Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma
magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid
lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle
jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed. Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!
Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?
Lasteaeda minek on lapsele ja tema
arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama
saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue
situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek
tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel
kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier,
2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy,
2014).
Mitmetest uurimustest (Gialamas et al.,
2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman,
Pianta, & Cox, 2000)
on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele
kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline
mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele
lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.
Mida näitasid
tulemused?
Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid
kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku
kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud
uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida
nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid
antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest
see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega:
lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa
lapse sujuvamale kohanemisele.
Teiselt poolt ei
kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate
teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe
piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle,
neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast
haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning
kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses
teooriaga.
Antud töö näitas, et kuigi
õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole
enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda
näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale
kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot
eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis
soodustab laste edukat kohanemist.
Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?
Antud töö tulemuste põhjal saab
välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures
määravad:
1. Koostöö
lapsevanemate ja õpetajate vahel
2. Lapsevanema
toetus
3. Rutiin,
järjepidevus
4. Õpetajate
professionaalsus
5. Laps
ise
Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel
Oluliste märksõnadena tulid
vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest
kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine,
ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).
Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada
lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse
tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud,
et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid
teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab
(Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger,
McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt
poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel
arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot
eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö
suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele
edukale koostööle (Bang, 2014).
Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga
kohaneda.
Kui laps on juba hakanud käima
lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel,
et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need
vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim,
2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007),
et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et
lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada
laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata
ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui
spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi
see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.
Lapsevanemate toetus
Siinkohal tulid väga oluliste
märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda,
lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas
toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast
rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.
Uuringud on näidanud, et
kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga
(Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele
tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid
kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad
ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei
peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema
olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et
„aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini
mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks
laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega
sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.
Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et
lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada,
et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on.
Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää
temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse.
Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda
tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala
spetsialist ja aitab lapsevanemat.
On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu
või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste
täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja
seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus,
siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin
meeldib, siis peabki siin tore olema.
Rutiin, järjepidevus
Oluliste märksõnadena toodi minu
töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste
stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada
lastes kindlustunnet.
Kohanemisperioodil on laste jaoks
olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad
mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste
turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse
oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige
stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast
(Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et
lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning
nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse
stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt
vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid
jääma õhtuseks ajaks.
Õpetajate professionaalsus
Lapsevanemad hindasid soodustavate
teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka
seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust
Lasteaias on lapse esmaseks
abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga
suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate
Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud
isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime,
ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus,
empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt
leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma
ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles
positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).
Laps ise
Lapse kohanemisele avaldas antud
uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur
oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.
Lasteaias käimist alustades võib
lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes
tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma
(Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al.,
(2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest
meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt
stress väljendub teisiti.
Üheks heaks võimaluseks vähendada
vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või
isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski
olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao
jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada.
Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk,
millega laps on harjunud (Balaban, 2006).
Laste varasemad kogemused saab
jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine
ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või
lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema
kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud
negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine
tunduvalt kauem aega.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi
käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus
mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise
uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad
olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis
kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja
tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga
kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi
sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega
loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.
Kasutatud kirjandus:
Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M.
(2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment,
infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75,
639-650.
Balaban, N. (2006). Easing the separation process for
infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.
Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of
toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and
Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.
Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., &
Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10‐Week Transition to
a New Child‐Care
Setting. Child development,
86, 456-471.
Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., &
Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling
into a new care environment. Infant Behavior and Development, 35(3),
439-451.
Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership
between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child
Care in Practice, 18(1), 51-65.
Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S.
R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences
Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The
Journal of pediatrics, 165(4), 813-819.
Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips,
D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with
aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child
Development, 81(3), 851-869.
Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010).
Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities
for stress reduction. Early Child Development and Care, 180(3),
387-396.
Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel
about their child’s teacher/school: Implications for early childhood
professionals. Early Childhood Education Journal, 34(4),
291-296.
Kutsestandard,
õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf
LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., &
Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and
children’s adjustment to kindergarten. Early
Childhood Research Quarterly 23, 124–139.
O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching
transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood
care and education settings. Early Years, 34(4), 329-347.
Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000).
Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early
Childhood Research Quarterly, 15(2), 147-166.
Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual
framework for understanding children as agents in the transition from home to
kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.
Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of
parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on
young children. Early Child Development and Care, 182(2),
233-247.
Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family
Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of
Child and Family Studies, 20(4), 387-396.
Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., &
Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition.
Early Childhood Education Journal 36,
69–74.
