Mobiilikott

Pisikesel piigal oli tegelikult ammu juba uut mobiilikotti vaja. Ma muudkui lubasin, et kui poodi lähme, siis ostame. Ühel hetkel aga tabas mind äratundmine, et no mis asja ma räägin, jube raske on küll üks väike kotike teha. Ja nii ta läks! Näitasin piigale pilte, mida Google otsing välja otsis ja otsustasime pitsilise kasuks. Ainult roheline jäi igavaks, seega tegin natuke roosaga kaunistusi juurde.

Lõikelaua uus elu

Aastal 1982 kinkis mu vanaonu oma emale ehk minu vanavanaemale lõikelaua, ikka isetehtud, nagu meie peres kombeks. Tegelikult rääkis mulle seda lugu vanaema, aga eks ma ikka usun, et nii ta oli. Lõikelaud liikus vanavanaemalt vanaemale ja sealtkaudu  lõpuks minuni. On mind juba päris mitu aastat ausalt teeninud! See lõikelaud on täis mälestusi mu vanavanaemast ehk memmest ja vanaemast, seega minu jaoks eriti kallis!

Kui sellel suvel tuli Põllega Päeval plaani puidupõletus-tehnikas lõikelaud, oli minu jaoks kõik otsustatud. Kindel soov oli just nimelt sellest lõikelaust teha uus versioon ja ikka võimalikult samasugune. Mõeldud ja ka tehtud! Olen rahul ja kõigi eelduste kohaselt saab selle uue lõikelaua vanaonu endale jõulukingiks!

Ja siin nad seisavad mõlemad vapralt kõrvuti!

Maitseainete karp

See on vist kohe selline "viga", et kui ostadki mõne uue asja, siis kodus pead sellele ikka oma näo andma. Ehk et ostsin maitseainete karbi, aga kuidagi igav tundus. Puidust karp - järelikult sähvatas peas kohe puidupõleti. Puidupõleti kaasabil saigi maitseainte karp veidi lõbusama ilme.

Ilu ei ole mõtet kappi peita

Nägin ühes ajakirjas (Maret, märts 2013) ideed, kus uhked vanaema-aegsed lusikad olid omale koha raami sees saanud. Idee tundus lihtsalt nii hea, et panin tallele ja plaanisin kindlasti ise ka teha. Aega läks... Kõigepealt otsin liistu, siis võtsin mõõdud, seejärel lõikas vend jupid välja ja klammerdas raami kokku, mina värvisin raami ära. Nüüd jäi raam seisma... Kui mõned päevad tagasi leidis mu teinepool ka tagumiseks küljeks sobiva papi ning mul ei jäänud enam muud teha, kui ka papp ära värvida ja kõik kokku panna. Selline ta sai!

Ilma jahu ja suhkruta pannkoogid

Kui Susa facebook'is näitas hõrgutavat pilti pannkookidest, mis on tehtud ilma jahu ja suhkruta, tekkis kiirelt kiusatus ka ise proovida. Enne tegin muidugi kohustusliku google'i otsingu ja tuli välja, et tegimist on päris populaarsete pannukatega, nii et mina, kes ma tahan ikka popp ja noortepärane olla, pidin ka proovima.

3 muna
2 banaani
natuke soola
mõnuga kaneeli

Kloppisin munad, lisasin juurde kahvliga purustatud banaanid, natuke soola ja mõnuga kaneeli. Seejärel praadisin pannil pruuniks.
Ühele lapsele maitses väga, teine väga vaimustuses ei olnud. Mulle täitsa meeldisid, kuigi ma nimetaks tekkinud magustoitu siiski banaani-omletiks. Aga läheb teinekordki proovimisse!

Põllega Päev nr 6

Olime juba päev varem saabunud Tänava tallu, et vaim juba kuuendat korda toimuvateks Põllega Päevadeks valmis panna. Seekord oli eelnev olnud emotsionaalselt raske ja ehk just seetõttu oli vaim eriti vaba ja valmis vastu võtma igat killukest pakutavast.

Laupäev
Hommik. Vaikne äratus. Sätime terrassi korda, teame ju küll Perenaise nõudlikkust ja parem karta kui kahetseda. Esimesena saabubki energiast pakatav Perenaine, naeratus suul ja silm säramas. Tema järel riburadapidi ka ülejäänud Põlletajad. Ja muidugi särav Joogaõpetaja, nii kuldkollane nagu päike.
Esimese asjana ootabki meid ees Kundulini jooga, millest mina pole midagi kuulnud. Ausalt tunnistades, pole ma ka ühestki teisest jooga-liigist kuulnud ja kerge värin on hinges, et kas ma ikka saan hakkama. Õpetaja sisendab aga rahu, nii et võtan asja mõnuga.

Tegelikult oligi mõnus, natuke pingutav, aga samas väga vabastav.
Edasi ootas meid ees lõunasöök, milleks valmistas Perenaine maltsasuppi, mis oli nii-nii hea, et tahaks kohe kodus ka teha, et saaks kõhu kohe punni süüa. :) Ja mainimata ei saa jätta ka Hambaarsti imelisi leivakesi, nämma... (keegi juuretist ei taha pakkuda?).

Nüüd saabus minu hetk. Hing värisemas, keel susserdamas, sain hakata läbi viima oma õpituba (teine täiskasvanutele läbiviidav üleüldse mu elus). Huh, polnudki nii hull! Kriitiline nagu ma olen, leidsin päris mitmeid parandamiskohti, aga inimene õpibki kogu elu ja ise kogedes tulevad ka kogemused. Ühesõnaga - hakkasime tegema portselanimaali ja sellise lihtsamat ehk et kasutasime portselanimarkereid, kopeere ja muidugi ka värve. Ma tean, et Põlletajad on loovad, no vaadake neid kunstiteoseid!!!! Esiplaanil Sniffi imeline öökull ja vaadake seda sinist kutsut, millega Silmaarstiõde hakkama sai!

