Seitsmeteistkümnenda nuku suvi

Ma käisin teatris. Mitte et see fakt iseenesest üllatas, aga üllatav oli see, et esimest korda kõigi mu teatris käimiste jooksul, tulid mulle pisarad silma... Mul lihtsalt hakkas ühest tegelaskujust nii siiralt kahju, et kohe valus oli. Jah, nüüd võib ju öelda, et mõtle järele, mis sinus sellise reaktsiooni esile kutsus, aga ei ole vaja muretseda, selle pähkli hammustasin ma juba katki. :)

Aga enne veel, kui etenduseni jõuan, natuke sellest, kuidas ma Rakvere teatri enda jaoks avastasin.
Esimest korda nägin ma nende etendust lastele, mingisugune Muumitrollide lugu oli. See oli juba, no ausõna, igav ja veniv. Mulle kohe üldse ei meeldinud. Ilmselt ma poleks enam ühtegi Rakvere teatri etendust külastanud, sest mulje oli tõesti paha, aga õnneks mul olid juba olemas piletit etendusele "8 armastavat naist". Ja see etendus avas mu silmad ja südame. Uskumatul tasemel näitlejatöö!!!
Järgmisena nägin ma nende "Jane Eyre" ja peale seda olin ma veel enam lummatud. Selles etenduses lisandus uskumatult heale näitlejatööle ka veel väga mõnus loo lahendus. Ma soovitan kõigile, kes raamatut on lugenud, vaatama minna!
Nüüd aga seekordse kogemuse juurde. Käisime vaatamas "Seitsmeteistkümnenda nuku suve". Mulle meeldis väga, et kogu see lumm ja teadmatus kestis lõpuni, sest ma ei osanud arvata, milline saab olema lõpp-lahendus ja see tegi loo eriti põnevaks. Lisaks pean muidugi taaskord taevani kiitma näitlejaid! Ülle Lichtfeldti tugev esitus oli juba ootuspärane, aga no ta oli veel parem, kui ma lootsin. Seekordseks üllatajaks oli aga Tarmo Tagamets. Teate, ma ilmselt ei tunne nii palju sõnu, et seda meest kiita. See oli uskumatu! Ma olen Tarmot ka korra tava-elus näinud (ühes suurema piiga näiteringi laagris) ja no tõepoolest tema ümberkehastumise võime oli sellisel tasemel, et poole etenduse peal ma teda ennast enam üles ei leidnud, oligi vaid tema tegelaskuju. Minge vaatama!

Ees ootab veel üks Rakvere etendus - "Armastus tööpostil" ja tegelikult lähen kohe luurama, kas nad veel Tartusse tulevad. Rakvere teater on minu suureks lemmikuks saanud!

"Seitsmeteistkümnenda nuku suve" kohta info Rakvere teatri kodulehelt:

Lavastaja Toomas Suuman
Kunstnik Kristi Leppik
Muusikaline kujundaja Peeter Rästas
Tõlkija Vidrik Kivilo
Osades Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Heigo Teder või Imre Õunapuu 

Neid oli neli - kaks poissi ja kaks tüdrukut. Said kokku ja olid õnnelikud. Õnne algus on lihtne. Kuid õnn ise on pöörane, kirglik ja uskumatult omakasupüüdlik. „Mina olen õnnelik, järelikult on seda ka tema. Me oleme koos ja igavesti.“ Õnnelikud inimesed panevad aja seisma. Nende maailmas aastad ei möödu. Nende maailm vaid särab, särab kuni seitsmeteistkümnenda suveni.
See lugu on inimestest, kes oma õnne sisse kaduma läksid. Nüüd peavad nad otsima. Ennast ja oma elu. Otsima nüüd ja kohe. Sest aeg teadagi ei peatu. Selle koha pealt õnn valetab.

Lihtne rütmipill

Kuidas teha rütmipilli?
Pane tühja üllatusmuna topsi veidi teri, mannat, kruupe vm krõbisevat/häält tegevat materjali. Sulge muna. Keera munale ümber villaloori, nii et muna ei jää paistma (võid ka viltimisnõelaga natuke kinni toksida, et märgviltimine sujuks lihtsamalt). Tee kaussi soojast veest ja pesuseebist vahutav segu. Seejärel hakka seebiveega õrnalt villaloori kinni patsutama. Kui vill on juba kergelt kinnitunud, hõõru muna tugevamalt käte vahel. Ära kasta vette, vaid kasuta seebivahtu. Kui tunned, et villaloor on tihedalt ümber muna, loputa muna puhtas vees ning pane kuivama. Pill ongi valmis!

Soovitused:
* Pane topsidesse kindlasti erinevaid asju, siis saate lapsega teha erinevaid hääli ja kuulata, milline hääl millisest topist tuleb. Võite mängida ka äraarvamismängu, nt mis küll sellist häält võiks teha?
* Ka lapsi saab tegevusse väga edukalt kaasata. Mina tegin neid rütmipille koos 6-aastaste lastega ja nad said väga hästi hakkama (eeltöö ehk nõelviltimise osa tegin ise ära, et neil oleks lihtsam). Ja mis kõige olulisem: lastele meeldis väga rütmipille teha!
* Kasuta rütmipille nii salmikesi, luuletusi lugedes kui ka laulude saatena!

