteaiaõpetajaks sobivaid inimesi hakkab konkureerima sellesse ametisse rohkem. 
• Meie ettepaneku elluviimine loob tingimused, et lasteaiaõpetaja elukutse valivad inimesed, kellel on selleks tööks vajalikud eeldused. 
• Väärikas palk kõikjal Eestis loob konkurentsi, tekitab õpetajas vajaduse end rohkem arendada ning tõstab tema eneseväärikust. 
• Õpetajad, kellele õpetajatöö on kutsumus, jäävad tööle lasteaeda. 
• Konkurentsivõimeline palk on ka meesõpetajate lasteaeda tööletuleku eelduseks (lasteaiarühmades on poisse enamasti rohkem kui tüdrukuid). 
• Riigivõimu õiged realistlikud hariduspoliitilised eesmärgid ja otsused tagavad pedagoogitöö väärtustamise. 
• Õiglaselt tasustatud inimese eneseväärikus on märgatavalt kõrgem, sellel on vahetu suhtlemise kaudu positiivne mõju lapsele. 
• Lastel on parem lapsepõlv. Nad kasvavad turvalises, loovas ja emotsionaalselt toetavas ja tervislikus keskkonnas. 
• Lastel on sotsiaalsed oskused enda ja teistega toimetulekuks, valmisolek õppimiseks. 
• Motiveeritud õpetaja, kes tunneb, et tema tööd väärtustatakse, on valmis oma töösse rohkem panustama, teeb oma tööd rõõmsalt ja pühendunumalt, millest võidavad kõik lapsed. 

Kontaktisik:
Liili Pille
ELAL juhatuse esimees
lasteaednikeliit@gmail.com
53094555

Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest Pühajärvel

Kas perepaketid on mõeldud vaid kahele täiskasvanule ja kahele lapsele? 

Laste tungival nõudmisel (kõik teised sõbrad on ju spa-s käinud, ainult nemad ei ole), otsustasime ka meie veeta ühe nädalavahetuse perega spa-s. Koha leidmine oli natuke keerukas, sest oleme ebatraditsiooniline pere ja ei vasta peremudelile 2+2. Oleme hoopis tehe 2+3 ehk kaks täiskasvanud ja kolm täiesti erinevas vanuses last.

Õnneks leidsime sõbra soovitusel Pühajärve Spa ja Puhkekeskust. Esimeseks katsetuseks tundus Hotelliveebi perepakett täitsa põnev olevat. Kuigi pean tunnistama, et ma ei kujutanud hästi ette, et mida teeb 3-aastane soolakambris või bowlingus? Ja kas tõesti saab üks pakett pakkuda midagi nii täiskasvanuile, 15-aastasele, 10-aastasele ja 3-aastasele? Broneerisime mehega endale lisaks ka hoolitsused. Teismelisele neiule ei osanud esimese hooga midagi valida, aga õnneks olid sealsed töötajad abiks ja talle sai kirja põnev laavakivi massaaž.

Edasi loe hotelliveebi blogist.