Maalimisse sulas sujuvalt sisse järgmine õpituba - puidupõletus. Tegime lõikelaudu. Minul oli oma konkreetne eesmärk ehk et teha vanast uus, aga sellest kirjutan ma juba pikemalt järgmises postituses.

Mulle meeldib meie tegemiste juures, et kõik räägivad, kuidas nemad ei oska joonistada, kuidas neil pole loovust ja pärast on sellised tööd valmis, et kuku pikali. :)

Eks põletamine võttis oma aja ja märkamatult olid taas kõigi kõhud näljast korisemas. Õmblusmeister lõikas nii suvikõrvitsa kui peekoni vastavalt juhistele "rõngasteks" ja tegi sellise söögi, et mmm... miks ma pole varem küll suvikõrvitsat söönud, see on ju niii-niii hea!!!! Igatahes täna ostsin suvikõrvitsat ja asun katsetama. :)

Oligi õhtu kätte jõudnud... Püsti sai pandud lõke ja juttu jätkus kauemaks...
Aga otseloomulikult sai läbi viidud ka PP traditsiooniline vahetus. Seekord vahetasime patju. Minu päikest ja soojust täis padi läks Õmblusmeistrile, vastu aga sain imearmsa öökulli Hambaarstilt. Aitäh Sulle!

Pühapäev
Käsk ärkamiseks anti kella 9.00ks. Mina panin aga äratuskella 7.55 tirisema, sest eile kuulsin, et Treener ütles, et hommikul kell 8.00 on hommikujooks. Ega ma tegelikult joosta armasta ja ei jõua ka, aga tahtsin ennast lihtsalt proovile panna ja no salamisi ehk ka mõne hea nõuande saada, et kuidas on üldse õige joosta. No ja päris otse ma ei julgenud öelda ka, et tahan ka ja tekkis plaan, et kui Treener mind näeb ja kaasa kustub, siis ma ütlen, et no jah, eks ma siis tulen. :P Aga Treenerit ma ei näinud ja läksin hoopis vaatama ehk ärkab keegi veel nii vara. Ja just sel ajal, läks Treener jooksma. Totaalne ebaõnn ma ütlen, aga ju siis pole jooksmine ikka minu jaoks.
Edasi ootas meid ees hommikune värskendav kama, mille valmimise taga oli taaskord meie Õmblusmeister, kindlasti seekordse laagri raudvara.
Oh-oh ja nüüd. :) Loovtantsija oli juba aastaid oma võimalust oodanud ja seekord pani ta meid oma käpa järgi tantsima. Isegi mina, kellel puus ei nõksu ja tagasihoidlikus ei lase vabalt liikuda, tegin selliseid poognaid, et ise ka ei usu. (Pildil olen ma veel paindumatu :P)

Oh, kuidas naised hullasid, seelikud lehvisid, siidisallid tegid selliseid poognaid... Vabastav!

Peale fantaasiarikkaid tantsukavasid, ootas meid Treener oma teadmistega. Eelmisel päeval oli ta meid juba oma smuutidega kostitanud ja lisaks teinud veel kaks väga mõnusat saia/leivakatet, mida ma kunagi luban ka teile, kallid sõbrad, valmistada! Igatahes nüüd kuulsime natuke teooriat ja siis läks lahti võistlus, kus iga naiskond pidi valmistama ühe smuuti. Me otsustasime minna raskemat teed ja teha soolase ruccola-smuuti, mis aga paraku poolehoidjaid ei leidnud. Ainult Hambaarstil jagus meile kiidusõnu, aitäh sulle selle eest!

Hambaarst ka jätkas ja otsis välja mingid kummalised plögad, millest kohe-kohe pidid saama henna-maalingud. Alguses valitses kerge kohmetus ja segadus, aga siis... Teate kui lahe!!! Mina vist sain küll pisiku. :) Pilte kodustest maalingutest näitan teine kord, siin aga mu kohapeal tehtud kaunistused (seljale tegi need muidugi Hambaarst, jalale aga ise).

Aeg kulus ja selleks hetkeks kui Perenaine otsis välja tuulekella valmistamise asjad, oli minu vaim läbi, no ei jõudnud enam... Aga nagu ka kohapeal lubatud, tuulekell ei jää tegemata! Ja sellest tuleb ka omaette postitus (nõudke aga!).

Saigi selleks korraks läbi! Hing helises ja aeg oli asuda koduteele! Mind ootas koduteel ees veel boonus, sest PisikePreili jagas mulle tasuta stiilinõuandeid. Eks ma järgmisel aastal arvestan nendega. :)

Perenaisele ja kõigile teistele armsatele lehva-lehva ja kui enne ei kohtu, siis uuel aastal kindlasti!!!

Ps. Piltide autorid: Jana ja Eedu

August

Ellen Niit


Õun õhetab

ja kahkjaks tõmbub rukis.

Suur küpsemine kõigest üle käis.

Öö kõnnib juba pehmeis mustis sukis

ja pihlakad on äkki marju täis.


Näe, koolijütse,

värskeid koolijütse

on äkki valmis saanud

terve sülem!


Ja nende tuliuusi koolimütse

augustipäike

naerdes kuldab üle.