Luuleminutid ;)

Jonniga laps

Meie lapsel jonn on sees,

jonnib nii et silmad vees.

Viskab lausa pikali,

trambib jalgu, käsigi.

Oi, kui kole jonn on see!

Kuidas päästa lapsuke?

Proovib isa kurjaga,

vehib harjavarrega…

Proovib ema väikse paiga,

väikse pai ja sõna heaga…

Ei aita hea, ei aita kuri,

emal-isal meel on mõru.

Mida teha jonniga?

Kust leida rohtu selle jaoks?

Äkki tuleb vanaisa,

trambib jalgu, vehib käsi.

Karjub kõva häälega

justkui lapski jonniga.

Laps jäi tasa, väga tasa,

vaatab vaikselt vanaisa.

Jonn on äkki kadunud,

meie majast lahkunud…

Karupoisi kõht

Metsas kõnnib väike karu,

kõnnib üksi, meel on mõru.

Karu-poisil kõht lööb pilli,

süüa pole muud kui lilli.

Kuid kas karu lilli sööb,

mis sa arvad, väike mees?

Ei-ei-ei, see pole nii,

karu söögiks pole lill.

Karu tahab mett ja marju

vahepalaks juuri palju.

Sekka väike kalake

ja veel juua väheke.

Õnneks tuleb karu-ema,

kaasas toit, mis oi kui kena,

täidab ruttu karu kõhtu,

nüüd saab rõõmsalt minna tuttu.

Ronja kohtub puukoristajaga

"Pots!" kostis äkki akna tagant.
Ronja ärkas. Muidugi oli Ronja emme voodis, sest üks korralik 6-aastane tüdruk poeb alati enne lõplikku ärkamist emme kaissu. Ja seda isegi siis, kui emme kohe ärkab ja kohvi jooma läheb. Ka täna hommikul oli Ronja üksi magama jäänud ja emme juba alla korrusele kadunud. Seda enam oli kummaline, et miks keegi emme ja issi toa akna taga kolistab.
Hmm, Ronjal oli uni korraga kadunud ja ta läks kiiresti akna juurde. Ei kedagi... Kummaline?! Ometi kuulis Ronja täiesti selgelt, et käis üks pots. Ja näe, üks käbi on ka rõdu peal. Väljas aga pole näha mitte kedagi. Või oodake, keegi seal siiski on. Ja neid on koguni kaks. Kaks väikest linnukest jooksevad mööda puutüve alla ja mis veel kummalisem, nad jooksevad mööda tüve alla pea alaspidi.
Ronja pole selliseid linde kunagi näinud. Õigemini, ta tunnebki ju ainult varblast, tuvi, kuldnokka, leevikest, rasvatihast, varest... Ja ükski neist see lind ei ole. Ta on kõhu alt valge ja selja pealt hall ning üle silma läheb must triip.
Nüüd pole küll midagi teha, tuleb ruttu riidesse panna ja vanaisa linnu-raamatust see lind üles otsida. Ah, mis neist riietest, aluspüksid on ju jalas, kes suvel ikka rohkem riideid selga paneb. Seda muidugi Ronja ja issi arvates, emme käsib alati vähemalt pluusi ka selga panna.
Ronja jookseb kiiresti vanaisa tuppa. Linnuraamat on seal samas riiuli peal - käes! Valged linnud, mustad linnud, Ronja lemmik rasvatihane, aga kus küll see kummaline lind on, kes käbidega loobib? „Emme, emme…“ Ronja jookseb linnuraamatuga õue emmet otsima.
„Emme, meil on uus lind aias ja ta loobib käbisid!“ Ronja on elevil, sest talle meeldivad linnud ja eriti muidugi need linnud, kes maal akna taga käivad. Õnneks emme märkas juva varem seda lindu ning leiab raamatust kiiresti õige pildi. „Selle linnu nimi on puukoristaja, aga rohkem ei tea ma temast midagi,“ ütleb emme. Koos otsustatakse minna ja arvutist puukoristaja kohta rohkem infot otsida.
„Nii, kirjutame otsingusse „puukoristaja“ ja näed, leidsimegi.“ Emme teeb lahti lehekülje*, kus on pikk jutt puukoristajast ja pilt ka juures. Ronja veel nii hästi lugeda ei oska ning sellepärast loeb emme talle kõik ette, mis linnu kohta kirjas.
„Ronja, mis sulle meelde jäi?“ küsib emme.
„Puukoristaja on ainuke lind, kes oskab pea ees mööda puutüve alla tulla. Maas ta hüppab nagu tihased. Ja ta vilistab!“
„Just! Ja kuidas sa ta ära tunned?“
„No kui ta pea ees laskuma hakkab, siis saan ju kohe aru! Ja must triip on tal ka silma peal!“
„Väga tubli! Aga mine pane nüüd riided selga ja tule söö midagi! Siis on sul jõudu, et õues mängida.“
Emmega vaielda ei tasu, seega läks Ronja riidesse panema. Kuigi Ronja arvab ikkagi, et suvel piisab ka ainult aluspükstest.

* http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/SITEUR2.htm (pilt samalt lehelt)